KERI-ERI, vol. 7
WORLDSCHOOLER KICKS IN
Aga siis läks andmiseks.
Üks küsimus, mida minult ka väga palju on küsitud, on see, et kas Piiake on sul koduõppel. Sest kuhu see ometigi kõlbab, et ontlik neljanda klassi õpilane pühal kooliajal üksäkki nädalaks üksikule saarele minema tõmbab, onja. Vastus on see, et Piiake koduõppel ei ole, koolist võttis ta lihtsalt nädalaks vabastuse koos lubadusega kõik oma kooliasjad saarele kaasa tarida ning kogu nii koolis tehtud kui ka koju jäetud töö iseseisvalt ära teha. Mida ta muideks millalgi lõppkokkuvõttes ka tegi /st. ütlen ausalt, et kohe alguses ja iga päev minul teda seal kooliraamatute taha istutada südant ei olnud/. Minu plaan oli pigem kasutada võimalust ning pakkuda talle selle nädala jooksul omalt poolt nii palju elulist “eluõpet” kui vähegi võimalik. Mida ma ise kooliõppest tiba rohkemgi väärtustan. Sest no andke andeks – näiteks minu #forever25 vanuse juures pole mul igapäevaelus peale koolipingist tõusmist kordagi isegi ruutjuurt vaja olnud arvutada, mida me seal nii hoolega tuupisime, küll aga olen mitmel korral puudust tundnud mõnest teisest praktilisema loomuga teadmisest, mis väga vabalt selle asemel kooliprogrammi oleks võinud kuuluda.
Niisiis nimetasime Piiakese ametlikult Worldschooleriks ja hakkasime pihta.
Mingit programmi mul seejuures talle loomulikult välja mõeldud polnud. Ülesanded ja asjad kujunesid kuidagi ise ja kohapealsetest oludest lähtuvalt jooksvalt ja loogiliselt, laps oli põnevil ja nädala lõppedes nentis, et olla palju lahedam ja kasulikum, kui päris koolis tuupides. Nagu ka mulle pakuti ka mitmeid kordi mõtteid sellest, et ma täitsa sellise oma kooli Keril võiksin avada ja nemad oma lapsed väga hea meelega sinna saatvat. Minu pühendunud stooridejälgijad siis. Eks seda aeg näitab, mis nendest mõtetest end kunagi looma saab või ei saa, seniks aga korraldatakse Keril suviti muideks ka lastelaagreid, mis kindlasti üheski mõttes vähempõnevamad pole kui minu iseleiutatud “elukool”
Millised siis ühed “eluõppe” ülesanded ühel üksikul saarel välja võiksid näha?
No näiteks nii.
Guugelda, mida võiks külakostiks pakkuda külla tulnud luigepaarile. Et vastupidiselt üldlevinud arvamusele sai see kindlasti olla ei tohi, seda teadis vastne Worldschooler isegi. Vastuseks sai ta, et keedetud kapsast ja keetis selle ka ise kohe valmis.
Seejärel tuvastasime kostitavate asukoha ja paigutasime külakosti kohale, tervitades seejuures ka teisi vihaseid linde. Ja usu mind, vihased nemad olid ja vihasteks nemad ilmselt jäävadki, sestap tuli sama soojaga ka kiiresti ära õppida, kuidas nendega kenasti ja viisakalt hakkama saada.
Siis tuli leida mingi putukas ja teha temast üks vahva video. Aega võttis, aga asja sai ja lepatriinuga mässamist jätkus kauemaks.
Männi-Märt vajas kastmist. Männi-Märt on üks hiljuti saarele kasvama pandud männiistik, millest kunagi loodetevasti üks uhke puu peaks saama.
Keri ametlikust infost käib läbi, et saarel ei kasva ühtegi puud – tegelikult paar pihlakat minumeelest siiski leidus ja ka kaks rohkelt kandvat, aga lahedalt mööda maad roomavat õunapuud, millelt muideks täitsa maitsvaid õunu sai korjata samuti maha kükitades. Kuna ka rohkete marjadega kibuvitsapõõsaid on saarel palju, siis käis peast läbi pisuke mõte üks vinge Keri-eri kibuvitsa-õunamoos valmis smoorida, aga kahetsusega pean nentima, et mõtteks mul see paraku jäigi. Ehk siis teeb teoks teinekord või keegi teine.
