KIIKSUD

9 märts

KIIKSUD

Eile olid blogijateringis teemaks kiiksud. Panen siis enda omad ka kirja:

1. Ma söön vorsti moosiga. Või viinereid moosiga. Siis, kui olen enda arust millegi märkimisväärsega maha saanud. Kusjuures moos ei pea olema hapu või mõru nagu näiteks verivorsti süüakse pohlamoosiga – ka näiteks maasikamoos on viineritega väga okei. Viiner kahvli otsa, otse moosipurki nagu läbi dipikastme ja väga mämm on.

2. Magan alati oma mehest paremal. Kusjuures eksmehega oli vastupidi – vasakul.

3. Näpujäljed peeglitel või klaaspindadel ärritavad mind hullult, näiteks midagi sellist võib mind täiesti endast ära viia.

Jälg

Muud asjad võivad kõrval minupoolest segamini  või tolmused olla. Kuna mulle satuvad enamasti rohkete peegli- ja klaaspindadega elamised ja ka neid käppivaid kätepaare on hulgim, siis leiab mind alatasa vihaselt kusagil klaasipuhastusvahendi ja lapiga tuustimas. Sama kehtib ka kraanide, linkide jmt. läikivate kroomipindade kohta.

4. Tulenevalt eelmainitust armastan ma aknaid pesta ja teen seda ka ilmselt sagedamini, kui enamus inimesi. Mitte totaalse aknapesutalguna kõik korraga, vaid ükshaaval, jooksvalt ja kogu aeg.

5. Ma ei söö toite, mis sisaldavad peeti. Välja arvatud kasukas ja viimasel ajal ehk mõnikord kuskil restoranis ka mõnda peenemat a la peediorsoto kitsejuustuga, aga kindlasti mitte rosoljet ega vingretti. Et need mulle ei maitse, selle võtsin pähe juba lasteaias. Ükskord – juba suht täiskasvanuna – siiski arvasin, et olen rumal, kui isegi ilma kordagi proovimata nii arvan ja otsustasin ühe ürituse alguses mõlemad ära proovida. Kahjuks oli selleks ajaks omaenda sisendusjõud oma mõju avaldanud niivõrd, et veetsin peale proovimist pool õhtut peadpidi vetsupotis. Veel rohkem kahjuks juhtus see ühes pulmas.

6. Kui ma vähegi ise roolis pole ja üksi koos lastega, siis väljas süües tellin endale 8-se Martini Bianco. Traditsioon aastast.. ma ei mäletagi. Väga kaua igatahes.

7. Mulle meeldivad lömmis nägudega loomad.

Edgar

Pärsia kassid on mu erilised lemmikud, seevastu karvatutest sfinksidest ei saa üldse aru – minumeelest on nad jubedad.

8. Aeg-ajalt isoleerun, ei vasta telefonile ega meilidele, väldin suhtlemist ja kokkusaamisi. Ära sa sellepärast solvu, asi pole sinus. Minus on.

9. Voodis peab mul olema “sada patja”, nagu mu meesinimene ütleb. Sada on loomulikult nats liialdatud, aga 4-5 siiski, erineva suuruse ja pehmuse astmega (üks neist kindlasti sulepadi), millega ma siis vastavalt hetkesoovidele majandan.

10. Lähen närvi, kui asjad pole seal, kus nad olema peavad, st. kuhu MINA nad oma süsteemi järgi algselt paigutanud olen. Suured käärid käivad köögisahtlis ja väikesed vannitoakapis, laste trikood ja ujumisriided ühes sahtlis, sokid teises ja aluspesu kolmandas. Joogiklaasid ühes riiulis, valged kohvitassid teises ja erisugused tassid kolmandas. Ühesugused taldrikud samas virnas ja kõikvõimalikud juhtmed-laadijad ühes karbis koos. Ja nii on ja that’s it! Ma arvan ise, et mul on selles suhtes mingid autistlikud kalduvused. Kośmaarsel kombel on mu meesinimesel harjumus komplekteerida oma sahtleid-riiuleid nii, et igas on kokku pandud paar asja igast asja liigist, näiteks igas sahtlis on paar paari sokke, paar paari alukaid, paar pluusi, paar kampsunit jne. Mingi aeg üritasin selle kummalise nähtusega võidelda, aga siis loobusin ja hoian end oma vaimse tervise nimel tema sahtlitest ja riiulitest pigem eemale. Aga õudusega olen tähele pannud, et sama komme on tekkimas ka meie tütardel. PS! Veel rohkem lähen närvi siis, kui käpitud on mingit ainult minu asja või see kuskile mujale paigutatud. A see on vist kõikide emade kiiks – väikeste lastega sul pikki aastaid nagunii mingeid oma asju ainukasutuses pole ja nüüd, kui lapsed suuremad, siis võiks asjad jälle olla nii, et mul on mõni täiesti minu asi, millele ei ajata kohe sõrmi taha.

11. Oma lillepotimaaniast ma juba jutustasin SIIN. Sama kehtib tegelt ka piltide ja muude nipsasjakeste kohta. Pildid peavad olema seinal sirgelt, ka võõral seinal. Mulle ei ole mingi probleem kuskil kohvikus või ametiasutuses minna ja pilt seinal otseks kohendada. No autist noh, ütlesin juba.

12. Panen oma lastele, loomadele ja autodele hüüdnimesid. St. ma nagu ei pane, aga nagu nad ise tekitavad need kuidagi. Poja oli pikka aega Punn (Punn, mitte nagu vistrik, vaid selline armas pomps, nagu veinipudeli kork), enne kui ta ise endale tantsijanimeks Panda võttis. Vanem tütreke on Tuutu ja noorem Põnta (viimane tuli küll sellest, et ta hakkas 10-kuuselt käima ja lasi põnt-põnt-põnt mööda põrandat ringi). Esimene auto oli Mulik, siis tuli Millimallikas ehk lihtsalt Mallikas jne. Kassid on ametlikult Lexington ja Tiiger, mitteametlikult Töll ja Käkk. Esimene siis sellest, et on selline armas totu, teine sellest, et kipub liialt ülbitsema.

Töll ja Käkk

13. Olen kinnisvarahull – klõpsin alatasa kinnisvaraportaalides ringi, ka siis, kui otsest vajadust selleks pole.

14. Kujundan oma kodus erinevad toad või erinevad nurgad mingi teatud läbiva värvitooni või värviharmoonia järgi. Minu moodi zen.

15. Ei salli, kui mu juustes on lakki või vahtu – kohe on selline võõras ja paha tunne. Ei tee ka soenguid ega pane juukseid patsi. Sirgendan mõnikord, aga mu loomulike lokkide tõttu on sellel tavaliselt üsna lühiajaline mõju. Sama kehtib ka mu tütarde kohta – punupatse ma teha ei oska ja nad ei lase ka. Seetõttu näeme me kõik tihtipeale välja veidi nagu üks metslaste kamp.

16. Olen teatud sorti limited edition tüdruk. Sellest kirjutasin juba SIIN.

17. Ostan riideeseme, jalatsipaari või ehte, mis mind mingil põhjusel kõnetab ja kannan selle siis sõna otses mõttes ribadeks.

18. Saadan Universumile soove täitmiseks ja näen tihtipeale unes ette asju, mis mõne aja pärast päriselt toimuvad.

19. Meesinimene minu kõrval peab olema minust pikem ja suurem. Et ma saaksin tema kallisse ära kaduda ja talle alt üles vaadata. Kuna ma olen 1,62 pikk, siis ei ole see väga keeruline kriteerium. Kehtib muideks ka mitte ainult füüsilises mõttes – ma pean saama tema üle uhke olla ja tunda end tema kõrval väiksena, juhituna, kaitstuna ja turvaliselt. Sellest tulenevalt ei saa ma väga hästi aru ka nendest naiste õiguste eest võitlejatest, võrdõiguslikkuse nõudjatest ja feministidest, kes mehe kohtusse kaebavad, kui too talle ukse avas või mantli selga aitas või mehe maha jätavad, kui ta naise eest restoraniarvet maksta soovis. Loomulikult saame meie, naised, ise suurepäraselt hakkama ka kogu maailma teistpidi käimapanemise ning mehe ja seitsme lapse toitmisega, aga kas on vaja mehele seda iga hetk nina peale visata? Ja siis oodata, et mees oleks ikkagi mees, mitte kelgunöör? Öeldakse, et naine on feminist vaid kuni selle hetkeni, kui ta kohtub ühe tõelise mehega. Ma usun seda. Ja mees ja naine ei ole samasugused/võrdsed juba sellest ajast peale, kui Jumal nad erinevateks lõi ja Jumal tänatud teda selle eest.

