EUROVISIUUBER
Ma ei vaadanud Eurovisooni laulu valimist. Olin väljas, uuberdasin. St. sõitsin Uberit.
See asi hakkas pihta sellega, et olin püüdnud mitu korda Viimsisse Uberit saada. Ei õnnestunud. Vihastasin ja otsustasin, et hakkan siis hoopiski ise sõitma.
Arvasin ennegi, et uuberdamine võiks mulle meeldida. Olen ca 20 aastat autot juhtinud, kui nüüd päris aus olla, siis juba enne ametlike juhilubade saamist – nimelt ostsin oma esimese auto nädalajagu enne seda päeva, kui load kätte sain (ja load tegin muidugi otsekohe, kui vanus lubas) – ja ei tihanud seda nädalat enam oodata. Öösel, salaja, mööda kõrvaltänavaid, muusika möirgamas, ise rõõmust kilkamas. Välja arvatud kõrvaltänavad ja salaja on muu tänaseni samaks jäänud. Lisaks tavatsesin päev läbi oma kirjatööde, arvuti taga istumise ja laste poolt tekitatud lärmist poolkurdistumise kõrvalt pea selgeks saamise eesmärgil niisama õhtuti ringi sõitmas ja kütust põletamas käia. Kui nüüd avanes selle nagunii tegevusega võimalus ka teistele abiks olla, siis sobis seegi võrrandisse väga hästi. Süsteem on ülilihtne, maksetega jahmerdama ei pea, sõitjad on toredad, Waze laulab kõik otsemad marsruudid ette ja peale makstakse kah veel. Ca kolmandik sõitjatest on välismaalased. Turvaline on ka, ma pole tänaseks oma 100+ sõidu juures sõidutanud ühtegi silmnähtavalt purjus inimest. Üks noormees Bulgaariast, kelle otse lennuki pealt peale korjasin, küll tunnistas, et oli lennuhirmu vaigistamiseks mõned śhotid teinud ja pidas vajalikuks isegi selle eest vabandada, aga aru saada sellest polnud ja ta tunnistas ka, et lend oli olnud niivõrd sujuv, et poleks vaja olnud. Ja kui mulle sõitja miskipärast ei meeldinud, siis võin talle panna hindeks ühe tärni ja rakendus teeb nii, et ta ei satu minu autosse enam kunagi – tellides pole minu autot tema jaoks enam lihtsalt olemas.
Algus oli tormiline – lükkasin end esmakordselt umbes laupäeva õhtul kodus Viimsis onlaini kavatsusega veel kohvi kaasa teha ja nägu pähe joonistada ja siis ehk rahulikult… a tutkit. Kell hakkas helisema samal sekundil – üks muideks täiesti esmakordne uuberi-tellija tahtis täpselt samal hetkel Viimsist minema saada. Esimene uuberdaja ja esimene Uberi sõitja, aga saime kahepeale kenasti hakkama. Tegelt kolmepeale – väike valge kutsu oli tal ka kaasas.
Siis on olnud igast lahedaid seiku. Üks noormees istus autosse ja karjatas: “Issssssand…… kui ilusad juuksed!!” Ahhh??!! Jestas, mida sa sellepärast karjud? Ma arvasin, et juhtus midagi. “Kuule, sa oled ju see… Curly. Käid kontsertide vahel uuberit sõitmas?” “Jahah, Eva Talsi isiklikult, saladus nüüd paljastatud,” muigasin vastu. “Aga head kontserti siis! Ja tervita seda… mis ta nimi nüüd oligi… Vabarnat ka,” soovis ta kohale jõudes. “Aitäh, ikka tervitan.” Tegi ta nüüd nalja või oligi tal tõsi taga, jumal seda teab.
Telliskivis ootab mind Mihkel – uuberis on selline tore süsteem, et näitab eesnimesid. Mihkel sajab teeservalt otse esiistmele. “Tere, Mihkel,” pobisen, ise ninapidi telefonis nõidudes. “Jaa, tere, mina Teid tellisingi, väga meeldiv, ma vabandan, et nii lühike ots, aga…” Eeeee… kuidagi jõle tuttav õhinapõhin. Pööran pead ja Mihkel… on muidugi Mihkel Raud. Kes asukoha, nädalapäeva ja kellaaja järgi järeldades tuleb ilmselt otse uue Kolmeraudse salvestuselt. Egas midagi, Mihkel siis Mihkel, viime Mihkli koju. Peaks nagu rääkima ehk millestki? Küsima midagi? Koos Mihkliga selfi tegema? Ei teinud midagi. Mees nagunii jutustab kõigiga päevad läbi, kõik ammendavad vastused saab ka tema raamatutest ja saadetest kätte ja mul oli null meiki peal. Mis on ka muideks üks uuberdamise eelis – kui ei viitsi, siis ei pea end lille lööma, eriti õhtuti pimedas sõites. Ja casual mugav riietus on täiesti okei. Nii saigi Mihkel lihtsalt niisama kenasti koju ja oli väga rahul, tundub, et andis mulle ka 5 tärni sõidu eest. Ja miks ta ei peakski: ma olen väga hea juht, auto on 2016 aasta ilus ja uhke Nool ja autos mängib mahe latin lounge chill musa, mille taktis Mihkel kogu tee pead kaasa nõksutas.
