KÕIKVÕIMAS KAKSKEND-KAKSKEND. PS! SISALDAB UUSAASTALUBADUSI
Ma hakkasin natsa mõtlema sellest, et kuigi ma pole eriline new-year-new-me-fänn, siis tegelikult võiks ju mingid asjad aasta alguses ikkagi välja käia, et vot seeaasta mina nii ja seda…
Okei. Alustame õigest kohast.
Alustame sellest, mis sel aastal on juba muutunud, kuidagi pool-iseenesest.
Või ei siiski. Alustame kõigepealt sellest, et veebruarikuu on ka juba nagu mõni päev olnud, aga ma kohtlen seda siin ikka nagu kuu varasemat. Et nagu uus aasta alles algaks. See tuleb ilmselt natsa sellest, et ilm on soe ja muru roheline ja lund ma see talv olen näinud ainult korraks. Tõmbab täiega nihkesse. Viimased jõuluasjad on vist siiamaani siin-seal laiali ja kuuse raatsisin välja viia ka alles umbes jaanuari viimastel päevadel. Või võib-olla ka veebruari esimestel. Mul oli kolm meetrit kõrge nulg, okkad kõik kenasti peal ja no tore oli tema, kui aknast särava rohelise muru taustal uhkselt seisis. Midagigi, onja. Sestap ongi minumeelest täitsa kohe väga õige aeg praegu uue aasta asjadest juttu teha.
Ehk siis sellega selge.
Aga muutunud. On mis?
Kaks asja.
Esiteks olen ma vahetanud Stati Olerexi vastu. Ma olin Statis üsna sagedane külaline, tavaliselt hilisõhtul kui muud kodukandi poed kinni. Oli mul sealt siis vaja midagi või mitte, ilmselt pigem minu harjumus end omamoodi tuulutada. Või siis tõesti kui tihtipeale kirjutan tavamaailma jaoks üsna öisel ajal ja tabab ülesaamatu isu näiteks Snikersi järgi. Loomeinimesed teavad, ühesõnaga. Nüüd tead siis sina ka. Tere, mina olen Ylle ja minu kiiks on öisel ajal mööda bensukaid kolada. Korras, kapist väljas!
Stati müüjad küll mingi aja viitsisid imestada, kui ma taas about kaks läbi uksest sisse tüürisin, aga korra vist mainisin ka ühele eriti ümmarguste silmadega tegelasele leti taga, et ma olen kirjanik ja siis oli sellega rahu majas. Ilmselt tabasid inimtüübi ära.
Aga siis ühel hetkel taas oma öisel külakorral jäi muidu ise avanev Stati uks mu nina ees kinni ja selgus koletu tõde – alates mingist õhtusest kellaajast ongi nüüd uks kinni ja sissesaamiseks peab kõigepealt kella helistama. Solvusin kogu hingest. Kui sa oled välja kuulutanud, et asi on 24/7 lahti, siis ole kena ja ole ka. Ja kui nagu oled, aga öine klient peab ukse taga kõigepealt mingeid läbirääkimisi pidama hakkama, siis head aega. Lisaks paigutasid nad pangaautomaadi maja teise serva ja riiulid teise kohta ja üleüldse. Olerex on kohe kõrval ja kella ei ole, uks avaneb automaatselt ja kui ma seda vajan, siis saan oma Snickersi kätte naeratuse saatel ja ilma ühegi selgituseta, riiulid on omal kohal ja üleüldse. Tere, mina olen Ylle ja mina olen teie uus öine klient!
Teiseks – minust on saanud täisvärk pakendifriik. St. erakordselt kirglik ja andunud pakendisorteerija-korjaja. Üks sagedamini kostev asi meie kodus viimasel ajal ongi minu röögatus: “See on pakend, ei pane seda siia!!!” Tavaprügikasti siis. Sest pakendite jaoks on majapidamisruumis suur kollane kott ja tribe´l võtab veel aega minu uuele maaniale järgijõudmisega.
Ütlen kohe, et ei ole tegu üldse mingi äkilise maailmaparandushooga. Selleks, et selgusele jõuda, kuidas see nõndamoodi kujunes, peab ajas nats tagasi minema. Umbes mõni kuu tagasi.
