KÕIK MUUTUB JA MÕNED ASJAD EI MUUTU KUNAGI
Ma tegelt ei plaaninud täna kuskile kodust välja minna. Aga minu plaanid on tihtipeale… nii nagu nad on.
Ma üldse olen viimasel ajal natuke nii… palun-minge-kõik-kuu-peale! Või palun-las-ma-lähen-ise-kuu-peale! Teid ja teie asju on natuke liiga palju! Andke mulle ruumi palun! Andke mulle hingata!
Ehk siis üks auto on taaskord millegi vahetamisel või ümbertegemisel, ma isegi ei viitsi süveneda, mille. Ja meesinime oli kuskil linnas vajadusega jõuda punktist x punktis y asuvasse ülikooli loengut andma. Tegelt muidugi jõuab sellest punktist x punkti y Uberiga umbes ühe euro ja kahekümne seitsme sendi eest, päriselt ka on mul nüüd vaja Viimsi poolsaare tagumisest servast hakata läbi ummikute sinuni rassima – selline oli mu sõnum. “Jap, aga ma unustasin oma arvuti koju ja mul on seda koolis vaja.”
Nojah.
Läbi ummikute rassides heliseb telefon. Alati on tore autot juhtides hakata teise käega kotist telefoni otsima ja siis veel istme alt, kuhu ta sõrmede vahelt libiseb, kui üritasid sama käega käiku vahetada. Ja siis lõpuks telefonist kuulda võõralt numbrilt venekeelset hala, et kuidas see enam nii olla ei saa ja kuidas see enam nii jätkuda ei saa ja kuidas kõik on pahasti, mis vähegi olla saab. Tänapäeval pole vist enam kombeks kõigepealt tere öelda ja ennast tutvustada. Üsna mitmeid minuteid möödub, kui sain vahele küsida, et kellega ma siis õigupoolest räägin – või pigem siis, et kelle rääkimist kuulan. Poja vene keele õpetaja on. Ja pahasti peamiselt see, et laps vene keeles andekas (no shit, alates sünnist kakskeelses keskkonnas kasvanud) ja tema tahab anda talle lisaülesanded, aga poja pole enda arendamisest selles suunas huvitatud ja ei käitu. Nojah. Ei käitu. Kui ta helistab, siis ta ütleb tere ja oma nime. Tiba ikka nagu käitutud küll, tiba rohkem, kui praegu sa ise. Aga taaskord – nojah.
Järgmisena tuleb liinile poja ise, mures, et tal on vaja maksta võistluste raha, aga kuigi ma ütelnud, et ülekanne sai tehtud tema kaardile kl 8 hommikul, pole see siiani kohale jõudnud ja vaja täna kindlasti ära õiendada. Nojah, ma olen ju linnas ja tegelemas kõigi teie muredega, seega lähen kohale ja korraldan asja ära ise ja isiklikult.
Siis jääb nats vaba aega enne seda kui meespool koolis lõpetab. Minu vaba aeg! Päriselt?? Jap, õndsad tervelt pool tundi Sarapuu kirbukas, kuni müüja tuleb tasakesi ütlema, et vabandust, aga me nüüd sulgeme viie minuti pärast. Enne seda räägib raadio poes, et alates hommikust on häiritud pangaülekanded, Swedpank vabandab. Proovimiseks kokkukorjatud imelised riideesemed rändavad proovimata stangedele tagasi. Ostan tüdrukutele kiiruga ühe nunnu roosa jalgrattakiivri.
Ja – etteruttavalt – õhtul kell 22.15 aktiveerub keskmine laps, et tal on homseks vaja kooli kudumisvardaid ja lõnga. Meil ei ole kodus kudumisvardaid. Ma ei ole käsitööline. Ma olen kirjanik, kirjutaja. Kas ma palun saaksin siis kirjutada?? Selle asemel, et taaskord minut enne sulgemist joosta Selverisse kudumisvardaid otsima.
Tagasi kooli poole sõites meenub, et kõigi teiste asju korraldades pole mul söömiseks aega jäänud üleüldse. Selle üle ma ei imesta, see on tavaline. Natuke on veel aega ja teele jääb Pirosmani.
Ma tean Pirosmanit väga hästi. Pirosmanil on mu südames eriline koht. Nagu mu südames on eriline koht kõigil neil kohtadel ja asjadel, kus on mingi kindel asi või mis on ise mingi kindel asi, mis ajas ei muutu.
Sellega on kummaline lugu. Kõikide maailma horoskoopide järgi on Vähi tähemärgi all sündinud see, kellele on tähtsad mingid juured, mis ta on endale kuskile või mingi teemaga seotult alla on kasvatanud, mingid kindlad ja ajas muutumatud asjad. No ega ikka ei ole küll, olen ma alati seda kuuldes praalinud – mina, Vähk, kes sekundiga korjab kokku ja saadab antikvariaati hunniku vanematest jäänud ja lapsepõlvest tuttavaid ja armsaid raamatuid, vahetab autosid nagu sokke või kolib süüdimatult kolm korda viie aasta jooksul. Ma armastan muutusi, ma tervitan neid täiega, seda enam praeguses maailmas, kus sa ei jõua silmagi pilgutada, kui kõik asjad on teistmoodi. Viimsis, kus ma igapäevaselt ringi liigun, avastasin ma ükspäev täiesti uue elurajooni. Mitte ühe uue maja, vaid tervete kortermajade kogumiku koos tervikliku ümbritseva taristuga. Võin vanduda, et nädal aega varem seda seal veel polnud.
