KERI-ERI, vol. 6
SAAREVAHT AU NATUREL
Kui generaatorit saab käima tõmmata hoobast samamoodi nagu muruniidukit, siis ometigi läks mu tibiajul üsna tükk aega selle peale tulemiseks, et ehk vajab ka tema tööks kütust samamoodi nagu muruniiduk. Ehk on see kütus siis nüüd lihtsalt otsa saanud? Oli tõsine ahhaa-moment, ei salga.
Genekal sai kütus otsa – teatasin uhkelt Peebule, jättes targu mainimata, kui mitmeid intensiivseid mõttetegevusetunde see steitment mult oli nõudnud. Sain instruktsioonid, kust võtta ja kuhu kallata ja oli sellegagi korras /ps. seesama bensiin siis, mille ma pärast silma hõõrusin, onja/. Paraku suutsin ma selle tegevuse käigus kuidagi peal talluda ja lahti ühendada selle juhtme, mis jooksis genekamajast peamajja Peebu toas paiknevasse lülitisse – see on mugavustoode, mis võimaldab geneka enne magamaminemist välja lülitada otse peamajast selmet minna pimedas läbi õue kolistama. Seda aga ma sain teada alles nädala lõpus, kui kohetulnud Peep asja põhjuse tuvastas, seega kogu ülejäänud nädala olin lihtsalt mugavustootest ilma ja kolistasin ikkagi öösiti õues.
Lisaks genekale saab Keril elektrit ka päikesepatareidest, aga seejuures on vaja hoolikalt jälgida mingit näitu, alla mille asi kindlasti minna ei tohi. Kuna ma olin aga selle näidu vaatamise koha unustanud järgi küsida, siis igaks juhuks torkima ei hakanud. Ja kuna telefoni sai laadida igal ajal töötavast pistikust otse saarevahtide toast ja genekat oligi vaja vaid valgustuseks ja aeg-ajalt veepumba töölepanekuks, siis all good.
Torm oli möödas ja peale igat tormi on mõistlik minna mööda veepiiri nodi korjama. Nodikorjamine on rannarahvaste tuntud tegevus eesmärgiga leida igast põnevat kraami, mis torm on randa uhtunud. Kuna mina veetsin oma lapsepõlves kõik suved Hiiumaal otse mere kaldal /kui väisad Sõru Jazz´i või Kalana Sound´i või mõnda muud Sõru sadamas toimuvat üritust või hakkad praamiga Hiiumaalt Saaremaale sõitma ja seisad näoga mere poole ja vaatad vasakule, siis just seal, kus paistab valge majakas, ongi minu lapsepõlvemaa; Sõru sadam oli tollal veel muidugi ainult üks lagunenud kai, kuhu meie soojadel suvepäevadel jalgratastega kohale kimasime, et vastu vanemate keeldu pehkinud palkide otsast peakat panna/, siis oli nodikorjamine tuntud ja sagedaselt ettetulev teema.
Seda tegime niisiis Piiakesega ka kõikidel järgnevatel hommikutel ja kui Roald leidis oma saarevahinädala jooksil ainult ühe kummist hiirekese, siis meie leiud olid märksa mitmekesisemad:
- Pudelike jooditinktuuriga, sildile suurelt joonistatud pealuu ja kaks konti ristis ja kiri extremely poisonous.
- Mingit sorti pooleldi kõdunenud penoplastist ja antenniga juhtpult, mis meenutas mudelauto oma, veel patareidki sees. Peep tuvastas selle hiljem kui mingi Soome ilmastikuandmetekoguja vidin, mis lastakse a la koos suure õhupalliga õhku ja hiljem asja lagunedes alla merre sajab. Kerile olla selliseid aeg-ajalt saabunud veelgi.
- Märgilise sõnumiga saladuslik topsik. Õnneks tühi, sestap ei olnud võimalust edasi mõtiskleda, kas ma seda mind-blowing elamust üldse tahan kogema hakata.
Mis me veel saarelt põnevat leidsime? Hunniku ilusaid/huvitavaid kive, mille Piiake kohe koju kaasatarimiseks kokku pakkis – mu lastel nimelt /ja mis salata – mul endal tibake ka/ on komme igast uuest kohast kive koju kokku tuua, et need siis riiulitele ja lillepeenardesse paigutada /ja sa kuskilt meeldivast kohast asju kaasa tarid, siis kutsuvad need sind sinna veel tagasi – Universumi tarkused, u know, ei tasu tähelepanuta jätta/. Veel suurema hunniku linnuluid leidsime /ja hiljem ka täiskomplektsioonis linnukorjuseid/. Mina arvasin, et torm on nad lihtsalt saare otsa surnuks peksnud, aga tegelikult:
Ka luude korjamine sai igahommikuseks rutiiniks. Osa luid pakkis Piiake samuti oma tarbeks kokku, et nendega pärast oma gigakunstitööd kaunistada, ülejäänud tassisime linnupessa kokku. Keril elab muideks muuhulgas ka üks Big Bird, keda keegi oma ihusilmaga näinud pole, aga kelle pesa ja munad on rannal laokil. Suht rongaema siis ilmselt. Seega kui sul saarel kohe üleüldse midagi teha ei ole, siis võid pesal istuda ja tema munad välja haududa, vabalt võid.
Ja nii see päevake kuidagi veeres. Suht laisalt, sest nii nagu mulle oli ennustatud, ei saabu metsikust kaatrisõidust tulenev lihasvalu mitte järgmisel vaid ülejärgmisel päeval. Sestap suuri asju ette ei võtnud ja kooserdasime suht niisama mööda saart ringi.
Esimene külaline käis meil ka, keda üritasime kodustada, aga tulutult.
Järgmiseks päevaks oli muideks samast ühest kahe peaga isendist saanud kaks ja kumbki ühe peaga isendit. Seega üritasime kodustada mõlemit, aga kahe puhul oli see veel lootusetum. Küll aga oli tore neid iga päev jälgida ümber saare toimetamas – ühel päeval näiteks hulpisid nad üksteisest eriti kaugel ja üks pööras pea ära kohe, kui teine tema poole vaatas. Neil on vist peretüli täna – tegi Piiake loogilise järelduse – no nagu teie issiga kui vaidlete ja siis käite üksteisest ringiga mööda.
Vot siis. Looda veel, et need mõned üksikud korrad lastele märkamatuks jäävad, onja.
Päevast sai õhtu, lained loksusid laisalt, istusin õues ja üritasin kujutleda seda, mis toimub parasjagu Tallinna kesklinnas. No tee või tina, mitte kuidagi ei õnnestunud. Ainult rahu, vaikus, õndsus. Paradiis, täiega, noh, ma ju räägin.
Möödas oli ka alguseaja puterdamine mööda maja – peamajas on kaks paralleelselt jooksvat koridori ja ruumid siis vastavalt ühe või teise koridori äärtes ja otstes. Esimesel korral ja veel esimesel Keri-päeval olin täiesti lootusetu, sattudes ikka ja jälle teise koridori sellest, kuhu olin kavatsenud minna. Nüüdseks oli ka see asi enam-vähem paika saanud ja päriselt – kui keegi arvab, et üksikul saarel, kui mitte päeval, siis õhtul/öösel pimedas ometigi – on kuidagi kõle või hirmus olla, siis võin kinnitada, et kohe absoluutselt, kohe täiesti mitte kuskilt otsast ei ole. Hoopiski hästi mõnus ja kodune on. Ausõna! /noh, kui sa just neid Saagi-filme vaatama ei hakka, onja/
To be continued…