KODUNE RIIA
Ma arvasin, et Riia on juba nii kodu, et reisist sinna polegi nagu midagi kirjutada, aga tegelt on ikka küll.
Kasvõi näiteks sellest, kuidas me tõusime kenasti kell 4.45 hommikul (ok, mina olin öö läbi üleval, sest ma ei saaks never kl 4.45 üles), et veel kenamini kl 6.30 Ecolines bussi peale jõuda (sellele olinpiletid bronninud, ise autoga ma põhimõtteliselt Riiga sõita ei viitsinud). Panin mina siis kodus hommikul veel ühte asja kokku ja teist asja kokku ja neid kokku, kes koju pidid jääma ja aega nagu maa ja ilm ja jummala rahulikult istume siis autosse, et bussijaama sõita ja vaatan kella, kell näitab 6.15 ja mina häppi, et näädsa kui hästi. Läks mõni aeg, kui sain aru, et olin veerandi ja kolmveerandi sassi ajanud, meie oleme Viimsi tagumises tagaotsas ja buss läheb bussijaamast välja mitte 45, vaid 15 minuti pärast. Kõige nõmedam on see, et sellisel kellaajal pole sul kellegile helistada ka, et kuule, ütle bussijuhile, et ta seitse minti ootaks, kõik infod on veel kinni. Igastahes bussijaama jõudsime peale hullu kihutamist viis minti peale bussi väljumist ja see selleks. Polnud meile määratud seekord Ecolines´iga sõita, poole tunni pärast läks Lux Express ja paar vaba kohta meie jaoks seal õnneks leidus. Ja õnneks sõidab Lux Express ka poole tunni võrra kiiremini, jõuab Riiga seega samal ajal kui pool tundi varem väljunud Ecolines ja meie endiselt graafikus.
Elevant sõitis meiega kaasa seepärast, et tal oli ka Riias üks asi ajada. OK, nali. Padja asemel oli kaasas. Selle najal on hästi mugav magada, kui bussis uni peaks peale tulema.
Luxiga on samatore sõita kui Ecolinesiga. Saab ohjeldamatult tasuta kohvikakaod sisse lürpida ja uusi lahedaid filme vaadata või vanu klassikuid. Mina vaatasin pretty womanit ja bridget jonesi, päike tõusis ja hakkas üle ilma särama ja Riia seiklused ootasid ees ja kuidagi üleüldse nii vahva oli.
Kuigi alguses oli plaan Riiast õhtul kohe peale üritust tagasi tulla, olin igaks juhuks ka hotelli bronninud. Hilisem näitas, et väga õige mõte oli, juba alates sellest, et kui viimane buss Tallinn poole teele läks, käis üritus alles täie hooga. Hotell oli Wellton Riga Hotel & SPA, neljatärnikas ja superlux valik. Kohe bussijaamast ja Stockmannist üle tee, viisakas, puhas, mõnus ja bookingus leidus sellele veel läbi mingite a la ainult mulle kättesaadavate saladiilide ülihea hind kah veel.
Pilt meie hotelltoa seinal. Nii väga see mulle meeldis.
Bookinguga on muidugi see häda, et kui sa seal midagigi vaatad või bronnid, siis pead järgmised kaks kuud nende üliaktiivset reklaamirünnakut välja kannatama. Ei, aitäh, te saite valesti aru! Ma ei taha iga nädal Riiga sõita. Mul on jumala kama, kas järgmisel nädalal on Riia tavalisest hõivatum või mitte. Ma ei kavatse kiiresti tegutseda, et mitte sama hotelli viimastest tubadest ilma jääda. Suva, et see soodne hind on ainult täna. Kui mul on vaja, siis ausõna, ma pöördun ise. Ma saan sellega hakkama, iseseisvalt, päriselt ka. Tänan, aitäh, korista need reklaamkastid nüüd mu ekraani pealt minema!
Ja ülisuper on ikka, kui hotellil on spa. Kuigi me jõudsime sinna õhtul jooksuga ja ainult tunnikeseks enne kinnipanekut. Sellegipoolest. Pisike armas, paar erinevat sauna ja paar mullivanni ongi just täpselt see, mida vaja. Wellton´e on Riias tegelt kaks, mõlemad spaaga ja asuvad kõrvaltänavates, seega super valik mõlemi puhul.