Ehk siis oli üks kena sügisene pärastlõuna ja prügipäev. Meil erineb prügisüsteem üldisest korrast nats selle poolest, et selmet ettemääratud päeval oma suuri prügikaste tee äärade venitada nagu seda enamus Viimsit teeb, tegi prügionu ise puldiga värava lahti, sõitis prügiautoga hoovi sisse ja tühjendas kõigi ühist hoovi jagava nelja majapidamise prügikastid järjest ära täpselt sealt, kus need kogu aeg seisavad. Hullult mugav, see on üks asi, aga teine põhjus on selles, et mereäärse elamisena on kuskil näiteks Mustamäe mikrorajooni vahel hõljuv õrn tuulehooke siinmail kohe automaatselt sajandi torm ja prügikastide aia taha vedamisega oleks edasine stsenaarium see, et need on tükkis kogu kõigega ümber ja see kogu kõik mööda avalikku sõiduteed ja mereäärt laiali enne kui ükski prügiauto kohale jõuab. Sestap ongi asjad siin nii nagu nad on ja on olnud seda juba viimased vähemalt üheksa aastat ja võib-olla kauemgi ja kõik osapooled rahul.
Et siis see kena sügisene prügipäev oli. Tuli jälle prügiauto kenasti hoovi sisse nagu ikka, prügiauto kabiinist hüppas välja prügionu nagu ikka, aga selle asemel, et nagu ikka hakata prügikaste tühjendama, läks tema õkva esimese põõsa manu ja hakkas – pardon moi french – urineerima. Mhmh. Kuna meil aknad valdavalt teisele poole, siis mina seda sulnit hetke ei tabanud, küll aga juhtus asjale peale naabrimees, kelle põõsa all asi toimus. Tema pildistas kogu asja kenasti üles, vist väljendas oma hetkeemotsiooni ka pissijale endale ja raporteeris siis asja kogu asitõenditega prügifirmale ka kenasti ära.
Ja siis hakkas juhtuma. Prügifirma jonnis ees ja neli majapidamist-naabrit panid seljad kokku ja katsusid jonnijatega kuidagi toime tulla.
Aga teile ei saa sisse sõita, sest teil on hoovis suured maakivid ja me võime need autoga katki teha – väitis prügifirma.
Aga need kivid on siin ka olnud vähemalt viimased üheksa aastat ja keegi pole neid seni katki teinud – väitsime meie vastu.
Aga teile ei saa sisse sõita, sest teil on värav kinni ja meil pole pulti – väitis prügifirma.
Aga teil on see pult olnud ka vähemalt viimased üheksa aastat ja kui te nüüd olete selle ära kaotanud, siis me anname teile uue – väitsime meie vastu.
Aga teile, ei saa sisse sõita, sest teil…. u name it ühesõnaga. Igast põhjendusi tuli nagu oavarrest, üks napakam ja mõttetum kui teine. Igale põhjendusele oli meil muidugi täiesti põhjendatud ja mõttekas vastuväide olemas, aga põhisõnum oli meil tegelikult ju ainult üks – palun tehke oma tööd edasi, te tegite seda hästi, ainult ärge palun pissige rohkem meie õues. Üsna mõistlik ju, kas pole. Nende põhisõnum aga oli, et teeme jaa, aga kastid tassite nüüdsest ise tee äärde ja tormi kätte.
Tagantjärgi vaadates tundub, et mingil põhjusel nad lihtsalt ei tahtnud meiega enam tegemist teha, aga mingil põhjusel ei paindunud keel seda ka kuidagi otse välja ütlema. Väitsid nad seejuures muideks ka seda, et urineerimise ja selle peale kaebamisega pole asi absoluutselt seotud. Aga millega oli ja kellele siuke jauramine kasulik… võta siis kinni. Igastahes mingi hetk oli olukord selline, et nemad nõudsid järjekindlalt prügikastide aia taha viimist ja meie järjekindlalt keeldusime, nemad pildistasid aia taga tühisõite ja nõudsid maksmist ja meie jälle järjekindlalt keeldusime, prügihunnik aga muudkui kasvas. Kuniks saime teise prügifirmaga asjad kokku räägitud – ja seda oli rohkem, sest otseselt me isegi uue firma teeninduspiirkonda ei kuulunud pluss siis see eraldi sissesõitmise asi – ja neli majapidamist korraga pissijatega lepingud lõpetasid ja asi sellega lahendatud. Või siis peaaegu – kuuldavasti saavat üks naabritest siiamaani ilma lepinguta prügifirma poolt pilte tühjast aiatagusest.
