HARAKALE HAIGUS

28 märts

HARAKALE HAIGUS

Võinoh, päriselt ma ju ei tahtnud, et see harakas minu tilkuva… või see on tegelt räige andersteitment… lakkamatult voolava nina koos kõikide muude korralike gripisümptomitega endale saaks. Eile ei tahtnud, siis oli kõik veel enam-vähem üleelatav. Aga täna… harakas või kesiganes, somebody, pliis, put me out of this misery!

Ega ma tean küll, kust see pärit on. Päris nii ei olnud, et jee!! kevad!! ja kohe talvevatid nurka ja poolpaljalt aianurka esimesi päikesekiiri püüdma. Ei-ei. Oma tipa-tapad ja muud pikemad väljaskäigud teen muidugi kenasti mõistlikult riidessetopitult. Aga vahepeale jäävad ju need ah-ma-korraks õuejooksmised – kaminapuid vaja tuua, midagi ununes autosse, vaatan õige, mis postkastis on jne. jne. Kesse siis viitsib selle korraks pärast jopet selga panna, onja. No ja vat nüüd said. “Ja pea tundub paks?” “Tundub paks.” Nagu tõsiselt S on olla.

Ja seda enam on S, et ma olen tegelikult suht harv haigestuja, ehk nii kord viie või kümne aasta sees suudan endale midagi külge hankida (eelmisel suvel oma sünnipäeva paiku küll köhisin paar päeva oma kopse tükkhaaval välja, aga see olnud olla miski uue vormi para- või mutant- misiganes, mida samal ajal veel pool linna põdes). Oma viimast tõsist haigeolemist mäletan õige ammusest ajast ja see oli karm kogemus. Mul oli nohu ja hääl oli ära, mul valutas kurk, mul valutas pea, mul valutasid kõik käed ja jalad ja kogu keha, mind viskas laushigist vappekülma ja tagasi, mul oli süda paha ja kõige tipuks oli mul ka mingi 40+100 palavik. Ja ma olen seda tüüpi, et juba 37,0 kehatemperatuuriga olen ma juba niigi pooleldi teises ilmas. Ehk siis kui ma alguses suhtusin oma haigusesse nagu Kunksmoor – harva, aga kui, siis mõnuga – siis mingi hetk olin omadega poolkoomas ja asi tõsiselt väga halb. See juhtus ühel minu üksielamise nädalatest (ühes eelmises postituses mainisin, et kuus neid mu kogu elu jooksul kokku saigi), seega iseseisvus to the max ja ma polnud isegi kellegile öelnud, et nüüd tegelt siin üksi hinge vaagun. Hirm hakkas ja ilgelt hale endast. Ma täitsa päriselt kujutasin oma palavikuuimas ette, kuidas ma nüüd ja kohe siin üksinda suren ja keegi ei saa isegi teada ja siis mind leitakse mingi… no mingid nädalad (kuud? aastad?) hiljem, kui mu haigusleht läbi saab ja ma ikka mingi pika aja pärast veel tööle pole ilmunud. . . või lihtsalt vallandavad tagaselja ja mind leitakse alles siis, kui see maja mingi paari sajandi pärast kopaga kokku lükatakse. A see täitsa päriselt juhtub praegu nii! Mäletan, kuidas ma selle mõtte õuduses sõna otseses mõttes roomasin üle põranda lauatelefoni juurde – esimesed mobiiltelefonid alles hakkasid kasutusse jõudma. Jestas, see oli mingi 1998. aasta lõpus! Pea kakskend aastat tagasi!!!! Ja vastupidiselt sellele, et normaalne haige inimene kutsuks endale kiirabi onja, helistasin mina oma poja isale (temal oli üks neist vähestest, kel mobiiltelefon juba olemas oli). Minu poja isa sai temast muidugi alles aastaid hiljem, siis olime just-just deitima hakanud ja miskipärast moodustus minu koomas mõtlemises just temast see üks ja ainus inimene tervel maamunal, kes mu haletsusväärse lõpu juures võiks olla. “Tule palun siia, ma suren kohe ära,” kähisesin viimase jõunatukesega torusse. Tuligi, üleslöödud ja lõhnastatud, śampus ja lillekimp kaenlas, endal ilgelt võimeka alfaisase nägu peas. Ja tardus ukselävel, kui mind nägi. “Miks sa midagi ei öelnud???” No ütlesin ju. A tema meheajus oli väljend “ma suren kohe ära” taandunud muidugi millekski a la “ma-suren-kohe-ära-kui-ma-kohe-sind-ei-saa”. Śampus ja lilled lendasid nurka, mees tormas poodi ja apteeki ja laekus puuviljade ja medikamentide koormaga tagasi kiiremini kui üks kriitilise väljakutse saanud kiirabi. Nädala tohterdas mind ennastsalgavalt, surm ei saabunudki ja veel nädal hiljem kolis ta minu juurde alaliselt sisse. Ja siis, haa-haa, hakkasime koos surema. Seespidiselt. A see on juba teine teema.

Ehk siis kord kahekümne aasta jooksul haige olla on tegelt väga okei, aga praeguse haigeolemise juures teeb eriti tuska see, et meesinimene lendas eile nädalaks kuskile Euroopasse mingit pinki vastu võtma või õppima või õpetama. Vist oli Prantsusmaa. Või Saksamaa. Või äkki Belgia, sellest ta vist ka mainis midagi. Vahet pole, saab üleüldse veel halvemat ajastust olla, et kogu see kupatus minu õlule jätta? Vähemalt nüüd ma tean, et ta ära on. Alles hiljuti juhtus nii, et ta läks hommikul tööle nagu ikka ja kui mina tööpäeva lõpus saatsin talle sõnumi a la “kuule, käi poest ka läbi, too piima-leiba”, siis sain vastuseks “jah, aga siis ülehomme, ma olen Frankfurdis.” No ma’í tea, Frankfurdis on ka poed, too siis ülehomme.

Igastahes üks kiun ja hala, sest heameelega ei roniks ma üleüldse terve selle nädala teki alt välja, ajaks peoga küüslauku sisse, jooks Coldrex’i peale ja saadaks kogu maailma kukele. Aga taaskord reklaami tsiteerides – emad ju ei võta haiguspäevi. Nagu kiuste on hunnik tööd ka kogunenud, peagatehtavat tööd. Sellesama peaga, mis ainult valuga annab märku, et ta funktsioneerib või üleüldse otsas on. Kuidas küll kiiresti jälle terveks saada?

Jaaa kirsiks tordil avastasin just, et pesumasin pesi küll pesu ära, aga selle uks ei tule lahti.

Just f*ck me backwards ja soovi palju õnne!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga