TARTU. MIINUS-PLUSS HIIR
Jap. Esialgu tundus, et ka arvuti juhe on kuskile jäänud, aga õnneks see ühes kotis siiski leidus. Aga mu elumugavast juhtmevabast hiirest on ainult see väike jubin alles, mis arvuti sees käib.
Ehk siis Tartusse pidid kõigepealt minema ainult meie tüdrukud, sest seal oli neile onu juures pidźaamapidu korraldatud, aga siis hakkas nagu looma Tartut ühte- ja teistpidi ja Enely kutsus Ilumessile ja lõpuks otsustasimegi nad bussi peale panemise asemel ise kohale viia ja lasteta aega ära kasutades isekeskis hullata. Sest Jumal ise teab, et selleks meie kolmelapselise reaalsuse juures just ülemäära aega pole olnud ja ka vanim tiiner arvas, et see on üks ütlemata hea mõte, et tühi maja nädalavahetuseks tema ainukasutusse jääb. (PS! maja siiani püsti ja korras, tiinekad elus ja terved ja silma järgi hinnates pole ka nagu suutnud end oluliselt kahjustada selle paari päeva jooksul).
Ehk siis Tartu it is. Sõitsime sinna taaskord läbi Järva-Jaani, nagu me seda ikka juba viimased mitu aastat teeme, aga see oli täitsa esimene kord, kui me seal ka inimesi liikumas nägime. Muidu me ikka teeme võistlust isekeskis, et kes sealt läbi sõites esimest inimest näeb või üleüldse inimest näeb, aga mitte kunagi pole seda võistlust keegi võitnud. Sest seal nagu põhimõtteliselt ei ole mitte kunagi mitte ühtegi inimest. Ja tavaliselt ei põle ka üheski aknas tuli. Mu lapsed kutsuvad Järva-Jaanit Tudulinnaks, sest seal ilmselt kõik tuduvad kogu aeg, et neid näha ei ole ja tuled kustus. Aga seekord unustasime kihla vedada ja ennäe – olid inimesed täitsa olemas. Isegi mingi kahe lahvkaga turumoodustise leidsime, kust ma endale 1 euroga armsad roosalillelised sokid skoorisin.
Tartus läks esialgu hulga niisama aega. Läksime poodi külakosti ostma ja kaotasime üksteist ära, nagu see ikka tavaliselt juhtub. Siis leidsime üksteist jälle üles, ka see juhtub tavaliselt lõpuks ikkagi, aga meid leidis üles ka… hmm, ma unustasin ta nime küsida. Igastahes üks selline tegelane.
8-aastane daam siis, tiibetist pärit, aga ilusti sini-must-valged patsid peas.
Teda saavat tihti näha Eedenis, sest see on tema kodule lähedal ja temale meeldib inimestega suhelda ja sõbrustada. Ja meile meeldis temaga suhelda ja sõbrustada ja nii me siis istusimegi järgmise pooltunni Eedeni põrandal ja tegime just seda.
Ja siis saime lapsed kaelast ära ja olimegi suures Tartu linnas täitsa omapäid. Ilmselt veel suuremas vaimustuses, kui see meie kojujäänud tiinekas oma tühjas majas.
Mida siis teevad ühed lapsevanemad, kui lapsed on ära?
” Käivad Tassikookides muffineid söömas ja limpsi joomas (PS! iga kord käib mul suur ajugümnastika, et millist seekord võtta, aga tulemus on alati üks ja seesama – soolakaramelliga).
” Sõidavad mööda Tartu linna ringi ja otsivad taga sellist autopesulat, kus ei oleks pikk järjekord (PS! ei leidnudki).
” Sõidavad mööda hotelle ja lasevad endale sviite ette näidata. Valivad hotelli, milles on olemas saunad ja mullivannid, et pärast seal mõnnata ja samal ajal öist tuledes Tartut vaadata (PS! V Spa-s polnud ühtki vaba tuba).
” Käivad ära Tagurpidi majas, sest kõigil teistel on instas või feissis juba ju pildid olemas, aga meil veel mitte (PS! see põrand seal tegelikult ei kõigu, see ainult tundub nii ja lahe on seal ka ilma piltideta, aga piltidega on muidugi lahedam).
” Ostavad poest hunniku head süüa ja pudeli Proseccot ja vaatavad hotellis Eesti Laulu. (PS! toidu söövad kõik ära, Prosecco jääb joomata, sest kõht on liiga täis, samal põhjusel jääb külastamata ka jõusaal, saunad ja mullivannid ja vaatamata öine tuledes Tartu).
” Mängivad täiskasvanute mänge, hullavad ja molutavad niisama ja lähevad vara magama (PS! esimest korda eraldi voodites, sest valitud hotellis pole ühtegi vaba laia voodiga tuba, aga arvestades meie 12+ aastat väldanud kooselu on see üllatavalt värskelt mõjuv nüanss).
” Ärkavad vara ja naudivad – tõepoolest N A U D I V A D!!!!! – hotelli hommikusööki. (PS! mitme väikese lapse vanemate jaoks väga palju suuremat õndsust polegi vist väga olemas, kui see, et kõik on juba ette antud ja ette kantud ja pärast ära ka koristatud).
” Taaskord ei külasta saunakeskust, sest avastavad, et ujumisriided on koju ununenud (PS! hiljem küll selgub, et teise kohvrisse – see, mis tüdrukutega kaasas).
” Otsivad jälle mööda Tartu linna taga lühema järjekorraga autopesulat (PS! taaskord ei leia).
Ja siis läksime Ilumessile. Algselt oli küll plaan sõbratüdruku Enely juhendamisel natuke tema batuutidel proovikarata, aga kuna kaks päeva enne oli ems-treening (sellest teen juttu siis, kui 10 korda läbi ja hing veel sees) ja me kehad oleks nagu kolm päeva kraavi kaevanud, siis piirdusime seekord vaid sellega, et nõksutasime tagasihoidlikult päid muusika taktis kaasa. Aga küll see aeg ka peatselt tuleb, sest oma töö- ja muud jutud saime Enely´ga kenasti räägitud. Teie minge Enely juurde kindlasti varem, sest tema nii Tartu HAF treeningstuudiost kui ka Tallinna HAF-ist leiavad lisaks ülitõhusale batuudikarglemistrennile eriti kaunite tulemustega elektristimulatsioonitreeninguid ka need, kes end üldse liigutada ei viitsi. Ka see on tänapäeval võimalik ja no kuidas saab veel paremaks minna?
Messil oli muudki lahedat. Näiteks sai seda rullmassaaźi proovida, mis viimasel ajal nii popikas on, aga ka see mu kraavikaevaja kehale antud momendil väga ei istunud. Paremini läks ühe uudset sorti noorendusportseduuriga, mida seal soodushinnaga pakuti ja mis sisuliselt kujutas endast 45 minutit survepesu näole mingi spetsiaalse airbrush aparaadiga, alguses jaheda veega ja siis spetsiaalse noorendava ja kortse silendava seerumiga. Selle ma ka järgi proovisin ja tõepoolest, nagu kohest efekti lubati, nõnda see ka saabus. Ikka üsna siledam tunne ja väljanägemine oli – no vähe siis ikka ei ole, kui kortse kolmveerand tundi suruõhuga minema puhutakse. Lisaks nägin terve öö unes, et protseduuri mõju muudkui süvenes ja lõpuks olin selline väga ilus nöbinina ja veidi pilukil silmadega filipiinlanna. Igastahes kavatsen seda teemat ka edaspidi lähemalt uurida, sest minu selle aasta häśtäg on ju teatavasti #gorgeous2018 ja sellest olen ma väga hoolega kinni pidanud (PS! eelmise aasta oma oli #amazing2017 ja oi-oi kui amazing see aasta tõepoolest oli).
Ja oligi kõik. Tibid olid ilma meieta suurepäraselt aega veetnud, käinud kelgutamas ja Ahhaas ja sushit söömas ja ei tahtnud kuskile koju tulla. Ja kui sai selgeks, et ikka on minek, siis tahtsid Tartu lapsed omakorda meile kaasa tulla ja üks üleüldine hala läks seal lahti.
Aga vaheaeg sai läbi ja järgmine päev hakkab kool ja meesinimesel oli õhtul jalka ja tiinekas kodus kurtis, et kodu on küll alles, aga kõik söök sai kodust otsa ja raha ka… ja nii me Tartu seiklus läbi saigi. Tore oli ja eks varsti jälle (PS! postituse lõpuks jõudis ka hiir tagasi – oli autos istme alla pudenenud).
Pildil onutütred Paula ja Jolanda, kel vanusevahet 1,5 kuud.
