A MIKS ME VÕÕRAID INIMESI TERETAME???

29 apr.

A MIKS ME VÕÕRAID INIMESI TERETAME???

Mul on hästi viisakad lapsed. Päriselt ka.

“Nad on sul nii hästikasvatatud! Täiesti ebanormaalne, kui viisakad nad sul on! Kuidas sa seda küll teed?” Seda kuulen ma alatasa.

Aus vastus on, et ma väga üleüldse ei kasvata – ei hästi, ei halvasti – ja ei tee ka nagu eriti midagi. Välja arvatud kaagutamine aeg-ajalt, et “ütle aitäh!” See on küll, sest ma ise räigelt ei kannata inimesi, kes ei ütle aitäh. Päriselt ka! Suur või väike asi, on väärt või mitte – ütle aitäh! Sul ei kuku sellest ühest väikesest sõnast mõni ihuliige küljest ära.

Aga muud nagu mitte. Ja ei saa ka vist öelda, et me ise ees nagu teadlikult mingid eriti mustereeskujud selles suhtes oleksime. Nad lihtsalt on sellised, ise. Mu Panda-poja on küll aeg-ajalt selline, et ajab su hauda ja tuleb siis sinna ka veel järgi – seda ütlevad kõik õpetajad. Aga needsamad õpetajad lisavad ka kohe juurde, et alati, ALATI tuleb ta mõne lühikese aja pärast ka vabandama. Ja kui midagi on korda saadetud kambapeale, siis tihtipeale on ta kogu kambast ainuke, kes seda teeb. Ja tihtipeale palub andeks ka kogu kamba eest.

Ja juba väiksest peale on nad olnud sellised, kes teretavad valju ja selge häälega kõiki, kes neile vastu tulevad (okei, Tallinna kesklinnas just mitte, aga oma igapäevastel rattasõitudel ja ringiliikumistel Viimsi vahel küll). Ja lehvitavad kõigile möödasõitvatele autojuhtidele. Ehk siis kui sa siinkandis selliseid näed, siis üsna kindlasti on tegu minu omadega. Kui ma olen nendega koos, siis teen ma sedasama. Üksi olles ehk mitte niiväga, aga kui nemad juba ees rõõmsalt tere hõiskavad ja lehvitavad, siis no ei kõlba minulgi ju siis niisama vaikselt mööda lontida.

Inimeste reaktsiooni sellele on ka vahva vaadata. Tavaliselt üllatutakse rõõmsalt ja teretatakse-lehvitatakse vastu. Ja maailm on tibakese võrra toredam koht. Aga väga tihti on ka nii, et teretatu tardub, jõllitab meid punnis silmadega pealaest jalatallani ja täitsa on tunda, midamoodi ta end siis rulli hakkab mõtlema. Kusjuures ei ole nii, et ta ütleb kõigepealt tere vastu ja siis hakkab mõtlema, et kes unustet tuttavad me siis õigupoolest sellised olla võiks. Ei! Kõigepealt on ju vaja ometigi selgeks mõtelda, kas need inimesed on üleüldse seda pingutust väärt, et üks väike tere üle huulte pigistada, onja. Sellisel juhul ma tavaliselt päästan vaesekese ta vaimupiinadest ja mainin kohe juurde, et “Ei, me ei ole tuttavad, me lihtsalt oleme sellised, et teretame kõiki. Sa ei pea vastu teretama.” Ja seda on ka vahva vaadata, kuidas nii mõnigi sel puhul kergendatult ohkab. Spontaanselt. Või noh, tegelt on see rohkem ikka kurb.

Sest ükspäev juhtus nii, et jalutasime ja vastu tuli selline armas vana memmeke ja tüdrukud hõiskasid loomulikult mõlemad talle rõõmsalt TEREEE!!!. Memmeke jäi seisma ja vaatas mu lapsi ja täitsa päriselt tal valgusid silmad vett täis. “Iiiisand jummal, tiburullikesed, armsad… tere-tere-tere… jummalukene, sellised lapsed viisakad, on veel selliseid olemas…. olge te kallikesed hoitud!” Ja ta tuli ja kallistas neid ja äigas jopevarrukaga üle silmade pisaraid kuivaks.  Tüdrukud ehmatasid end soolasambaks ja said alles nats aega hiljem kõnevõime tagasi. “Jeerum!!! Mida ma tegin? Ma ajasin ta nutma! Me ütlesime ja ainult tere!”, sosistas siis jahmunud Paula. Jap. Selline maailm. Vanamemm pole nii kaua tere ütlevaid lapsi näinud, et heldib pisarateni, kui mõnda sellist järsku kohtab.

A polegi midagi imestada. Sest järgmisel päeval sõitsime ratastega metsas ringi ja vastu tuli üks perekond – ema, isa ja laps, vanaemad-vanaisad ka vist kambas. Ja kui minu omad jälle valju häälega tere ütlesid ja nood jällegi veidi üllatunult ka vastu, siis vaatas too teise pere laps meid ja siis oma ema ja küsis kurjalt: “Emme, a MIKS me võõraid inimesi teretame????”

just-a-note-to-say-hi-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga