EEPILINE EMADEPÄEV
Ma hakkasin praegu mõtlema, et see on minu seitsmeteistkümnes emadepäev. Seitseteist aastat tagasi ei teadnud ma emadusest veel mõmmigi. Mul oli umbes kuuajane beebi, kelle puhul oli peamine, et tema lutt ja sokid omavahel mätśiksid.
Ja tegin sama soojaga ülikoolis ilma akadeemiliseta sadamiljon eksamit.
Ja läksin üle pudelitoidule, sest kogu selle möllu juures teist varianti polnud. Polnud teist varianti muideks hiljem ka mu teise beebi puhul. Alles kolmandast sai täislaks rinnalaps. Ehk siis jaa – beebisid tuli hiljem juurde ja mu emadus arenes ka nagu mühinal, sest selles ka ilmselt teist varianti polegi.
Nüüd on kõik kolm beebit /peaaegu/ suured inimesed, esimesele vaatan juba alt üles, teine on ka kohe-kohe minupikkune ja tegelikult kolmas ka, sest teine ja kolmas on hoolimata oma 2-aastasest vanusevahest üsna ühepikkused. Piiakesega, kes on tugevama kondiga, kanname suht samu riideid, samuti jalanumber on meil kõigil tüdrukutel sama ja jalanõud ristkasutuses. Ja esimene beebi on juba paar aastat püsisuhtes ja võtab üha rohkem sõna omaette elamaminemise teemal.
Ja ma tegelt mõtlen juba mõnda aega, et üks beebi võiks ju täitsa veel olla. Kuigi selle mõtte väljaütlemise peale võtsid ka kaks nooremat sõna omaette elamaminemise teemal, lisades omapoolse hinnanguna juurde asjakohase steitmendi, et vanemad on vanadusest lolliks läinud.
Pilt on sellest ajast, kui me olime veel noored ja steitment polnud veel asjakohane.
Aga hoolimata esimese beebi ilgelt suurest iseseisvusest tormasin ma ometi eile juba palju peale keskööd sama tegelase pükse pesumasinasse ja kuivatisse toppima, sest just siis avastati, et raudpolt oli tal neid täna vaja jalga panna, aga varem sai nendesamadega lõkke ääres ringi trambitud ja polnud piisavalt presentaablid. Nagu see on olnud mõningate vahelduvate nüanssidega ka miljoneid kordi varem. See, et lapsed hilisööl avastavad asju, mida neil raudpolt homseks hommikuks vaja on, see on loodusseadus ja kehtib alati. Selle võiksid kõik veel mitte-emad endale sama raudpolt pähe taguda ja kohe. Hommikul äratas mind muideks sama poja, kes juba oli kiirustanud lastele hiphopitrenni andma, sõnumiga, et appi, ta ei saanud pükse kuivatist kätte. Midamoodi see võimalik on, see jääb nende Universumi lahendamata müsteeriumite hulka nagu ka muid teisi ilgelt iseseisvate 17-aastaste mehehakatiste puhul ettetulevate asjaoludega ikka. Arvestades, et kui mina tegin kuivati ukse lahti, siis esimese asjana tema püksid mulle sealt vastu vaatasidki.
Edasi möllas Paulake köögis mulle päevakohaselt pannkoogitorti teha ja Piiake pilti joonistada ja seoses sellega oli pool maja minu eest suletud. Ei kurtnud, tśillisin esimeses tõeliselt suvekuumas ilmas oma vabaõhu-suvetoas, mis mulle tegelikult emadepäevakingitusena oligi just veidi varem valmis saanud ja mis – nagu pildilt näha – on praeguse aja koduõppe tingimustes kasutuses rohkem vabaõhuklassiruumina .
Ja siis oligi tõsine suvi ja päike ja mõnus pannkoogibrunch peaaegu täies koosseisus, sest poja oli edasi tõtanud OKOsse oma restoranitööle /kuhu tal ka neid pükse oli niiväga vaja ja which is good, sest erinevalt meist ja tüüpilise alatasa busy tiinekana talus tema kodukarantiini kõige vähem ja oli eluõnnelik, et jälle välja asjatama sai/. Ja plikad sahmisid minema küll rulatama, küll mere äärde /jap, nad juba mõni aeg solistavad kaelani minumeelest veel täitsa jääkülmas vees/. See muideks seletab ka asjaolu, miks mul viimsed juba mitu aega ei ole ühtegi korralikku perepilti. Sest seda kampa ei saa lihtsalt kunagi ühel ajal samasse kohta paigale. Ehk siis meie kahekesi – lolliksläinud vanainimesed – võtsime mõnusat mittemidagitegemist pannkookidega ja saja erineva lisandiga selle juurde täie mõnuga.
Ja siis kogu selle mõnusa suve ja päikese keskel tulid millalgi Leppneeme sadamas Viirelaiu suitsuahjust välja ahvenad, mis kenasti mulle otse koju kätte toodi koos paari Viirelaiu õllega. Sest ema emadepäeval hellitada ahjusooja suitsuahvena ja käsitöö-humalamärjukesega on üks ütlemata õige tegu.
Aga siis läkski eepiliseks. Marek, kes parasjagu kirsipuid piiras ja lõigatud oksi õuekaminas põletas, kahmas kohe õlle ja nagu macho kunagi, lõi sinnasamma grilliserva vastu sel korgi pealt. Koos väikese killuga pudelikaelast, millise asjaolu samas kõrval paljajalu seisev minuke tähelepanuta jättis. Killuke pudelikaelas maandus mu suurele varbale, jälle ilma tähelepanuta arvasin, et mingi putukas ronib mul mööda jalga ja sahmisin teise jala varbaga toda ära ajama. Käis kriiks! ja AIAAAA!!!! Sest teise jalaga olin ma tolle pudelikillu, mis varasemalt vaid mu varvast riivas, nüüd mõnuga teise jalaga servani varbasse sisse surunud.
Pahandusetegija ise:
Sa ei kujuta ette, kui palju tuleb verd ühest suurest varbast, kui sellest on tükk küljest ära. See on ulme! Ma lihtsalt literally lihtsalt seisin ja lihtsalt vaatasin ja lihtsalt jooksin verest tühjaks, sest mida sa selles olukorras ikka muud teha mõistad.
Nüüd jooksid muidugi kõik kohe kokku ja algas elav arutelu EMO teemal. Et kas ja kuidas oleks mõistlik mind sinna toimetada. Millele mina läbi mustade täppide silme ees sama elavalt vastu seisin, sest väljavaade emadepäeva EMOs jätkata oleks ka nagu natuke nadi. Seda enam, et kala ja õlleni mina polnud ju veel jõudnudki.
Aga kala oli sellegipoolest jumalik ja õlu sobis sinna seltsi suurepäraselt ja soovitan soojalt. Ja verd enam ka lõpuks ei lahmanud. Ning emadepäev üleüldiselt võttes ülimõnus.
Ja siin ma siis nüüd olen – miinus meik ja pool varvast. Eepiline ema emadepäeval. Mõtisklemas endiselt neid mõtteid veel ühest beebist.
