KERI-ERI, vol. 8
SUVI JA KERI KAKUD / RETSEPT INCLUDED /
Niisiis. Nägin unes, et jalutasin sirgelt sisse ühte tuppa, kus alasti voodis aeles üks mu ammune naistuttav – sõbrannaks oleks teda vast tiba palju nimetada, sestap nimesid nimetamata ja las olla nii. Ja aeles tema juhuslikult minu isikliku alasti meespoole otsas. Sama sirgelt sammusin edasi voodi juurde, katkusin naistuttava ilma pikemata juukseidpidi oma meespoole otsast ära ja hakkasin tema pead samamoodi juukseidpidi vasta seina taguma. Sein värvus verest punaseks, aju- ja koljutükke lendas laiali ja mina muudkui tagusin ja tagusin ja tagusin…
Sellesama tegevuse pealt ärkasingi järjekordsesse hurmavasse Keri hommikusse.
Tõe huvides olgu ka mainitud, et ärkasin objektiivselt võttes nagu eriti perversse, aga subjektiivselt ülimalt suure rahuldustunde ja hea tujuga. Psühholoogikalduvustega inimesed saavad siit kindlasti omajagu ainest minu salajase sisemaailma analüüsimiseks, seega soovin neile siinkohal selleks palju jõudu.
“Kuule, tule ära sealt saarelt, sa oled seal peast soojaks läinud,” arvas päriselu meespool, kui talle oma unenäost muljeid jagasin. Mida ma muidugi teinud polnud.
Küll aga oli soojaks läinud ilm. St. mitte nii soojaks, kui nädal tagasi, kui lambist virutas mingi pluss kakskendseitse kraadi paariks päevaks, aga pea kakskümmend oli olemas küll. Räägitakse, et Keril võib kliima olla ca kuu jagu nihkes, aga kuna ma mandrimaaga väga usinalt kontaktis ei olnud, siis oli täitsa võimalik, et ka seal oli tol päeval palav ja polnudki tegu ainult meie oma personaalse saare-suvega.
Igastahes oli meil käsil erakordselt śarmantne suvine sügishommik ja esimest korda hiilis ligi tunne, et… ei viitsi. Nagu ei viitsi täna. Nagu üldse mitte. Nagu kohe mitte kui midagi. Mis oli jälle omapärane, sest mingeid nui-neljaks-peab-ära-tegema-töid meil ju tegelt ei olnudki, mida mitte viitsida, aga me ei viitsind seda ka, mida polnud.
Sestap kuulutasime Piiakesega käsiloleva neljapäeva taaskord pühapäevaks, küpsetasime laari pannkooke ja kohe lihtsalt ei-viitsisime põhjalikult ja mõnuga. Loomulikult oli meil kookidele peale määrida mett ja sahvrist võtta isegi sellist täitsa ehtsat vanaema-maasikamoosi, mis ürgmagus ja millel seemned sees.
Päike paistis ja meri loksus laisalt ja jalad sai laua peale visata ja kedagi ei olnud kõrval õiendamas, et polevat nagu viisakas ja värki. No lihtsalt superlux, noh, kas pole mitte! Kes stooridest mu pilte nägid, hakkasid muidugi kohe tasapisi uurima, et kuidas küll nemad ka siukeset üübermõnusat tśilli saaks. Ega ma pole kade tüdruk, vastasin kohe ausalt ära, et aga vot ei saagi. Vaata pilte ja ime näppu ja istu aga oma umbses kontoris edasi.
Aga lõpuks saab iga ei-viitsimine otsa ja ei viitsi enam ei-viitsida. Sestap hakkasime ringi vaatama, et millega end sel eel-eelviimasel päeval sisustada saaks. Istutasin Worldschooleri lõpuks kooliraamatute taha ja peale mitut kooliõppevaba päeva asus ta asja kallale isegi üsna innukalt. Võinoh – kui selline klassiruum omast käest võtta, mis siis viga, onja. Õpiks vast isegi.
Minul mõlkus meeles paar oma projekti, mille tahtsin teoks teha, sestap lippasin mõni järgmine tund mööda saart ringi, pintslid ja värvid kaenlas. Uue katte said kõik kulunud sildid, mis vähegi kätte juhtusid ja mõned uued lõin ka.
Sama soojaga lendas hiljem prügikasti ka mul seljas olnud pusa, mille lootusetult värviga kokku mäkerdasin /ja mille olin tegelikult poja riideriiulist kaasa haaranud, sest see oli nii pehme ja mõnus ja mis pärast osutus hoopiski göölfrend Kelly omaks – sorri, Kelly!/. Ja ilmnes ka üks ootamatu probleem – suunaviidalt oli ära kukkunud Aksi kaugust tähistav number. Lebas tema kenasti küll kõrvalasuval kivil, aga oli tema kuus. Või siis üheksa. Sest kuus on ju teisipidi üheksa ja üheksa teisipidi kuus ja võta siis kinni. Guugeldasime, mis meie guugeldasime, aga õiget vastust netist välja kaevata ei suutnud. “Peep! Peep, ae!!! Kuipalju meremiile on Kerilt Aksile?” jõudsin ma oma hädakisaga mandrimaale. Esimese Eesti probleemid, onja. Või siis Keri ainuomased. Õnneks teadis Peep kohe vastust ja silt sai korda.