Igastahes jah, viisin Paula soengusse ja meiki ära ja jõudsin ise hotellis väikese beauty sleepi teha enne üritust. Üritus oli L´Officiel Winter Fairytale moedemm ja show ja Paula taaskord modelliks runway´l. Täitsa lõpp, kui palju need asjad aega võtavad. Paula oli kohal alates kl 12st, külalised tulid kl neljaks, kell viis hakkas asi pihta. Paula oli vahepeal kenasti lille löödud, hõbedane kleit seljas, kuldsed sarved peas. Lindex´it esindas. Rõõmus ja rõõsa, vahepeal hulga uusi sõpru saanud ja omadega igati rahul.
PS! See ei ole duckface, mida ta teeb, see on musisuu. Paluks mitte segi ajada.
Üritus ise oli vägev, koht imeilus ja suupisted ülinämmad. Ca kolm ja pool tundi kestis ja Paula taaskord umbes eelviimane laval, natuke korraks pöördel kaotas tasakaalu, aga ei lasknud end sellest vähimatki häirida ja oli ise endaga ülirahul. “Ma ei vaadanud kordagi maha!!!” Just! That´s my girl!
Ja poole show peal helises telefon, mida ma vastu ei võtnud. Saatsin sõnumi, et ei saa rääkida, et saadaks sõnumi. Sain sõnumi: “Sorry, I don´t understand estonian. This is Ecolines. Are you coming?” Awwww!!!! Ma olin unustanud õhtuse pileti tühistada ja nad muretsesid. Nii nunnuuuu!!! Ei, ei tule, sõitke ilma meieta!
Järgmisel hommikul avastasin hommikusöögilauast śampuse. Ma ei tea, kas see on mujal ka nüüd, mina nägin esimest korda, et hommikusöögibuffees śampust pakutakse. Kell oli umbes üheksa hommikul, ma ei mäleta ka, et ma kunagi varem nii vara hommikul oleks śampust joonud, aga no ülitore oli. Siis kimasime edasi järgmisele üritusele – jätkupeona oli lastele korraldatud riikide ja modelliagentuuride vaheline bowlinguturniir. Terve bowlinguhall oli bronnitud ja rahvast täis, hull mõõduvõtmine käis, jagati nänni ja auhindu ja hästi lõbus oli nii lastel kui suurtel.
Siis shoppasime veidi. Riiaga on mul ka see lugu, et Tallinnas võin ma lõputult mööda poode ringi käia ilma, et ükski asi vähimatki kõnetaks või mu nime hõikaks. Riias on täpselt vastupidi. Esimesse poodi astun suvaliselt sisse, esimesel riiulil on asi, minu nimi tulikirjas peal hõõgumas, perfektselt paras, ideaalselt ilus ja tavaliselt ka mingi super soodushinnaga, mis võib vabalt olla ka ainuke allahinnatud asi kogu poe peal. Minuga see asi tavaliselt kaasa tuleb ja kannan ma seda seni, kuni ta mul seljas sõna otseses mõttes ribadeks on kulunud. Nii on mul alles ja ikka veel kandmisel näiteks samadel asjaoludel 16 aastat tagasi Riiast ostetud nahktagi (ja mul on nii kahju vaadata, et varsti-varsti ta enam kandmist ei kannata), hilisemast ajast üks paar bikiine ja mitmeid-mitmeid muid tavalisemaid riideesemeid. Meie koer tuli Riiast, minu auto-kullake tuli Riiast. Täiega, noh. Seekordne saak olid helepruunid kõrge säärega saapad (mida ma muidugi olin mõtelnud enne, et mul võiks ühed täpselt sellised helepruunid kõrge säärega saapad olla), mida oli poes üks paar (täpselt minu suurus) ja mis olid lihtsalt lambist 75-lt eurolt 29-le eurole alla hinnatud. Ja järgmise nurga tagant kohe ka ülilahedad sinised ja pruunikate suurte lilledega paksemat sorti retuusid, mis nende saabastega ideaalselt kokku sobivad.
Ja siis muidugi see juba Facebook´is laineid löönud värk, sellest kuidas ma haarasin kommipoest kaasa ka väikese vallatu karbikese meespoolele kingiks ja mis seal karbikeses tegelikult leidus. Hästääg lätlastenaljad.