Noole juures tekitab muideks elevust veel see, et tagumiste uste lingid on peidetud akende raami ülemisse serva kolmnurkadesse. Nii et umbes iga teine sõitjatahtja käib kõigepealt nõutult ümber auto – uksed on, linke pole. Peaks vist mingid suunavad sildid ustele kleepima, siis ei pea iga kord akent lahti keerama ja aknast välja juhiseid hõikuma, kuidas tagumised uksed lahti käivad.
Nüüd tahavad kindlasti kõik teada, palju uuberdades teenib. Depends – nii endast, kui ka Uber’ist. Muidugi mida rohkem sa sõidad, seda rohkem teenid, sest kui sa juba sõitu lähed, siis niisama passimist ei ole, pigem tuleb uus tellimus juba enne eelmise lõppu. Loogiliselt on absoluutselt kõige tulusamad ajad nädalavahetuse õhtud ja eriti varased hommikutunnid, kui rahvas klubidest jmt. koju hakkab suunduma. Räägitakse, et ka tööpäevade varahommikud, kui rahvas tööle liigub – sellest mul isklikku kogemust veel pole. Aga Uber’is eksisteerib ka selline nähtus nagu surge, mis kujutab siis teatud piirkorras mingitel ajahetkedel spontaanselt tekkivat suuremat nõudlust ja sellest tingituna ka kallimat sõiduhinda. Nii võib juurdehindlus sel ajal nn. tumepunasest piirkonnast sõitu alustades paisuda vist isegi kuni 3-kordseks ja teinekord sõit ühest kesklinna servast teise osutuda kordi kallimaks, kui ühest Tallinna magalarajoonist teise linna otsas asuvasse magalarajooni. Aga spetsiaalselt seda nähtust taga ajada ei tasu, sest kohale jõudes võib see nõudlus olla juba haihtunud ja tekkinud hoopis muus kohas vmt. Välja arvatud siis nädalavahetuse nö. tipptunnid kesklinnas. Lisaks on Uberil ka palju oma lisaboonuseid. Seega kui räägitakse, et tublid juhid teenivad 600-800 euri nädalas, siis see on täiesti reaalne. Mina sõidan täiesti rändom aegadel – kuidas muude tööde ja toimetuste ja pere kõrvalt aega üle jääb ja seda on tegelikult kaugelt vähem, kui ma ise sõitu kipuksin. Senini on minu ühes nädalas teenitud maksimumsumma olnud tiba üle 300 euro.
Aga tagasi Eurovisiooni juurde. Mõtlesingi, et kas tõesti möödub terve õhtu ilma kordagi Saku Suurhalli juurde sattumata, aga juba öö hakul, kui sattusin sealkandis tiirutama, tuli siiski kutse ka sinna. Kummalisel kombel tundus tellija pigem viibivat halli taga mingis väikeses katlamajas vmt., telefonitsi saime selgeks, et ikka peauks on õige koht. Seega ma tegelesin oma naviga ja jälle väga ei pööranud tähelepanu, kes mu autosse istusid – üks paarike oli. Eriti tagaistmel ma ei hakka peeglit ju inimestele näkku keerama, kui, siis ehk veidi hiljem, kui juttu ajama hakkame ja inimesel oleks viisakas ka minu silmi näha. Veidi aja pärast vestlesimegi ja küsisin siis ka, et kuidas kontsert oli. “Kuues koht.” Mis kuues koht…? Mis mõttes? Unless… nüüd keerasin peeglit ja… vastu naeratas sealt Liina Ariadne, kes siis mindki ära tundis. Sest me tegelikult teame teineteist juba varasemast: olen minagi vähemalt ühte oma lastest ta ema – Viimsi kõige lege’ma lauluõpetaja – juurde laulutundi viinud, kui Liina veel palju noorem oli, ja üleüldse, Viimsi värk, kõik teavad siin kõiki. Selfi jäi seegi kord tegemata, sest taaskord ei olnud mina viitsinud meigi ja värgiga vaeva näha. Kusjuures nüüd ma hakkan mõtlema, et vist ikka peaks. Ja mingi selfirubriigi sisse seadma, a la minu uuberkuulsus vmt. Aga väga vinge oli kuulda muljeid Eesti Laulult otse väga vahetult, väga esmasest allikast ja hoopis teise nurga alt. Ja seda ka ilma selfita.
Vaatan nüüd Eesti Laulu kordusTV-st ka lõpuks ära ja siis lendan jälle sõitma. Sest see on nii põnev. Iga kord on ettearvamatu seiklus, uued sõidud, uued inimesed, uued jutud. Ja sekka siis veidi meie oma staare, kes on tegelt nagu täitsa tavalised inimesed – päeva lõpuks tiba väsinud, näevad välja natuke ehk enam mitte nii säravad, kui telekas, sõidavad ringi mitte limusiinis, vaid Uberis ja paluvad enne kojuviimist Statoilist läbi käia, et sealt umbes vetsupaberit kaasa haarata.
PS! Sa ei saa mind Uber’is nimeliselt tellida. Satud minuga sõitma siis, kui sul veab.