Ja siis veel üks minu kunstiprojekt. Nimelt on nüüd on Keril täitsa oma mesilane, kes lendab sinnapoole, kuhu need Eestimaa mesilased ikka lendama kipuvad. Ja paikneb tema otse Eesti lipu all. Omamoodi uhke tunne oli, kui selle valmis sain. Ikka, et mina ise üksi siin kõige põhjapoolsel Eesti pisitükikesel, eestlane olen ja eestlaseks jään ja kõik see värk, onja.
Ja siis muidugi see minu tribüüt Kerile, mida saad vaadata mu Instagramist siit.
Arvad ära, mis koht see on? Jap, sul on õigus, on küll vetsuuks. Selle vetsu, mis on külalistele mõeldud ja asub õues. Sestap kui sina saarele satud ja seal vetsus juhtud omi asju ajama, siis võid sama soojaga ka oma Keri-armastuse sinna sisse mõtelda, ma luban.
Piiake oli vahepeal oma koolitükkidega ühele poole saanud ja kuskilt leidnud sulgpallireketid. Ja tuli jutuga, et tema nende asjadega ei oskavatki midagi peale hakata. Mis oli muidugi piinlik asjaolu, sest meie tema vanuses terved suved ainult sulgpalli kõksides mööda saatsimegi. Kuna esmakordselt oli ilm täiesti tuulevaikne ja mitte ainult maja varjus, vaid ka täitsa saare keskel, siis edasine aeg läks loosungi all “Piiakesele sulgpall selgeks”. Täitsa osavaks sain ma ta ja enda naha ka korralikult märjaks. Ja üha enam hakkas kummitama mõte, et no ei saa ma ju siit ära minna ilma, et oleks selle nädala sees kordagi meres sees ära käinud.
Sellega on mul sel aastal kummalised lood – muidu nii veearmastajana ja mere ääres pesitsejana olin ma mingil põhjusel terve sooja suve täiesti tuimalt üldsegi mitte vette tikkunud, aga mida edasi jahedamaks ja sügise poole, seda enam ma merre hakkasin kippuma. Keha küsib ja mina kuulan ja kuidagi eriti harmoonias on kõik. Jätkub see muideks progresseeruvalt ka praegu, tunduvalt nutusemas ilmas ja külmemas vees ja üleüldse ei ole sedamoodi vist välistatud, et sel aastal minust üks korralik taliujuja saab.
Ujumaskäiguga sai natuke otsa ka senine suveilm /mis ei olnud imekspandav, sest järgmiseks ööks lubati vähemalt mandrimaale juba hoogsalt esimest öökülma/ ja vihma hakkas sadama. Taandusime toapoole, aga ilus oli ikka. Keril ongi ilus, kogu aeg, sellepärast.
Pidasime just toas väikest ujumisjärgset siestat, kui kõrvu hakkas kopterimürin. Nojah, laevad ja kopterid, head teed teil mööda sõita, mis muud. Aga siis lõikas sisse järgmine mõte – saarel on ju kopteri maandumisplats täitsa olemas. Ummm, päriselt??? Läksin õue asja uurima, hommikumantlis nagu ma parajasti olin.
No päriselt, täitsa päriselt jah.
Aga kas tema ehmatas siis sellest, et saarel üldse keegi oli või et oli keegi hommikumantlis, võttis tema igastahes kohe tuurid taas üles ja lendas tere ütlemata põrinal minema, jättes meid Piiakesega vaid järele lehvitama. “Wolt,” pakkus meespool hiljem, “keegi seal sulle mingeid kevadrulle õhtusöögiks ei tellinud juhuslikult?” Nii meil ei õnnestunudki oma taevast saabunud esimese külalisega tuttavaks saada ning ei kevadrulle ega ka midagi muud ta endast maha ka ei jätnud. “Ilmselt käis põõsa taga pissil, kopteris ju ei saa,” arvas Piiake ja küllap see niimoodi oligi.
Õhtul tabas meid aga vastupandamatu ja ülesaamatu magusaisu. Et niimoodi juhtuda võib, see on muideks ka üks Keri tõestatud fakt. Enda kaasavõetud magusad snäkid olime me selleks ajaks juba kõik ära snäkkinud ja munasid mul koogi küpsetamiseks polnud, sestap vaatasime oma sahvrivarud loova pilguga üle ja panime fantaasia tööle. Nii sündiski magustoit, mida siinkohal südame põhjast soovitan kodus järgi teha, sest kogu oma lihtsuse juures saab sellest ülimalt dekadentliku ja suursuguse maitseelamuse, mida tahaks nautima jäädagi.
KERI KAKUD
Sul läheb vaja:
Riisileivakesi
Śokolaadi
Piima
Apelsini
Värsket piparmünti
Mandlilaaste
Ja siis tegutse nii:
Laota riisileivakesed kandikule laiali. Sulata śokolaad veevannis koos natukese piimaga. Määri sulaśokolaad riisileivakestele. Riivi śokolaadile apelsinikoort ja soputa peale tibake peenelt hakitud piparmünti. Puista üle mandlilaastudega. Ja siis oota, kuni śokolaad taheneb /kui suudad/.
Eriti hurmavaks koosluseks võta kõrvale klaas külma piima.
Head maiustamist!
To be continued…