Igastahes. Uue firmaga kaasnes ka võimalus tellida eraldi kollane kott pakendite tarbeks. Ma teadsin seni, et paljudel see süsteem on juba kasutuses, üks sõbratüdruk oli mulle kunagi selle ka põhjalikult lahti seletanud, et mis ja kuidas, aga kuidagi jõle keeruline tundus mulle see tookord ja ei läinud kasutusse. A seekord nagu kõnetas ja kollane kott saabus ka meie majapidamisse.
Ja siis hakkaski see teine asi juhtuma. See minu pakendimaania siis nimelt. Sest tegelikult on üle ajude, kui palju pakendeid ühes suures peres tegelikult tekib, isegi siis, kui pole omastarust teap mis über-tarbija. Ja seda kuhja täiesti eraldi ja füüsilisel kujul näha ja mõtiskleda teemal, et sellevõrra on maailma niisama reostavat prügi vähem… ühesõnaga ärkas minus täiega üks väike vihane Greta Thunberg ja kavatsen oma röögatust korrata siin seni, kuni kõik asja selgeks saavad – pakendid käivad kollasesse kotti!!! Mõnevõrra edusamme selles vallas on, sest juba sikutab emb-kumb plikadest taaskord mõne tavalisse prügikasti sattunud pakendilaadse sealt välja ja sosistab teisele, minu poole argseid pilke heites: “Ära siis pane seda sinna, emme friigib ära jälle!”
Et siis sellised kaks muutust sellesse aastasse, mõnevõrra välistest asjaoludest tingituna.
Aga alguse juurde tagasi. Et vot seeaasta ma nii ja seda… Annan siis kolm oma ametlikku uusaastalubadust ka. Tegelt oli neid neli, aga no ei tule üks enam meelde.
- Viin oma prantsuse keele oskuse vähemalt tagasi samale tasemele, kus see kunagi oli. St. peale kolme aastat ülikoolis juriidilise prantsuse keele õppimist vastasin suulisel eksamil piletit pealkirjaga Prantsuse haridussüsteem. Mingile heale hindele isegi. See on etalon miinimum, ideaalis vatran aasta lõpuks soravalt. Kasvas see lubadus välja sellest, et veetes aastavahetusel nädalakese ülimalt meeleolukas ja valdavalt prantsuskeelses seltskonnas, olin ma totaalselt vapustatud, millist laastamistööd on minu keeleoskuse kallal vahepealne keelepraktika puudumine teinud. See oli nagu tõsiselt masendav ja see ei lähe mitte!
- Söön õhtust mõnes Gordon Ramsay restoranis. Lähim neist on vist Londonis? Või Pariisis? Viimases tõenäolisemalt, siis on seal ehk sellest esimesest lubadusest kohe reaalset kasu ka.
- Lindistan korralikus helistuudios sisse vähemalt ühe omalauldud laulu, ideaalis terve plaaditäie. Sest ma laulan tegelt päris okeilt. Tõele au andes on mul selline mõte olnud juba üsna mõni aeg, aga lubadus iseenesest tuli ka sellestsamast meeleolukast uusaastapidustuste nädalast, sest sealt koju naastes jäin ma kohe korralikult haigeks ja oma täitsa ära häälega ja sestap eriti seksikal tämbril kodusreźiimil viisikesi ümisedes tundus asjal veel eriti jumet juures.
Vot nii! Antud! Kirjas! Kas ka pihtas-põhjas, eks seda aasta lõpuks näis.
Igastahes, jutu alguses mainitud nihkesolekus hõikan nüüd: bring it on, kõikvõimas kakskend-kakskend, mina olen valmis!
PS! Alloleva pildi joonistasin eelmise aasta viimasel tunnil, originaal paikneb Kõue mõisa külalisteraamatus. Kui sinna satud, võid selle sealt üles otsida ja head uut aastat sulle ka!