KÕIK NEED ÜLEJÄÄNUD LAPSED
Eile toimus… eip, see oli tegelt juba mitu päeva tagasi. Jeerum, kui kiiresti need koolivaheaja päevad lendavad!!!
Mitu päeva tagasi siis toimus tiinekatele suunatud mess “Suveks tööle” ja mu poja-Panda arvas, et võiks sealt korra läbi hüpata ja vaadata, mis töid siis alaealistele ka pakutakse. Ma arvasin sama ja nii me sammud linna seadsimegi.
Sest, olgem ausad, mingil ajal hakkavad nendest inimesehakatistest tooni andma hoopis teised aspektid. Üks hetk märkad, et su kõrval on täitsa uued ja täitsa suured ja täitsa eraldi inimesed, oma mõttemaailma ja arvamuste ja tegemistega. Ja see tõepoolest toimub mitte järk-järgult, vaid ühel hetkel raksaki! ja see hetk iseenesest on juba üsna sürr, kahtlemata. Aga edasi läheb veel sürrimaks. Kuidagi sellestsamast hetkest võtab ta järsku tunduvalt rohkem ruumi, tahab mitu korda päevas ja palju süüa (see saab eriti arusaadavaks koolivaheajal, kui ei saa enam nii, et ainult õhtul midagi natuke on vaja neile hamba alla vaadata. Okei, see oli nali, aga no tõepoolest – kooli ajal harjud ju ära, et argipäeva koolitoidu ja pikapäevasöögi kõrval väga köögiteemaga vaeva nägema ei pea) ja kuigi tänapäeva noorte hulgas on enda riiete soetamine taaskasutuspoodidest äärmiselt populaarne teema, kulub tema peale ikkagi kuidagi tunduvalt rohkem raha (ole ainult mees (naine) seda teenima, eksju). Nad on suureks saanud ja sellega harjumine on jube imelik.
Vastutasuks ei tee nad seevastu midagi väga eriti mõistlikku ja suuremalt jaolt oled neile ikkagi täiskohaga teenindaja-organisaatori-sisustaja-transa-sponsori jamiskõikveel rollis. Okei, minu omad teevad küll ise ja omal algatusel heameelega süüa, aga köök on peale neid ikkagi nagu sealt oleks tuumaplahvatus üle käinud. Nad koristavad, kui viitsida piisavalt ja järjekindlalt pinda käia, a siis saab sul endal sellest pidevast kaagutamisest villand ja teed pigem ise. Ja sisustavad nad ka end suuresti ise ja koos kambas, aga ikkagi tuleb piisavalt tihti ette ka seda, et istutakse ninapidi nutiseadmes ja nende täisväärtuslik ja produktiivne vaba aja veetmine on sada prossa minu probleem. Ja siis ma röögatan: “Nii, paneb oma lapatsid käest ja kohe!!!”
Ja ise mõtlen, et jeerum, kuidas ma tegelt enam ei viitsi ja miks ma pean!!! Ja hakkan vaikselt arutlema, et kas 16-aastaseid oleks juba okei kodust välja kolida? Või ehk juba 15? A midamoodi küll nad siis veel hakkama saaks?
Mul on neid kolm ja teevad asju koos. A kui oleks üks? Või kui mõlemad vanemad peaksid ka suvevaheajal täiskohaga tööl käima? Kes neid siis sisustaks? Ei taha mõtelda. Jah, on olemas kõikvõimalikud laagrid, aga näiteks eelmisel suvel läks meie kõigi kolme laagritele kokku välja 500 euri. Ainult sellele, et igaüks kolmest saaks suve jooksul ühes ühe nädala pikkuses laagrivahetuses käia. ÜHES! Muudest juurdekuuluvatest kuludest rääkimata. Tervet suvevaheaega laagritega sisustada…? Mnjah.
Ühesõnaga – ühe tiineka suveks tööle sokutamine on igati okei plaan. Mõte, milleks sa, jah, pole veel valmis, mis on liiga ootamatu. Aga ka selleks uueks suureks inimeseks pole sa veel valmis, ka tema ise oma suures olemuses on sama ootamatu. Miskitmoodi tuleb selle uue reaalsusega lihtsalt hakkama saada.
