LAADIMISES
Kas teil on ka vahepeal nii, et on üks selline totaalne ei-viitsi päev?
Ei viitsi hommikul tõusta, siis ei viitsi hommikumantlist välja ronida, ei viitsi asjalik olla, ei viitsi rääkidagi kellegiga, saati siis kuskile minna või midagi teha. No kohe mitte kui midagi ei viitsi. Mul selliseid päevi aeg-ajalt ikka juhtub sekka. Ja siis ei aita, et ei ole midagi, jalad pepu alt välja ja tegutsema ja ma saan ja suudan ja… Ei saa ja ei suuda! Lihtsalt nii olengi, päev läbi hommikumantlis, täiesti süüdimatult ja ei viitsigi midagi.
Täna oli just üks selline päev ja päeva tippsaavutuseks oli see, et lõikasin oma kassil mõned eriti hullud pusad seljast ära – pärslaste eripära, need lähevad aeg-ajalt villa, ükskõik, kui palju neid siis pesta või kammida. See oli ainuke tegevus, mis minu mõttetu diivanil olelemisega vähegi kokku läks. Kuni kass sai kurjaks ja püüdis mind hammustada ja siis ei viitsinud ma enam sedagi.
Eriti ei viitsiks ma nendel päevadel seda, et mu suur ja lärmakas pere koju tuleb, sest kellegiga interaktiveeruda ma ju ka siis ei viitsi.
Mu pere on üldiselt minu selliste päevadega kursis ja nendivad minu uimaste kalasilmade peale vaid, et “korras värk, emme on laadimises jälle” ja püüavad mind ja mu sihitut olelemist ignoreerida nii palju kui see vähegi võimalik on.
Aga väga võimalik ikkagi ei ole – peab ju ikka kuulama, kuidas kellegi päev läks ja kes mida tegi ja kellel mida põnevat toimus ja kellel on kuhu vaja minna või mida seda-teist-kolmandat vaja ja oh jeesus, midagi peab ju ka vastu rääkima ja mingit mõttetegevust harrastama. Sestap täna, kui üritasin nende vadinat kuulata ja kuidagigi ennast vähegi kaasa mõtlema saada ja sellest taaskord midagi välja ei tulnud ja ohkasin alistunult südamepõhjast: “Ma nii väga armastan teid, aga no kuidas ma ei jaksa kogu aeg teiega olla…” ütles poja: “Vau, emme! Sa ütled palju lahedaid asju, aga no see lause läheb raudselt su kullafondi.”
Homme. Homme olen jälle asjalik ja teen ja tegutsen. Seniks… ei viitsi.