20. Mul on viimsed sada+ aastat üks oma lemmik kohvikruus. Kodus joon kohvi ainult sellest ja kui end pikemalt mõnda kontorisse sisse sean, siis tassin sinnagi kaasa. Mulle tundub, et sellest juues maitseb iga kohv paremini. Kust ta tulnud on, seda ma enam ei mäleta, meesinime väidab, et kuskilt laadalt kellegi keraamiku käest ostsin. Kes oma loomingu ära tunneb – ole sa tervitatud!

21. Tavatsesin kile-piimapakke avada nendelt nurki hammastega ära kiskudes. Kuna aga just see oli mu meesinimese vastupidine kiiks – ehk siis kõige jubedam asi maailmas – siis harjutasin selle endast välja ja kasutan nüüd korralikult kääre.

22. Teen endale kodus tihti maailmaklassikat böffi. Ehk siis maakeeles öelduna söön toorest liha ja toorest muna (pilt illustreeriv, netist).

Böff

23. Pean saama teha asju nüüd ja praegu. Nüüd on mul vaja kirjutada, nüüd on mul vaja joonistada, nüüd on mul vaja minna sinna ja tänna. Muude kohustuste ja kellaaegadega pole sel pahatihti üldse mingit pistmist. Seega ka mossitan, kui muud kohustused minu nüüd ja praegu’st midagi ei arva või mingi koht on selleks ajaks kinni, kui minu nüüd ja praegu peale tuleb.

24. Olen tihtipeale terve öö läbi üleval – nagu kahju on seda rahu ja vaikuse aega niisama magamisele kulutada. Ka ilmselt mingi  sündroom emaksolemise juures. Loomulikult magan siis järgmisel päeval pool päeva maha. Tobe ja ebatervislik komme, üritan sellest lahti saada.

25. Ja lõpuks minu kõige suurem kiiks – kuigi ma absoluutselt jumaldan oma suurt ja kreisit fämilit, igatsen aeg-ajalt elada üksi ja lastetu karjääribitchi elu. Rohkemgi veel – oma kujutlustes olen ma jõudnud nii filigraanseks, et tean seejuures täpselt, millega ma siis tegeleksin, kellega suhtleksin ning kuidas ja millist elu elaksin. Ja tean täpselt, kus ma elaksin ja milline on mu kodu. Imelikul kombel ja minu merelembusest hoolimata on see maja mitte Eestis, vaid kusagil Stockholmi, Kopenhaageni või Amsterdami vanalinnas – läbi mitme korruse ja selline, mille välisuksest saab otse tänavale ja ukse ees on trepiastmed. A la selline, kus elas filmis Notting Hill Hugh Grant (pilt illustreeriv, netist).

Notting Hill

Ainult et minu oma ei asu kindlasti Londonis. Kusjuures kummaline on ka see, et igas mainitud linnas ringi uidates olen ma täpselt selle maja ka omamoodi ära tundnud ja selle juurde pikalt passima jäänud. Peast lolliks läinud? Küllap vist. A ilmselt on see tingitud ka sellest, et olen ise üksiklaps, pole kunagi pidanud elama ühikas või muudmoodi teistega kambas, niiet nüüd igapäevaselt selline hulk inimesi mu ümber ja pidev vajadus kõigi nende inimeste asjadega  arvestada on tegelikult üsna loogika- ja loomuvastane. Hullem veel – olen oma vanemate ja elukaaslaste vahel elanud üksi ja täielikult omaendast sõltuvalt kogu oma senise elu jooksul vaid 1,5 kuud. See on 6 nädalat!!! Pole siis ime, et ma teinekord kuskil Skandinaavias oma “teist” elu elan. PS! Elan sama mehega, aga visiitabielus (st. meil on endiselt kõik super, aga visiitabielus oleks veelgi supram).

Need siis puusalt tulistades, ilmselt tuleks natuke mõteldes veelgi meelde ja ilmselt täiendaks ka minu pereliikmed seda nimekirja. Aga juba neidsamu lugedes hakkab täitsa kahju nendest, kes minuga tihedamini hakkama peavad saama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga