KERI-ERI, vol. viimane
VÕINOH… PEAAEGU VIIMANE
Meie viimane päev Keril oli niisiis nädala pea üksinda üksikul saarel veetnud minukese jaoks rahvarikas. Sestap kuulutasin tegelikkuses käsiloleva vist tegelikkuses laupäeva selle nädala juba kolmandaks pühapäevaks ja ikka traditsiooniliselt pannkoogipäevaks. Asja õnnestumiseks olin päev varem ettenägelikult Peebule käsu kätte jaganud – too pannkoogijahu ja kondenspiima! Lillepärg oli ikkagi ju veel minu peas ja pole ka Keri kuningal pääsu kui Keri kuninganna kamandab, onja. Seega tassis Peep kõik mandrimaalt kohusetundlikult kohale ja oli meil perfektseks pannkoogihommikuks olemas kõik mis vaja ja rohkemgi veel, hea seltskond taaskord pealekauba.
Btw, Keril ei ole nii, et lihtsalt läratatakse latakas moosi koogi peale, ei-ei. Kõik on stiilne ja sophisticated, classy ja kunstipärane. Keripärane, ühesõnaga.
Kui kõhud lõhkemiseni täis, oli minu kord lõpuks ka senitegemata saarevahi kohustuste manu asuda – nimelt teha uutele vahtidele selgeks kõik mis-ja-kuidas ja külalistele ekskursiooni. Minu hoole all olid täiskasvanud ja Piiake võttis harida järgmist kaheaastast saarevahti.
Neil läks eriti hästi, isegi nii hästi, et tõstatus peatselt küsimus sellest, kas Piiake ei võiks ehk nädalaks veel saarele jääda, sedakorda lapsevahiks. Mille peale ta küll viisakalt lubas asja üle järele mõtelda, aga mina teadsin, et vastupidiselt oma vanemast õest, kes ilma karja loomade ja väikeste lasteta ümberringi ei oska hingatagi, ei vaimusta Piiakest tegelikult endast palju nooremad nagu üleüldse. “Väiksed lapsed on niiiiiii tüütud!” tavatseb ta ahastavalt ohata, kui mõni neist taaskord tema tegevusringkonda ilmub. Sestap pidasingi mina peenikest naeru, kui Piiake selle ettepaneku peale vaikselt seltskonnast irdus ja istus kogu oma kodinatega paadis kojuminekuvalmis ammu enne teisi.
Minu ekskursioon läks ka hästi. Uhkusega edastasin kogu endale teadaoleva info ja eriti rõhutatult selle, et Keri kivise pinna all on sajanditevanused muinasjutumetsad kõiksugu müstiliste, aga healoomuliste olenditega seal sees. Sest see päriselt nii ka on. Nats nihu läks vaid see, et kaevu demonstreerides suutsin sinna sisse kukutada kaevu kaane. Nagu varem mainitud, toimib Keril kaev peamiselt külmkapina ja oma jogurtikraami olid uued tulijad just enne sinna sisse paigutanud, seega kujutasin väga elavalt ette, kuidas kogu piima- ja jogurtikraam nüüd kuskil allpool laiali lainetab ja kevadel paneb jälle Mari rakmed ümber ja kobib alla kaevu puhastama nagu ta seda ühekorra juba tegi /sealt tuleb muideks ka Mari aeg-ajalt kasutatav hüüdnimi Kaevu-Mari/. Aga õnneks oli ilmselt keegi enne mind juba sama koba olnud ja polnud kaevukaane kaevu kukutamine esimest korda ettetulev asi, seega oli keegi juba ettenägelikult asja nööri otsa sidunud. Sestap jäi järgmiste kraam alles ja mina piinlikust momendist päästetud.
Ja mu maailmapilt avardus ka mõnevõrra nagu see ikka uute inimestega kokku sattudes avardub. Seda ma muidugi teadsin, et palju rahvast mängib geopeitust ja et Keril on kaks peidukohta. Ma ei hakka siinkohal ära ütlema, kus need täpselt asuvad, aga oma esimesel Keri-päeval olimegi nats hädas hasartsete mängijatega, kes keelust hoolimata vägisi varisemisohus tuletorni sisse ja otsa kippusid. Hiljem selgus, et koordinaadid olid märgitud nats viltu ning tõepoolest tornis peidetud aare ei asu. Aga et peale geopeituse ajab inimesi nädalavahetustel diivanilt üles ja maailma mööda ringi rändama veel mäng nimega Ingress, seda ma varem ei teadnud. Ingress on keerulisem – vähemalt mulle nii tundus, käib kuidagi veebipõhiselt, seal on rohelised ja sinised meeskondades ja ülesandeks ongi kuskile kohale end toimetada ja see piirkond oma meeskonna värvi märkida. Ja siis tulevad omakorda teised ja teevad selle oma värviga üle. Selline lõpmatu sõda nagu käib pidevalt. Kui laiahaardeliselt seda mängitakse, sellest andis aimu mu kaaslaste pillatud märkus, et ühed tegelased meeskonnast on parasjagu Dirhami kandis toimetamas ja et põhjapoolusega on nagu tiba probleemne, aga üht-teist olla korda saadetud sealgi. Ja kui kirglikult seda mängitakse, sellest omakorda asjaolu, et juba samal varahommikul sai Peep telefonikõne siis teise meeskonna esindajatelt teemaga, et kuule, saar sai teist värvi ja neil on nüüd otsekohe vaja nui-neljaks saarele kohale saada, et see jälle oma värvi teha. Et siis selline mitmetahuline maailm meil tegelikult toimub ümberringi.
Iga saarele sattunu kohustus on teha sissekanne ka külalisteraamatusse. Seda ma just kribasingi, kui vastu akent käis üks kõva mürts ja silmanurgast mingit liikumist märkasin. Pisike linnuke oli ja mürtsust täitsa oimetu teine. Lindudega on Piiake rohkem sina peal kui lastega, sestap võttis ta enda kanda veel ühe eluõppe-ülesande. Läks küll mõni aeg, aga toibus linnuke ja lendas rõõmsalt oma teed. Piiake pani talle nimeks Marju.
Ja siis oligi nagu kõik, aeg kaasatulijad kokku korjata ja jääjatele head jäämist soovida, kallistada ja lehvitada.
Minema saime suht okeilt ja sõit ka tibake sujuvam, kui too surmasõit tulles. Lõbusam ka, sest kuna Keril Ragn-Sells ei käi, siis on seal kena komme kaasa võtta tiba rohkem prügi kui ainult enda tekitatud, seda enam, et parasjagu oli käimas ülemaailmne koristuspäev. Nii saigi mitmesse musta prügikotti kokku pakitud hulgim taarat – plekkpurke, mis siis lainetes loksudes rõõmsalt kõlisesid. Nagu kamp prükkareid teel, leidsime meie.
Üks otsus oli aga selle nädalaga minu sees sirgunud.
Sestap sai mandrimaale tagasi jõudes mu küsimus kohe ka sõnastuse.
“Maikuu kolmas nädal,” vastas märkmiku lahti löönud Peep.
“Olemas. Pane mind kirja.”
Ehk siis, Keri, kallis, ma ei ütle head aega, ma ütlen nägemiseni. Kohtumiseni. Maikuus.
