A SA KARMAT EI KARDA, TÄDI SIIRI?
Kõigi nende viimase aja ühiskondlike ja poliitiliste kisa-käradega on tavaliselt mul nii, et ma väga ei viitsi nendesse süveneda. Mul on üsna mõnus oma mull, milles istuda ja tegemist ja mõtlemist oma asjadega niigi rohkem, kui aju teinekord väljast vastu jõuab võtta.
A mingid pealkirjad hakkavad sellegipoolest silma ja kui asi juba liiga pealetükkivaks läheb, siis jooksen ka lõpuks rongile järgi ja üritan välja uurida, millest siis jälle järjekordne fass seekord lahti läks.
Nii ka selle Aasta Ema teemaga. Lugesin mitmelt poolt tulnud asjad ja arvamused läbi ja lõpuks vaatasin kordusest ka selle Ringvaate inteka üle, millest kõik alguse sai. Või ei saanud sealt? Tegelt vahet enam polegi…
Selles mõttes on minumeelest kõik okei – nende valimine ja nende reeglid ja täielik õigus omi reegleid selleks kehtestada. Ka siis, kui teema on vahepeal suuremaks ja laiemaks valgunud. Et nagu oligi minumeelest kõik okei… kuni siis selle jõuluõhtu värgini.
Vau!!???
See võttis ikka sõnatuks küll.
A siis ma mõtlesin – kas sa, tädi Siiri, nagu karmat üldse ei karda?? Bitch olla ju teine, nagu öeldakse. What goes around, comes around ja kogu see värk? Meie käesoleval ajal ja ühiskonnas, kus on üsna igapäevane, et leebemas või ka juba sügavamas keskeas (loe: ka vana) mees tunneb järsku tungivat vajadust maailmale oma meheksolemist tõestada ja oma kallis neljakümnene naine, kellega elu üles ehitatud, tulest, veest ja vasktorudest läbi käidud, paugust (hehee, justnimelt paugust :-)) kahe kahekümnese vastu välja vahetatakse?? Sinu mehe puhul siis vanust arvestades isegi siis kolme ja poole kahekümnese vastu. Tegelt piisab täiesti ka ainult ühest. Nähtud ju küll, kuidas praegusel ajal lasteaias või koolis algklasside lastevanemate koosolekud näevad poolenisti välja nagu vanadekodu üritused, kus hallipäised issid asjalikku nägu püüavad teha. Ja ajaloost on ju teada kordi ja kordi veel, kuidas mõne naise nimel on kaotatud ja võidetud sõdasid, ja nende naiste – pardon-moi – sinnasamusesse on läinud tiitlid ja karjäärid, riigid ja rahvad. Cherchez la femme, nagu prantslased ütlevad.
Sa ise rääkisid ka sellest ju.
Aga kas sa tõesti arvad, et sina ise oled miskipärast sellesama eest sajaprotsendiliselt kaitstud?
Hea on, kui see sinuga ei juhtu. Aga kui peaks? Mis sa siis ütleksid? Oleks sulle siis okei, et sa ise vaid ja ainult sel põhjusel kohe automaatselt kuidagi alaväärsem ja kõlbmatum ema oled? Ja siinjuures ei ole absoluutselt mittemingisugust vahet, kas sa tahaksid Aasta Emaks kandideerida või mitte.
Sest just see oli sõnum, mida sa oma sõnade ja suhtumisega edastasid. Nõme sõnum.