KODUSTATUD KONTORILOOM
Ma pole nagu umbes kolm nädalat nagu üleüldse kodust väljas käinud. Boss oli puhkusel ja kuskil kilimandźaaro otsas ronimas, kodukontoris kõik samaväärne olemas, sellepärast ei viitsinudki aega edasi-tagasi sõitmisele kulutada. Ja siis nii saigi – istusin hommikuti kl 9 (või siis tiba hiljem) kodus arvuti taha ja tõusin sealt ca 10 tundi hiljem. Ja nagu väga bro oli ja workwise olid need ühed erakordselt produktiivsed ja edukad nädalad. Mul ongi kõik väga bro, kui ma ei pea hommikul kell kukk kuskil kontorimaastikul asjalikku nägu tegema või siis samalt kontorimaastikult kell 5 oma produktiivsuse tipul kohustuslikus korras minema marssima. Kodus on vabadust otse voodist ja tuduriides arvuti taha maanduda ja tegusid teha ka ilma asjaliku näota ning kesköötunnil veel kerge käega terve maailma teisipidi pöörlema panna. Tegelikult, kui päris aus olla, siis tegelikul oleks mul olemas vabadus ka kontoris sedasama teha. Ütleme siis, et ju ma siis olen natuke laisk. Aga päriselt ka, üsna sürr tunne oli, istudes täitsa kuskil maapiirkonnas ühes majas sees ja kuskile välja minemata, hommikumantlis ja jalad pepu alla keritud, mõne klikiga nagu muuseas korraldada protsesse, mis toimuvad mujal maal ja mitme riigi vahel. Ja siis ka nagu muuhulgas astuda veel samme täitsa mu mugavustsoonist välja, aga mõne nii pikalt hinges kripeldanud ihaluse poole ja ka täitsa tulemuslikult. On sürr, aga samas ka üli-üli-ülivõimas tunne. Lihtsalt, nagu ütleb Kim Kardashian – living life – ja world is my oyster – nagu ütleb… mai tea… keegi teine.
OK, nats valetan – käisin väljas ühel neljapäeval, sest Piial oli NUI-NELJAKS vaja järgmisel hommikul kooli heegelnõela. Heegelnõel on meil tegelt kodus olemas küll, aga mitte keegi ei teadnud, kus see parasjagu on. Niisiis lendasin Selverisse kümme enne kinnipanekut öösel (loe: 22.50) ja ostsin lapsele heegelnõela. A mis te arvate, mis mulle järgmisel hommikul ärgates esimese asjana esikulaualt vastu vaatas? No ikka mahaunustet heegelnõel, onja.
Ja siis mingil reedel käisin teist korda natuke õues – meil on hoius kaks beagle´t ja nendega siis käisin jalutamas. Õues oli vahepeal sulatanud ja siis jälle nats külmetanud. Ürglibe oli, koeri ja rihmasid oli kaks ja väga paralleelselt need just ei liikunud. Hambad ristis pidasin 3-4 km vastu, pidin peaaegu värskeõhumürgituse saama ja tänasin tagasi koduuksel Jumalat, et ma mõnda oma sääreluukest kogu selle koosluse peale ei murdnud. Arusaadavalt oli õuemineku tuju jälle mõneks ajaks omadega ühel pool.
Teisel kodusistumise nädalal sattusid mulle pihku käärid, mis taaskord vedelesid kontekstivabalt seal, kus nad vedelema ei peaks. Tegin juba suu lahti, et klaarida kõrgendatud toonis miljondindat (miljondindat??? on siuke sõna üldse olemas?) korda kaaselanikele üle, kus käärid vedelema peavad ja kus nad kindlasti mitte vedelema ei pea… aaaaaaga panin oma suu kinni tagasi. Mul nimelt tuli mõte, et ehk vedelevad need seal põhjusega. Mu juukseotsad olid hästi katkised, seega panin juuksed kahte patsi, võtsid noodsamad käärid ja lõikasin kummagi patsi otsast ropsuga 15 senti maha. Arvad, et ükski samal õhtul majas viibinud seitsmest mu kõige lähedamast lähiinimesest midagigi tähele pani?? Ma juba nagu lõpuks käisin igaühe nina all, raputasin oma kräsusid ja küsisin, et nagu üldse midagi pole teistmoodi ve?? Pakuti, et ehk olen juukseid värvinud, kunstripsmed pannud, isegi avaldati kahtlust, et ehk kannan värvilisi läätsesid – silmad olevat kuidagi eriti rohelist värvi täna. Kamoon, mu silmad ongi eriti rohelist värvi ilma mingite läätsedeta ja seda kogu aeg. Kui lõpuks ütlesin, milles asi, siis olid silmad kui tõllarattad kõigil – aaaa, okeiiii, oleks siis rohkem lõigand, siis oleks midagi märgata ka. 15 senti!!!??? Käsitlematud hinged. Kui ma oleks veel rohkem lõiganud, siis näeksin välja nagu Sissi Eesti Laulu finaalis. A nüüd olen lihtsalt selline:
Ok, nalja teen teiega, siit pole midagi näha, mu nüüd omastarust väga lühikesed juuksed on taga messy bun-is koos.
Nüüd olen natuke tasapisi hakanud jälle ringi liikuma. Nagu õues oma 10km ringidel ja poes ja ükspäev käisin isegi kinos. Välismaailm on muideks selle ajaga tunduvalt toredamaks läinud – näiteks Statoilis saab nüüd kohvi peale panna vahukoort ja – ok, vahukoort sai varem ka, aga nüüd saab vahukoore peale siputada veel ka väikesi nunnusid roosasid vahukommikesi. Ülituus ju. Aga selle asjaolu avastamisega sain ka aru, et tagumine aeg on oma maapagu lõpetada. Ja boss tuli ka oma dźomolungmast tagasi.
Seega homme – TERE, Maailm!
Mida me nüüd koos loome?