Siis tegime vahepeal kehalist kasvatust. Seda saab muuhulgas tegelikult saarel niigi, sest kogu aeg nagu leidub midagi, mille pärast mööda saart ühest otsast teise sibada /ca 400 meetrit siis üks ots/, seega kuulsad kümme tuhat sammu päevas saab lõdvalt täis ja isegi hantlite ja kangide olemasolu hoomasin. Meie lähenesime asjale loomingulisemalt ja Piiake sai ülesandeks sauna nurgal rippuvad pesulõksud ümber paigutada pesunööri külge nii kõrgele-kaugele, kui ta vähegi ulatas.
Ja no loomulikult kimasime kuulsa Keri taksoga mööda saart ringi. Mis on loomulikult mitte üldsegi päris takso-auto, sest päris takso-autod Kerile ei saakski, vaid üks käru moodi asi, millele on lihtsalt Keri takso peale kirjutatud, aga ajab tema asja ära sedamoodi ja ehk ka suisa paremini, igal juhul sada korda lõbusamalt kui seda üks päris takso-auto suudaks.
Ilm oli vahepeal läinud täitsa mõnusaks, tuul ei rebinud enam riideid seljast ja päike piilus. Sestap avaldas jääkaru ja kala ristsugutisest Piiake loogilist soovi ujuma minna. Lapse soov on teatavasti püha, onja, isegi siis, kui nii õhu kui ka vee temperatuur on võrdselt 14 kraadi.
Ujumaskäiguga kaasnes veel üks ülesanne loodusõpetuse vallast.
Peale sulgede korjasime sama soojaga ka lumivalgeid linnuluid, sädelevaid kivisid, mere poolt siledaks lihvitud rohelisi klaasikilde ja punaseid telliseid /mingil põhjusel vedeleb ka neid viimaseid alatasa mööda saart ringi/. Ja ühe suure kaika, sest no ikka võib ju ühte suurt kaigast millalgi vaja minna, onja. Selle korilusega lugesime siis ka oma ametliku koolipäeva lõppenuks. Pikaks venis ja oli ju rahmeldatud ka küll ja veel. Sestap puhkasime ja mediteerisime täies rahus ülejäänud õhtu maha, süübisime iseendasse ja joogatasime. Mitte, et ma nüüd mingi eriline joogaguru oleks, tegelikult ühe korra elus ma joogatundi olengi jõudnud, aga otsustasin, et kui on ilus mereäär ja rahu ja vaikus ja joogamatt ja mõndapidi end sirutada-painutada, siis peaks asja hädapärast ehk niipalju ära ajama, et seda pildi peal joogaks nimetada.
Õhtul leiutasin ühe ülesande veel – loo telesild kodustega, mis tegelikult jäigi ainukeseks kogu selle nädala jooksul. See on okei, sest meie umbes 7-liikmeline tribe /koos loomadega 10/ pole lihtsalt seda tüüpi, et kogu aeg üksteisel sabas ja seljas peaksime rippuma – jube tore on, kui me mingi hetk kõik kokku saame ja koos oleme, aga vahepeal täiesti vabalt igaüks elab ise ja laseb teisel elada ja nii toimib väga hästi.
Üks-kaks-kolm oligi Worldschooleril ühendus olemas ja ma sain mu kullakestega jutustada. Lexi küll üleüldse ei saanud aru, kuskohast see “emme” hääl nüüd siis tuleb, sestap jäi suhtlus meil tiba ühepoolseks. Täpsustan igaks juhuks üle, et mu kullakeste all pean ma silmas oma pärslasi. Mu tütrekestel-õekestel seevastu, keda nüüd meri juba mitmeid päevi lahutanud oli, jätkus omavahel jutustamist pikalt öösse välja.
Selle vadistamise ja naermise taustal ma tegelikult tol õhtul suikusingi…
…et maabuda kõige friikimasse unenäosse ever…
To be continued…