APOKALÜPSIS
Mul on viimaste päevade valguses tekkinud kolm küsimust:
- Kui keelatud on üle saja inimesega kogunemised, siis kes on see üks Riigikogust, kes koju saadetakse? Ratas?
- Tulenevalt eelmisest – Ratas oli ju esimene lege koolivaheajareisija, kes sellepärast ei saanud ju presidendi vastuvõtulegi minna. Kus ta üldse käis? Jutustab siin iga päev suurte masside eest – on ta testitud?
- Miks ostetakse kokku vetsupaberit? Kas oli kuskil mingi infokild sellest, et mittenakatanuid tabab ohjeldamatu pasanteeria, mis mul kuidagi kahe kõrva vahelt läbi lipsas? Sest nakatanud ju isoleeritakse haiglasse ja seal on ju ikka paber armsa riigi kaasabil olemas. Või pole ve?
Aga muidu jaa. Viimsis toimub apokalüpsis täie sajaga. Kui eile õhtul hakkasid levima pildid tühjadest poeriiulitest, siis tundus nagu ulme, aga täna keskusest koju jalutades hoomasin ise, et täiesti on sellised vennad olemas – sikutavad Selverist välja kolme kuhjaga täis käru /üks neist ohv koors sisaldamas ainult vetsupaberirulle/, endal puff silmini tõmmatud, laadivad siis värisevate kätega pagassi triiki täis ja lükkavad põlvega ukse kinni, sest muidu ei lähe ju. Ilge kiusatus oli ligi astuda ja küsida, et millest mõtled, ilus hing? Aga nagu üks sõbrapoiss tabavalt mainis – egas sassis inimest torkida ole hää mõte, tal niigi raske.
Veel hakkas silma, et nö. keskklassi sõidukid on viimseni kadunud. Selveri parklas lugesin kokku lausa kuus Teslat /üks neist muuhulgas ka vahtralehtedega ja pargit risti keset jalakäijaterada, aga no mõni mõis, kui maailmalõpp käes, onja/, teedel liikumas ainult uhiuued bemmid, mattvärvi mersud ja muu kaunim kraam. Isegi üks Maybach voogas mööda, kui ma tee äärest pajutibudega oksi koju kaasa korjasin – naistepäevatulpidele vaasi seltsiks, koduarestis istudes ju kena vaadata.
Järgmine paanikapildike avanes lihapoes. Rahvast aina voolas juurde, kolm müüjat rassisid tonnide kaupa lihakaupa kaaluda ja pakkida ja mingi juhataja moodi meesinimene trampis närviliselt leti taga, telefon kõrva ääres:
“Et siis nii! Pane end valmis, tulen sulle järgi kohe! Tuled tööle, me ei jõua siin enam!”
Ma ostsin mõned suitsusardellid.
“Kõik vä?” ei jõudnud müüja ära imestada.
Nojah noh, ma tahtsin neid koduni jalutades ära haugata, mitte end maailmalõpuks mindsettida.
Ma ei saa öelda, et ma ise nüüd täiesti patust puhas oleksin – nädal tagasi käisime kogu kambaga Lätis ja veel täna hommikulgi puutusin olude sunnil vähem kui meetri kauguselt kokku üsna mitme otse erinevatelt välismaadelt tulnud inimestega. Aga seda enam mulle nüüd see sundkodusistumise mõte meeldib. Kodu on mu lemmikkoht enivei, on olemas elekter, soe vesi ja saab segamatult luua ja loomitseda ja lõputult kirjutada ja joonistada.
Ja veel on olemas wifi ja mu netiülene töö ja saab sekka kodukontori aknast luiki ja ikka visalt Soome vahet edasi-tagasi voorivaid laevu lugeda.
Lisaks on mul pooleli vähemalt miljon podcasti ja samapalju ürgpõnevaid dokke ja värke Netflixist, mille peale ma varem täiega urisesin, kui vaja oli jälle kinni keerata ja kuskile tormata. Netflix saatanast olla, aga kui kuskile mujale enivei ei tohi ja ei saa, siis seda saatanat mina armastan. Ja lõppude lõpuks leidub ju kodus alati mõni kapp, mida koristada, mõni mööbel mida ümber tõsta või kasvõi mõni uus oskus, mida omandada. Ja jeebus – isegi vann on mul, kuhu ma pea aasta siinelamise ajal polegi veel kordagi jõudnud.
Lõpetuseks võtan mõne mõtte sõbratüdruku postitusest /kes enda käekirja ära tundis, siis tervitused teile sinna oma maailma servale!/:
Aeg ehk on taas raamaturiiulilt välja noppida Boccaccio ”Dekameron”. Lugedes selle sissejuhatust, mis oletatavalt kirja pandud aastal 1350 tundub, et loeks kui hetkekroonikat. Firenzet tabanud katk pööras segi olemasoleva korra, ajas meeleheitele terve rahva, tekitas hullust kogu inimkonnas … Kas ei tule tuttav ette? Vaid kirjaniku tahtel säilitas arukat mõistust kümnene seltskond, kolm noormeest ja seitse neidist, kes otsustasid koos teenijaskonnaga katku eest pageda mitte kaugele linnast asuvasse lossi. Ja ime küll, kümme päeva koos lugusid jutustades, hääd toitu ja joovastavaid jooke ning imelist ümbrust ja kaunist pillimängu nautides õnnestuski katku ninapidi vedada.
Kui nüüd sinna kaugesse aega tagasi vaadata ja oletada, et juhtunu tõde oli, siis mida sellest õppida.
Paanika ei päästa, hommikust uue hommikuni vaid halbade uudiste lugemine ja kuulamine ei päästa, masendus ei päästa. Isegi see kui me terve riiulitäie asju poest koju ahnitseme – ei päästa.
Aga päästab ehk see kui suudame säilitada rõõmsat meelt, olla koos nendega, keda armastame, nautida võimalusel hääd sööki ja jooki, julgeda tervena metsas ja mere ääres uidata.
Ja täpselt nii me just talitada kavatsemegi. Sulguda oma kaunisse lossi ja on ju kodus ka kogu muu tribe, sest ühel pandi kool kinni juba tänasest ja teistel esmaspäevast, on lauamängud ja muud ühistegevused ja saabki ehk ka korraks täitsa niisama gängis koos oleleda ja vahepealset ükshaaval ringitõmblemise aega catch-uppida.
Ja tunda sellest siirast rõõmu, selmet pandeemiat paanitseda.
Olgem terved ja jäägem selleks!
#staythefuckhome