Ja ometi. Pirosmanis käisin ma pea kakskend aastat tagasi. Tihti. Elasime seal lähedal ja jalutasime sinna üsna sageli. Meil oli, pardon, sitaks pappi ja ei olnud lapsi, seega võisime me vabalt hilisõhtul restosse jalutada Selverist kudumisvarraste otsimise asemel. Õppisin seal selgeks, mis vahe on tśahohbilil ja tśaśuśulil, mis on hatśapuri ja mis dolma ja kumb maitseb paremini – Kindzmarauli või Khvanchkara. Nagu ma mõnes teises kohas õppisin selgeks mõne teise asja. Ma polnud varem restoranides käinud ja õppimist oli palju.
Ma pole siin aastaid olnud. Esiteks on suur asi juba see, et Pirosmani on täpselt samal kujul üleüldse veel alles. Ja teine asi on see, et seal on täpselt samad toidud, mis on ajas muutumatud ja täpselt samasugused ja maitsevad täpselt-täpselt samamoodi, nagu kakskend aastat tagasi. Ja see on mulle tähtis. Nagu on tähtis ka ceviche Argentiina restoranis, gumbo supp BabyBack´is ja boeuf à la tartar Mustas Lambas (ja oi kui solvunud ma olin, kui Must Lammas kinni pandi). Nagu on tähtis pits sambucat koos kolme kohvioaga õhtusöögi lõpetuseks, HUGO BOSS Bottled parfüüm ja Pai Mu Tan sellest väikesest tee- ja kohvipoest Stockholmi vanalinnas. Ja kui sa üle saja aja mõnega neist kogemata kombel äkki ja ootamatult kokku puutud… kui sulle tuuakse suluguni täpselt samamoodi kurgiviiludega vaheldumisi serveerituna nagu kakskend aastat tagasi ja hõrk kanaliha tśaśuśulis otsekui sulab suus täpselt samamoodi nagu kaksekend aastat tagasi ja kui tabad end parfüümipoes nii tuli-tuliselt tuttavat pudelikest puutumast ja seda lõhna, seda ühte ja ainust, mittemillegimuusarnast, sisse ahmimas , siis… siis saadki äkki aru, et see ON tähtis ja KUI tähtis see on ja see nii seal ja selle aja fluidum, mis sekundiga su sisse imbub, on nii hea ja nii oma… ja nii magus-valus on see, et võib sind ootamatul kombel korraks hästi-hästi katki teha. Sellepärast, et ei ole enam nii, et on sitaks pappi ja pole lapsi; et ei ole enam nii, et ei pea oma lapse mittekäitumise pärast aru andma õpetajale, kes ei vaevu isegi tere ütlema või hilisõhtul Selverist kudumisvardaid otsima.
Nii ma siis katkisena seda seal sõin. Klomp kurgus ja silmad niisked, kuni ettekandja tuli küsima, et kas toit maitseb ja kas kõik on ikka hästi?
Ei hakka eestlane võõrale naljalt kurtma, et tegelt ei ole hästi. Et tegelt kõik on, aga mind selles enam ei ole, mina olen olemata.
Jah, kõik on hästi!
Kudumisvardaid ma siiski otsima minna ei viitsinud. Läheb homme kooli ilma varrasteta ja ei saagi tast kudujat. Ma siis salamisi loodan, et ehk temast poleks head kudujat saanudki. Ta on hea enda ümber ilu loomises ja ise ilus olemises. Ilu on ka maailmale vaja.
Tähtis koht on minu jaoks ka Rauma linn Soomes. Ma olin seal keska ajal vahetusõpilane. Ja nägin seal esimest korda filmi “Thelma ja Louise”. Kinos. Surround soundiga. See oli vinge ja film oli vinge ja siis olid asjad veel paremini kui hästi.
Soomel on täna sünnipäev, sai 100-aastaseks. Mul on tunne, et ma vist ka.
Alloleval pildil olen mina aastal 1999 Londonis, õhtusöögiga kruiisil mööda Thames´i jõge. Olime seal koos sõbrannaga, veetsime omaette aega kuniks meie tolleaegsed boifrendid oma äriasju ajasid. Ainult meie olime teksastes ja sviitrites, kõik teised hullult fäänsilt riides. Lasime fotograafil endist pilte teha ja see vist oligi ainuke sekund, kui suutsin sekundiks tõsise näo pähe teha. Edasi luuletasime kruiisijuhile kokku, et oleme lesbipaar ja tähistame täna oma kooselu esimest aastapäeva. Võtsime vastu meie auks korraldatud õnnitlustseremoonia, suudlesime rahva ees keeled kurgumandlitesse kinni ja kaanisime kahe peale sisse kingiks saadud pudeli śampust.
Esimese lapse – sellesama, kes ei käitu – sünnini oli siis veel 4 aastat, 100-aastaseks saamiseni pea 20.
