JA PALJU ÕNNE MULLE KA
8-aastane pesamuna on nohuse nina ja krõbiseva kurguga koolist kodust. Laob põrandal doominokive üksteise otsa ja joriseb omaloomingut sünnipäevalaulu viisil:
“kui ta kukuuub, siis ta kukuuuub
kui ta’i kukuuu, siis ta’i kukuuuu
ja jesssss, ta’i kukkuuund
palju õõõõnnneee muuullleeeee”
Siis tuleb väike paus ja viimane viisirida läheb kordusesse:
“anna muuuuullle nüüd rahaaa kaaaa”
Siis tuleb teine salm:
“palju õõõõnnneee muuullleeeee
palju õõõõnnneee muuullleeeee
seeeest maaa saiiiin laaaaapsee
palju õõõõnnneee muuullleeeee”
Ja siis tuleb kolmas salm:
“Kalvi-Kaaaalle on suuurnuuud
seda rääääkis raaadioooost
jaaah justniiimelt raaadioooost
aga miiina seda juba teadsiiiin”
Siis tuleb jälle väike paus ja viimane viisirida läheb jälle kordusesse, hästi valjult:
“JA SELLE EEST PALJU ÕÕÕNNNEEE MUUULLLEEEEE!!!!”