JACK & TINKERBELL
Ja ma käisingi Jack’i kuulamas. Jack Canfield’i. Passion for Success seminaril.
Miks ma seda niiväga tahtsin, sellest saad lugeda SIIN.
Ma ei tihanud kohe kallist osalustasu maksma hakata – mis selleks hetkeks, kui mina Jack’is oma Jumala avastasin, oli kõige esimesest hinnast veel kallimaks läinud – sest polnud kindel, kas ma sel hetkel Eestis olemas olen või kas õigeks ajaks kohale jõuan. Selgus, et hea tahtmise korral vist ikka saab, a võib-olla ei saa ka. Ja paarsada+ euri loovutada ainult vist’ile ja võib-olla’le tuginedes ei olnud nagu väga hea mõte.
Siis aga oli üsna väheke enne seminari toimumist kogu asja korraldanud EDU Akadeemial tore pakkumine, kus endale sobiva maksumuse sai ise öelda ja juurde põhjendada, miks just sina peaksid selle hinnaga pileti saama. Saatsin oma blogipostituse lingi ja saingi vastuseks personaalse pakkumise maksumusele, mis oli mulle vastuvõetav ka juhul, kui ma siiski kohale ei peaks jõudma. Ehk siit siis üks võimalik vastus sellele tihtiesitatavale küsimusele “a mis kasu sul sellest blogikirjutamisest on?”
Niisiis kohale ma siiski jõudsin, täpselt esimese esineja viimase bloki lõpus. Väga ma selle üle ei kurvastanud, sest Janet Attwood õpetas leidma oma kirge ja mis see minu kirg on, selle, ma arvan, olen juba leidnud. Sest sellesama kire vilju – esialgu küll väga rohujuure tasandil – sa selles blogis ju loedki. Hiilisin tasahilju sisse, et teisi mitte segada ja maandusin otse viimasesse ritta esimesele silmahakanud vabale kohale (neid tegelikult kogu Salme saalis mõni väga üksik oligi). Ja ühe imetabase olendi kõrvale. Polekski ta nagu siitmaailmast pärit olnud – habras ja imeilus, üleni helevalge ja istus toolil, jalad mõnusalt pepu alla keritud. “Ma ei suudaks kunagi istuda nii nagu sa,” ütles ta tervituseks. See oli selline hästi soe ja helge, hästi tore tervitus. Ristisin ta mõttes Tinkerbelliks.
Siis tuli kohe üks grupiharjutus, millest ma muidugi esmalt mõmmigi aru ei saanud. Et mis teha tuleb ja millest üleüldse jutt käib. Aga Tinkerbell ja tema gäng tegid mulle siva tähtsamad märksõnad selgeks ja… kuidagi tore hakkas. Õiges kohas olin omadega, sellepärast.
Ja siis tuli Jack. Ja Jack oli täpselt nii hea, kui ma ette kujutasin, et ta hea on. St. veelgi kordi ja kordi parem, kui ma arvasin. St. ma kujutasin ette, et tegelikult ta ületab minu ettekujutuse sellest kui hea ta on. St. ma arvasingi, et ta on veelgi parem, kui ma seda ette kujutan… no saate aru, onja. Igastahes seda ta sajaga ka oli. Ma tahan, et ta oleks mu isa ja iga päev käeulatuses olemas mulle samu asju rääkimas. Ma võiks vabalt ta tütar olla. Või minupoolest kasvõi mu mees. Vanusevahe oleks küll soliidne, kuigi Jack on oma 72 (seitsmekümne kahe????!!!!!!) eluaasta kohta väga heas vormis ja näeb väga hea välja. Kesiganes. Peaasi, et oleks olemas.
Ta oli selge. Ta rääkis lihtsaid ja arusaadavaid asju. Ta oli naljakas. Ta oli veenev. Ta oli tore. Aga mis peaasi – ta oli rahulik ja normaalne. Olen mõned korrad sattunud nendele nö. soovitusturundajate motivatsioonikoolitustele – event’id, nagu nad neid ise nimetavad. Ma saan aru, et seal ongi eesmärgiks mass emotsioonide pinnalt kiirelt pushappida, aga see kogu see hüsteeria ja hullusilmadega “Yes!! We can!! YOU CAN!!!” röökimine on mind alati pannud imestunult kulmu kergitama. Nagu… eee…. mis sul viga on? Ja kui lõpuks saalitäis tuimasid eestlasi on ka lõpuks suudetud ekstaasi viia (või nad vähemalt teevad nägu, et on), siis minul on tekkinud ainult vastupandamatu soov sealt selle kamba seest võimalikult kiiresti minema saada.
Jack’is ei olnud absoluutselt midagi sellist. Kogu sisekliima oli teine, terves saalis. Ta oli äärmiselt eluterve. Ta rääkis asju, mis on loogilised. Ja loogiline on ka uskuda, et need töötavad. Youtube’s on temast piisavalt materjali, võid selles ise veenduda. Ja teda kuulates tekib pikapeale lihtsalt nii tore tunne, et ta on siin elusast peast olemas ja et ma saan teda kuulata ja et on üleüldse olemas EDU Akadeemia, mis/kes teeb nii väga õiget asja ja tänu millele/kellele ta siin elusast peast olemas on ja ma teda kuulata saan.