Ja nad tegelikult tahavad tööd teha ja ise oma raha teenida. Ka mu veidi nooremad tüdrukud, kes unistavad sellest, et saaksid suve läbi kusagil loomatalus loomadega tegeleda ja nende eest hoolitseda. Jap, selline võimalus on olemas küll, aga mitte neile ei maksta seal palka, vaid vanemad peavad selle eest peale maksma.
Okei, osadel on oma õpilasfirmad ja kooditakse mänge ja äppe ja tehakse juba iseendale tööd (siinjuures meenub üks hiljutine üleskutse võistluseks tekstiga: kui sa oled vanuses 3-20 ja sul on valmis tehtud enda mobiilimäng või rakendus… Kolmeaastane??? Jap, meil on neid koodivaid kolmeaastaseid ju kõik liivakastid täis, onja. Minu kõik kolm hakkasid tiba peale kolmeaastaseks saamist alles rääkima.). Aga neil teistel, kes sinnamaani pole veel jõudnud, on algatuseks täitsa okei ka kellegi teise alluvuses tööeetikast maitse suhu saada. Ja ühtlasi saada tahtmine võimalikult kiiresti sealt alluvusest välja saada ja ise kamandama hakata, eksju.
Ja töötegemiseks on nad tegelt võimelised kaugelt suuremas mahus, kui praegused seadused lubavad. Mdx – what’s with that enivei?? Meie käisime omal ajal mitu vahetust TPL-is, töö- ja puhkelaagris, olime enne kukelaulu kaalikapõllal ja kui vedas, siis viidi õhtupoole logiseva kolhoosibussiga korraks randa ka. Ja kuskil polnud mingit lapstööjõu ärakasutamist ja keegi ei surnud kuskile. Iga umbrohust puhtakskõblatud vagu tähendas teatud rahaühikut ja summad olid korralikud – ühe vahetuse palga eest ostsime täditütrega endile rattad ja teise eest kahe peale telgi (milles siis mitu järgist suve ka stabiilselt sees elasime). Hiljem said me tädipoegadest Hiiumaa ühed lege’mad baarmanid ja meie neil pidevalt abis – hakkisime salateid ja tegime võileibu, olime täieõiguslikud ettekandjad, pesime nõusid ja lõpuks koristasime ka. Hommikul, päeval ja hilja õhtul, ise vast seejuures ehk max 10-12 aastat vanad. Poisid said oma abitööjõu, meie saime oma taskuraha ja kõik olid häppid. A mis nüüd? Ei saa seda ja ei tohi teist, sada häda, sest seadus on selline. Reguleeritud abitus, mille üle ei ole õnnelikud ei tööandjad ega ka tiinekad ise.
Ühesõnaga, läksime siis kohale ja jeerum – seal oli nagu rokk-kontserdil!! Seal oli miljon (hiljem lugesin artiklist, et ligi 3000) tiinekat koos, valdavalt minust pikemad ja kenasti veidi pisvinnilised. Mis omakorda näitab, et on see töö-värgi probleem täiesti olemas.
Pilte sellest hullarist võid vaadata SIIT.
Vool viis meid Pandaga kohe lahku, aga olime olnud eelnevalt olnud samal arvamusel, et employee of the month hotelli toateenija tast ilmselt ei saaks, aga mingit sorti turistidega tegelemine peaks olema just vesi tema veskile – suhtleb vabalt kolmes keeles (eesti- ja vene keeled on mõlemad emakeelteks ta sünnist saadik ja võrdsetes doosides ja inglise keeles suhtleb oma treeneritega iganädalaselt, st. ta on omadega oluliselt paremal tasemel, kui mõni teine lihtsalt koolis keeli õppinud 14-aastane või vanemgi. Veelgi – ükspäev hämmastas ta mind araabia keeles lobisemisega, mida ta oma Tuneesiast pärit treeneriga hobikorras harrastavat) ja kompleksivabalt igasugustel teemadel igasuguste inimestega, ei löö millegi ees põnnama ega risti ette (oma osa on sellel kindlasti ka ta slaavi juurtel) ja on harjunud suurte lavade ja suure publikuga (7 aastat tänavatantsumaailmas). Talle ei ole absoluutselt mittemingisugune probleem astuda näiteks suvalisel tänaval juurde absoluutselt võhivõõrale inimesele absoluutselt olenemata selle soost, vanusest, rahvusest või nahavärvist ja öelda talle umbes “kle, sul on lahe backpack, kust said?” Mille peale siis inimene – kui ta juhtub juhuslikult olema eestlane ja selline tüüpiline eestlane – ajab silmad punni ja astub oma privaatruumi kaitstes kõigepealt kaks sammu tagasipoole (ja mina siis teise tüüpilise eestlasena sisistan eemalt: “Mida sa teed, tule ära!!”). A välismaalastega on see vägagi okei ja tervitatav. Lisaks on ta sünnipärane storyteller ja ei hakka kokutama ka millegi sellise küsimise peale, millest ta tõepoolest midagi ei tea. Siis ta lihtsalt mõtleb midagi välja. Ja lisaks on tal tohutult hea huumorimeel.
Ega seal messil tegelikult midagi oma huvide järgi otsida polnudki väga võimalik, tiinerid olid tihedalt üksteise kõrvale pressitud, liikusid vaikselt vooluga kaasa, rabasid paremalt ja vasakult kandideerimisankeete kõikvõimalikele töödele ja täitsid neid valimatult. Mõneti heitunud olid ka osade tööandjate esindajad – lihtsalt seisid, tardunud naeratus näol, mille tagant paistis silma sulaselge õudus selle noortemassi ees. Eriti kummalise mulje jättis nende kahekordsete punaste hop-on-hop-off busside firma esindaja – üsna avalikult oma tüdimust väljapeegeldav tädi, kes küll nentis, et uhke nimetusega Bussiekskursioonide Ambassador(!!!!) ametinimetuse taga seisneb töökohustusena vaid potensiaalsete sõitjate tänavalt bussi meelitamine ja vastavalt sõitma saadutele siis ka tulemustasu saamine ja ka kõrgemast vanusepiirist oldi valmis allpoole minema, aga kuuldes vabalt rääkivast eesti-, vene- ja inglise keelt rääkivast tiinerist pööritas põlglikult silmi ja teatas: “Ei no inglise keelt räägivad kõik. Me tahaks ikka sellist, kes räägiks hispaania keelt või prantsuse või portugali.” No palju õnne teile siis tiinertööjõu leidmisel!
Ega selle massi sees väga igaühega privaatselt tegeleda ja tema ehk soodsate isikuomadustega tutvuda polnud väga võimalik, see oli loogiline, aga silma hakkas ka see, et noortel on ka enesereklaamimise oskus ikka väga puudulik. Tihtipeale piirdus see vaid pakutava töökoha miinimumvanuse küsimisest ja kui see juhtus olema suurem, kui küsijal endal, siis vaid kehitati õlgu ja mindi järgmise juurde õnne proovima. Selles suhtes oli mul omamoodi hea meel, et ma kaasas olin ja lobitööd tegin. Sest just selleks hetkeks, kui mul õhk hingamiseks lõplikult otsa sai ja pilt ees virvendama hakkas, olid paar potentsiaalset ja Pandale väga sobivat tööd pakkuvat tööandjat omakorda veendunud, et just Panda ongi see, keda neil kõigi nende 3000 seast kõige rohkem vaja oleks (ja seda ka olenemata algselt seatud kõrgemast miinimumvanusest).
Ja nii koostab minu tiiner parasjagu oma elu esimest CV-d (sest isikuomaduste sobivuses veendumise kõrval on vaja tagantjärele siiski ka mingid faktilised andmed esitada) ja paneb end mõttes valmis ülilahedaks suveks kõigi nende Tallinnat külastavate turistide seltsis, keda oma Jumalast antud võrratu huumorimeele, seltskondliku hinge ja ülimalt karismaatilise isiksusega oma ladusas kolmes keeles lummata. Ning seda tunduvalt asjalikumas võtmes, kui bussi sisseviskajana imeväikest tulemustasu teenides (võib-olla).
We’ll see. Või kui sa nüüd lugesid ja arvad, et sinul või mõnel sinu tuttaval tööandjal oleks ka sellisele hakkajale tüübile suveks lahedat rakendust pakkuda, siis võid ka julgesti sellest mulle teada anda. Enda soovitused annan sajaga kaasa!