EESTI BRÄND??

/Pildid: delfi.ee/

Küsisin oma 10-aastaselt, et mille moodi see võiks olla.

“Mitte millegi!”

“Aga Eestimaa sulle ei tule pähe, kui seda vaatad?”

“A kellegil nagu tuleb vä??”

Aga näedsa, tuli küll. Üle 400-le inimesele, 2 aasta jooksul ja 200 000 euri eest. Ja tulemuseks saime Eesti kivi, mis ei näe isegi välja nagu kivi. Eesti rändrahn, mida Eestis on 60 kogu Euroopa 65-st rändrahnust. No käsi püsti, kes veel seda enne tänast teadis või esimese Eestiga seonduva asjana nimetaks?

Kuulus Eesti täpiline kivi? Või kuulus Eesti roosa kivi? Juhatage mulle ka nende asukoht kätte, tahaks oma silmaga ka näha.

Tegelikult on meediast juba ka läbi käinud, et disaini diibimat tähendust iga tavaline töll tänavalt ei peagi mõikama. Ja et see pole märk ega logo, vaid tööriist. Aga ometi oli see asi pandud kotikese peale (Hiinas valmistatud kotikese peale, palju õnne Eesti nii kõrgelt tunnustatud käsitöölistele), mida iga tavaline töll võiks ju tänaval kanda ja teised töllid tänaval vaadata. No lähen ma siis selline kotike üle õla välismaale ja seletan, et see veider oksendav siil kujutab tegelt ülidiibil tasemel mu kodumaad, mille üle ma ilgelt uhke olen. Ja vaata, siin all on imetillukeselt ju ka netiaadress brand.estonia.ee, millelt saab näha, mis meil kõik on ja kui lahe meil on.

Vot ainult selle brand.estonia.ee olekski võinud ainult jätta. Oma uues Aino fondis ja ettenähtud krillsinise värviga kirjutatult. Näiteks välismaal mingil põhjusel alukate väel ringikepslevast eesti mehest jätaks see tunduvalt võimsama ja intrigeerivama mulje, kui see… pardon… kakapüks.