KERI-ERI, vol. 3.
ETTEVALMISTUSED VÕI SIIS NENDE PUUDUMINE
Ma olen legendaarselt kehv pikalt etteplaneerija, aga samas sama legendaarselt superhea selles, mis hakkab toimuma nüüd ja kohe ja järgmisel sekundil. Ütle mulle, et pooleteise tunni pärast läheb lennuk Gröönimaale, kuhu sa jääd pooleteistkümneks aastaks ja ma olen jummala sõiduvees omadega. Seevastu poolteist kuud etteplaneerimist nädalaks üksikule saarele on ilmselgelt üle minu igasuguse arvestamisoskuse. Seega oli üsna loogiline, et paar päeva enne minekut polnud mul nädalaks selsamal üksikul saarel ei midagi valmis mõeldud, ammugi siis mitte valmis varutud.
Õnneks tuli liinile Peep, kes minekule eelneva nädala jooksul vist oma kolm korda jõudis üle mainida, et vähemalt sõit tuleb huvitav, valmistuge märjaks saama ja vähemalt ühe tõsise tormi saate saarel ka. Seega esimese sammuna laenasin oma purjetajatelt päris ehtsa tormiülikonna /aitäh, Kaspar!/ ja hakkasin tasapisi teemasse sisse elama.
Etteruttavalt öeldes oli see üks väga tark tegu, sest saarele saabudes olin mina kindlasti üks kuivamatest tegelatest kogu paadis, lisaks kulus tormiriietus marjaks ära ka mitme saarepäeva kliimas /aga nii umbes samavõrra, kui kulus samal ajal marjaks ära näiteks ujumistrikoo/.
Riietusega oli seega nagu ok. Õue üsna mitmekesist, sest ilmaennustus lubas üsna seinast-seina nädalat – sekka viskas suvist ja õiged sügiskülmad polnud veel kohal, samas sees oled ikka ju nagu omas kodus. Kontsad pole seal nagu päris teema, need võid südamerahus koju jätta, aga mõni ilus kleidike (ja hunnik meikappi) ilusate piltide tegemiseks seevastu näiteks täiesti miks mitte, onja. Olenevalt su enda kiiksudest. Matkasaapad põhjalikumalt õues ringitrampimiseks, minu juba kuulsad karvaplätud kiiremateks sebimisteks ja juba mitmetes instastoorides feimi kogunud unicorni-sussid eriti mugavaks äraolemiseks.
Muud asjad – voodiriided said kaasa /tekke ja patju saarel jagub/, lisaks krabasin kaasa ühe oma ülipehme lemmikpleedi, mille sees ma kodus ka magan. Sel on huvitav omadus pakkuda jahedust, kui toas on palav ja vastupidiselt sooja, kui on jahe ja on üleüldse eriti hurmav asi igale poole kaasa tarida. Hügieenitarvetest esikohal need niisked beebisalfakad, sest kui just ei viitsi saunas pesemiseks katlas vett soojaks kütta või ülepäeviti päris sauna, on kraanist tulev vesi külm ja ei midagi muud. Kuna meie ei viitsinud, siis õigustasid salfakad end igati. Arvestades viimast asjaolu oli mul ka idée fixe sellest, et kui saarel on nädal aega kaks pesemata ja igasugustes ilmastikuoludes ringi liikuvat looduse poolt loodud ja taltsutamisele mittealluvate kräsujuustega tegelast, siis on ilmtingimata vaja kaasa võtta mingi vastav kräsusid natukenegi taltsutav vahend, et me teiste inimeste ilmudes neid päris ära ei ehmataks.
Kust see tuli, ma ei tea, sest kodus igal muul ajal on ju täitsa okei olla ilma igasuguse vahendita. Veidi ülehinnatud mõtteks see jäigi, vahend kotist välja ei käinud kordagi ja suuremat śokki meie nägemisest ei kogenud keegi.
Kerile kingiks viisin ühe JOIKi lõhnapärlikotikese ja sidusin selle saarevahtide toas kardina külge /mis mul kodus ka igal pool ripuvad ja jap, kes järgmistest nüüd imestab, kust see hurmav aroom tuleb, siis you´re welcome!/.
Ehk siis, nagu sa aru saad, kavatsesime meie oma äraolemise saarel igati mugavaks ja õdusaks teha. Mida sa ju miks mitte ei peaks tegema lihtsalt sellepärast, et sa üksikul saarel oled, onja.
Läpakas sai kaasa – kah muideks täiesti ülehinnatud mõte, sest kavatsetud ilgelt produktiivsest töötegemisest saarel ei saanud sugugi asja ja lahti käis raal nädala jooksul ehk korda-paar ja sedagi seniks kuniks võikud otsa said.
Seevastu telefon oli asendamatu – mitte helistamiseks ohvkoors, sest selleks on saarevahil olemas oma saarevahi telefon, mis minu nädala jooksul helises täpselt kaks korda: ühe korra siis, kui suure tormi ajal üks teine Keri sagedane saarevaht tundis muret, et kas oleme seal veel elus ja teine kord, kui päev enne vahetust järgmine vaht tundis huvi, et mis veel vaja kaasa võtta. Suurt fotokat ma kaasa tarida ei viitsinud, sestap jooksingi enamuse nädalast saarel ringi nagu pooldebiil, telefon näpus, ronisin ja roomasin ja pugesin igale poole, alla ja peale ja vahele ja muudkui pildistasin-pildistasin-pildistasin, filmisin-filmisin-filmisin, andunult ja lõputult. Töötlesin, lõin lugusin, kirjutasin, joonistasin… Seega – kui sa oled vähegi loominguline inimene, siis ole palun hoiatatud – Keril löövad need omadused sinus täiega lokkama, arenevad ja tekivad uuedki ja seda kordi võimsamalt kui sa üleüldse elusees endast aimatagi oskad. Seega võid julgelt kaasa võtta ka kõikvõimalikud seda aspekti toetavad vahendid.
Igast muud kraami võib ka Kerile viia, üleüldiseks hüvanguks ja heaoluks. Täpsem nimekiri asjadest, mida Keril pole kunagi ülearu, on SIIN. Ja kui viitsid, siis haara kingiks kaasa ka mõni lasteraamat, mis sul riiulis niisama seisab – sellekohane aktsioon on parasjagu Keril käsil.
Aga endiselt polnud mul õrna aimugi, mida ma võiksime varuda kaasa söögikraamiks – arvestusega, et vähemalt nädal aega ei ole absoluutselt mittemingisugust võimalust lipata harjumuspäraselt kuni kella 9ni kõrvaltänavasse külapoodi või ööpäevaringselt Statoili, kui millegi järele järsku vajadus või isu peaks tekkima. Kuigi kuraasikalt olin algselt plaaninud nädalaks üksikule saarele vähemalt viis oma tribe liiget, siis asja kättejõudes sai selgeks, et ülepea kohustustesse olid end mässinud pea kõik peale minu. Meespoolel töö eriti kiired ajad, Panda alustanud hooga uut kokakooli ja emme-sorri-aga-no-way-ma-nüüd-kohe-mingi-nädalaks-jee-tõmban-onja, Paulake sidunud just end lisaks kuuendale klassile ka śoti terjeri Mary´ga ja toimetas igapäevaselt koerajalutaja ametis. Ainult Piiake oligi see, kes vaikselt tuli ja sosistas: “Emme, mina tulen sinuga üksikule saarele!”. Sestap oligi meid ainult kaks (või siis inimesemõõdus poolteist) ja sellest toidukraami osas lisaks küsimusele et mida? lisaks ka küsimus, et kuipalju? Ja kui sa oled igapäevaselt harjunud toitlustama ca seitset kuni kümmet, siis on selle viimasega vaata et tõenäolisemgi puusse panna.
Igastahes värvisin viimasel õhtul kodus rõõmsalt juukseid ja varbaküüsi ja jätsin toidukraami varumise kõiges rahus viimasele hommikule. Pinevust lisamas viimase õhtu apdeit, et torm jõudvat pärale oodatust varem ja sestap on väljasõit mitte kell kaks vaid kaksteist.
Aga edasi ma ei räägi ja ei riku sinu rõõmu ise oma menüüd mõistatamast. Ütlen vaid, et jäätist pole mõtet kaasa võtta, sest sügavkülma Keril ei ole ja tavaline külmkapp ei tööta ka. Küll aga funktsioneerib külmkapina edukalt kaev, nii et oma koore kohvi peale saad ikka. Tegelikult jääb igast saarevahist reeglina ka midagi üle ja nii on ka sahver tegelikult igast head-paremat täis nii, et kui sa ka täitsa mööda paned, siis näljasurm sind seal vaevalt et ähvardab. Paar vahetust vähemalt saaks saarel läbi nii, et tuleb täitsa kaks kätt taskus.
Igastahes jõudsime kõige vajaliku ja mittevajalikuga varustatult sadamasse kaksteist minutit peale väljakuulutet väljasõiduaega.
Õnneks pidid lisaks juba olemasolevatele tegelastele seltskonnaga liituma ka paar tartlast, kes jäid nelikümmend kaks minutit hiljaks, seega all good. Prügikottidesse pakitud spordikotid kaatrisse sätitud ja kindlalt kinni seotud, ise silmini veekindlalt kinnipakitud ja päästevestid seljas sidusimegi otsad lahti, lehvitasimegi mandrimaale ja tüürisime hoogsalt Leppneeme sadamast merele.
Seitse minutit hiljem olin ma surmkindel, et ma saan kohe surma.
To be continued…