Vahelduseks tegi Jack mõnusaid meditatsiooniharjutusi. Väga hästi juhitud ja äärmiselt… tõepäraseid, oleks vist õige sõna. Ühte neist – pilvelõhkuja serval seismist – tegi mu Tinkerbell kaasa toolil püsti seistes ja mul oli tema pärast tõsine hirm. Eriti siis, kui meditatsiooni teises osas tuli kujutleda, et nüüd seisad sa uuesti pilvelõhkuja serval, aga teadmisega, et sa oskad lennata ja siis lendadki minema. No ma kartsin, et ta päriselt lendabki –
– käkaskaela toolilt alla.
Ise ma olin endas pettunud – peale lendu tuli meditatsiooni kohaselt maanduda selles oma kohas, kus on hea ja turvaline. No ma maandusin kenasti, aga mitte üks teps mulle ei meeldinud, et mu alateadvus ikka veel just seda kohta heaks ja turvaliseks peab, kuhu ta mul maanduda lasi. Selles hetkes läks mu teadvus alateadvusega ikka korralikult tülli, aga õnneks oli see vaid üks imepisike tõrvatilk. Lihtsalt signaal sellest, mille kallal veel iseendaga tööd peaks tegema.
Mis mulle aga veel väga meeldis, oli see, et kui mingil hetkel läheb ikkagi igal taolisel koolitusel jutt sellele, et jah, siin küll praegu seda ja teist, aga vot nii-ja-niipalju pärast juurde makstes ja juurde ostes saad sa veel oi-oi-mida ja vot siis alles läheb lahti ja siis seda korratakse iga natukese aja tagant üle, siis jah, see jutt küll korraks oli, aga no nii kiiresti ja möödaminnes, et peaaegu märkamatuks see jäigi. Ja enne lõppu käidi talle seda suisa meelde tuletamas, et veel kord üle räägiks, et rahvas värskelt motiveeritult ikka kohe kõike ostma läheks. Nagu Jack ise ütles: “Jumala eest, minu pärast seda teha pole vaja, mul on raha rohkem kui küll”. Loomulikult võis see olla varjatud strateegia, aga ka sellena see ei tundunud. Lihtsalt oli lihtne, siiras ja sümpaatne – inimene unustab, sest see pole talle nii maailmatähtis. Loomulikult see mõjus – rahvas ostis ja ma arvan, et rohkemgi veel, kui oleks mingi hüsteerilise tagantpushimise tulemusena.
Üks märgiline ja väga tähtis asi oli minu jaoks kogu selles päevas veel. Me rääkisime vahepeal omavahel, kuidas ja miks keegi on täna just siia sattunud. Minu märksõna oli loomulikult mu kirjutamine, sellest ajendatuna olin ma seal ja kogu minu asi keerles kirjutamise ümber. Andsin Tinkebellile oma blogi lugeda ja siis adusin, et tegelikult oli see täitsa esimene kord, kui ma actually nägin kedagi kõrvalt oma kirjatükke lugemas. Ja adusin ka, et see oli täpselt nii, nagu ma seda tegelikult olin ette kujutanud, kuidas inimesed siis on – vahepeal tõsine ja mõtlik, siis kõkutab omaette naerda, siis jälle tõsine. Ma olin tahtnud, et minu kirjutised tekitaks emotsioone ja näha, et see päriselt nii ongi… no hästi tore tunne oli. “See on hea!” ütles ta, kui oli lugemise lõpetanud. “Päriselt ka, sa kirjutad väga hästi!” Aitäh sulle, Tinkerbell! Ma hindan seda kiitust kordi kõrgemalt, kui ükskõik millise kirjanduskriitiku suust seda tulevikus tulla võib! Ei, mitte ei või tulla, vaid tulebki! Aga sinu oma jääb ikkagi olema üle kõige!
Selle vinge suusahüppaja pildi juurde – see oli üks mantra, mis Jack õpetas. Talle olla selle õpetanud vanad indiaanlased ja laulda tuleb seda nii – madalal omm-häälel, ühel noodil ja viimane “…way” siis joriseda nii madalalt, kui kõri võtab. Loomulikult oli see selline naljaga pooleks värk, aga läks täpselt õigesse kohta – tegi olemise lahedaks ja tuju rõõmsaks. Ja kui seda tulevikus mingite eluliste tagasilöökide ajal joiguda, siis no kahjuks see kohe kindlasti ei tule.
“See on nii-nii tore!” ütles Tinkerbell. “Sa pead, sa lihtsalt pead sellest kirjutama!”
Jap, kirjutan. See on sulle, Anni! Mmmuahhh! Mul on nii väga hea meel, et meie teed ristusid. Ja kui me varem ei kohtu, siis kutsu mind sellele oma asja tähistamisele. Would’nt miss it for the world!
Mina sind oma esimese raamatu esitlusele kutsun kindlasti!
Ja nüüd loeme kõik koos kokku, mitu korda kordub selles postituses sõna “tore”.