KESSE LAULAB KÖÖGIS?
Kes sinu köögis laulab? Laulab üldse keegi?
Mu köögis ei laula keegi. Ilmselt sinu omas ka mitte. Täiega eksitav pealkiri seega. Mhmh.
Küll aga jookseb keegi ringi mu magamistoas. Juba umbes kuu aega. Mhmh.
Algas see ühel öösel, kui olin juba voodis ja just-just unne suikumas. Ja siis järsku tuterdas mingi pisike olend pimedas küünte krabinal üle põranda. Tuli riidekapi poolt ja jõudis otsaga meie voodi alla. Siis traalis seal veidi ringi ja vudis riidekappi tagasi. Ma olin nagu trahh! sekundiga istuli, silmad ümmargused peas ja nagu da fuq was that??? Meesinime nohises rahus kõrval edasi (tegelt ta muidugi norskas, aga kuna ta ise on oma norskamise suhtes sügavas eitusfaasis, siis las talle jääb tema arvamus, jumala eest), kuigi tavaliselt on tema see, kes on nagu et “no ma ei saa ju magada, sest mingi kass jalutab tümm-tümm-tümm! õues ringi”.
“Kuule, uuu, ärka üles, mingi elukas jookseb meil toas ringi!!”
Tõmbas korra silma vidukile.
“Ahhh???… Pole ju midagi. Sul pole peas kõik korras.”
Ja nohises edasi. Sest täielik vaikus valitses. Äkki siis poldki mul peas kõik korras?
Aga järgmisel öösel kordus sama. Sel korral oli meespool ka veel üleval ja reaktsioon oli tiba adekvaatsem:
Kolmandal öösel olin valmis. Nii kui olend oma jooksu alustas, olin nagu trahh! moblas taskulamp sisse ja peadpidi voodi alla.
Aga tühjus! Kedagi pole! Ja tühjus ka järgmisel öösel ja veel järgmisel ja veel järgmisel, kui taaskord tulutult tüütu krabistajaga tuttavaks üritasin saada. Nii et kes iganes see igaöine jooksja on, on ta igastahes nähtamatu. Ja peas pole korras nüüd juba tervel perel, sest olend mürgeldab ka juba päevasel ajal ja eile kuulsid seda ka tüdrukud, kui olend pani nüüd juba mööda lage ringi nii, et nähtamatut krohvi sadas kuskilt krabinal alla ja radikatorud kõlisesid.
Mingi rott? Kärp? Nirk? Mink? Mis pisielukaid meid veel leidub? Mingisse seinte ja põrandate ja lagede vahelisse ruumi elama asunud? Üks või ehk juba terve pesakond? Kuidas nad sinna said? Kas me peamegi nüüd sellega leppima, et ta/nad seal end sisse on seadnud ja laamendavad mööda maja? Ehk siis ma ikkagi püüan leida asjale mingit loogilist lahendust, vähemalt üritangi, enne kui nõustun tüdrukute üliloogilise ja üliveenva selgitusega, et lihtsalt meie suvel Vikerkaaremaale ära läinud tśintśilja on kummituse kujul meie juures tagasi. Viimase kasuks räägib tegelikult muuhulgas ka asjaolu, et meie kassid, kellest üks on eriti hullust metslasest hiirtemurdja, on ka seda mürglit korduvalt kuulnud, aga ei liiguta selle peale kulmugi.
A tegelt päris eksitavaks pealkiri siiski ei jää, sest nüüd laulan küügis mina. Rõõmust. Sest mul on köögis külmkapis uus lemmikasi ja nagu raudpolt saab see seal olema nüüdsest forever. Sidrunikaaviar nimelt. Ehk siis väikesed sidrunipärlikesed, mida saab suus keelega katki suruda ja nagu mõnus-mõnus särtshapu plahvatus toimuks suus.
Leiab neid peenematest kaubamajadest ja mõnikord täisa tavalistest ka ja lisada saab neid kõikvõimalikele toitudele ja jookidele ja üha uusi lahedaid kasutusvõimalusi ma siin muudkui juurde avastan. Ja eriti superluks on need lisatuna roosasse Schweppes toonikusse, mis on minu absoluutne lemmikjook. Ja mõnikord, kui ma olen eriti tubli olnud (nagu näiteks täna ja tõele au andes ka veel üleeile ja siis veel nädal tagasi ka), siis ka lonksuke dźinni lisaks.
Ja no kui see ka laulma ei pane, siis ma ei tea, mis paneb.