LENDAVA KASSI PÄEV
Ma ikka vahest mõtlen, et no midamoodi need päris blogijad suudavad teha 4-8, mõnikord ka rohkem postitust päevas. Mõnel tuleb nagu Vändrast saelaudu, igas tunnis paar tükki. Et neil nagu, pardon, elu ei olegi? Unustades, et see tegelikult ongi nende elu. Okei, kui ma suureks saan, siis hakkan ka nii tubliks, aga praegu on nii, et blogi juba ükspäev tuletas meelde, et jou, mis viga, su lugejad tahavad sust kuulda ju! Tahate siis ikka päriselt ka, eksju.
Ehk siis, mis ma tahan öelda – vist seda, et mul on elu ja hullult kiire elu vahepeal. Kuigi aeg-ajalt tundub, et no olen kodus ja ei käi kuskil ja ei tee midagi, siis kui ikka järele mõtlema hakata, siis… no ei ole vist ikka nii küll.
“How’s the weather in Tallinn?” küsis täna meilis leedukas, kellega ühte uut projekti teeme. “Snow last week, +23 this week, pick anything in between,” vastasin talle ausalt. Nii ongi. Korjasin kassilt puuke, kui akna taga sadas lund ja külmetasin külma vihma ja tuule käes eelmisel päeval saadud päikesepõletuskuuma. Tegime kodus peenraid, istutasime ja külvasime igast asju – umbes peaaegu esimest korda elus. Terve pühapäevase päeva müttasime aias. Täitsa põnev, kas ja mis sealt üleüldse kasvama hakkab. Minu küla pealt toodud rabarberid, millega pidavat ilget poputamist vaja olevat, on ennast igastahes võimsalt lahti hakanud kerima. Poole ajast rippusin muidugi emmega telefoni otsas, et appiiii….. (miks nii, sellele võid lisa lugeda SIIT). Ja käisin meesinimesele närvidele, et ta peab mulle kohe hakkama neid peenrakaste ehitama, sest mul on neid ilgelt vaja.
Laupäev oli selline päev, kus saime vett ja vilet ja seda sõna otseses mõttes. Ja taaskord ka selline päev, kus oleks olnud hädasti vaja oskust ennast kloonida. Võinoh, mis laupäeval, kolme lapsega on umbes iga teine päev selline ja nädalavahetused raudpolt. Taaskord lahendasin olukorra külmavereliselt ja olime toeks ainult me keskmisele Tuutule tema elu esimestel Eesti Meistrivõistlustel SUPisõidus, pere vanim sai ise hakkama Kuldse Karika finaalis Tartus ja ma kategooriliselt keelasin endal põdemast, et ma seal ta kõrval pole. Veidi õnnestus ka. Varem oli see mulle ikka tõsine trauma, sest tants on nagu mingi meie teema ja… no tegelt see ainult minu põdemine ongi, kogu muu maailm on täiesti tśill sellega, et 14-aastasel jummala iseseisval tüübil emmet igal tantsuvõistlusel kaasas ei ole.
Igastahes Aasta Ema minuke arvas, et surfiklubisse võiks me ju kõik rõõmsalt jalgratastega sõita. Loomulikult. 13 kilti, tagasi teist samapalju ja keskmisel lapsul siis seal vahel veel ka 500 m supisprinti jõe peal ja 2,5 km supimaratoni mere peal ja mõlemad loomulikult aja peale ja endast maksimumi välja pigistades. Nagu tippsportlase treeningprogramm, onja. Pole ime, et õhtu hakul koju tagasi roomates langes ära ka probleem enda veel kolmandasse kohta ehk sõbratüdruku sünnale kloonimisega, sest vähegi adekvaatseks pidutsemiseks polnud enam keegi mitte mingisugusel tasemel võimeline. Aga kogu see värk oli nii lahe, et järgmisel aastal lähen mina ka võistlema! Vot! See on nüüd välja öeldud.
Pildid tegi Raul Harro Surfpictures ja laenasin need Pirita Surfiklubi lehelt.
Tuutu võistlemas.
Maratonil on see lahe reegel, et laua võid sa küll sinnapaika jätta, kui jalad juba põhja ulatuvad ja vees jooksmine aerutamisest kiirem tundub, aga finiśijoone pead ületama, aer kaenlas. Kui mitte, siis ei loe.
Siin kimab Tuutu oma aeruga finiśijoone poole.
Üks lõbus video veel sellest, kuidas Tuutu maratoni alustas. Kui ma küsisin, et miks nii, siis sain vastuseks altkulmupilgu ja särtsu: “A sa mine ja käi ise seal nende teravate kivide otsas, onja!” Aga ta on seal nii nunnu ja mulle jubedalt meeldib see muusika, mille sinna taustaks leidsin. Ja suur venna naeris videot vaadates nii, et munad märjad.
Kogu selle kupatuse peale tõi Tuutu koguarvestuses koju auväärse 4. koha ja oli endaga hullult rahul. Me loomulikult ka.
Ja kõige vanem lapsuke tõi samal ajal Kuldselt Karikalt koju veelgi auväärsema hõbemedali. Hip-hop soolos. Mix kategoorias lõppes seekord asi napilt enne finaali ja eelmise aasta kuldmedal jäi kaitsmata. Mis on täiesti kõrvaline detail, sest need ajad on möödas, kui aint medali pärast rapsima pidi. Nüüd on ainult puhas tantsurõõm, mille kõrval mõni diplom aeg-ajalt on ainult niisama kirsiks tordil. Ja et see nii on, sellest on omakorda eriti suur rõõm.
Ja kloonimise teema tuli taaskord üles täna (sa kujuta ette, paar päeva polnudki vaja samal ajal mitmes kohas olla), kui laste kevadkontsert koolis ja meesinimese purjetamine langesid taaskord täpselt ühele ajale. Ehk siis kas pole midagi või siis on kõik samal ajal, onja. Kustotsast ja mis asjaoludel meie perre nüüd minu kõrvale veel teinegi purjetaja on ilmunud, see on omaette lugu. Igastahes jõudsid ühed, kuhu neil vaja ja jõudis teine ka, kuhu tal vaja, aga mina nende vahel laveerides (ikka see põdemine, et appi, mind ei ole ühe-teise-kolmanda-neljanda jaoks piisavalt olemas) olin jälle see, kes laekus 10-mintise hilinemisega nii ühte kui ka teise kohta, kuhu mul endal – kui nüüd päris aus olla, siis polnud ilmtingimata VAJA jõuda. Kas pole see mitte irooniline?
A mis see lendav kass siia puutub? No ta lihtsalt oli. Sest mingi hetk hommikul, kui Marekiga teine teisel pool köögilauda kumbki oma arvutis tööd tegime, mina seljaga ja tema näoga akna poole, siis ütles ta ütles üks hetk: “Kuule, mingi valge asi lendas praegu aknast mööda.” “Mhmh,” vastasin mina, lause sisusse suht süvenemata. “Lexi hüppas rõdult alla?” “Mhmh,” olin ma jälle nõus, absoluutselt kuulmata, mida ta räägib. Mul oli üks leedukeelne lõik pooleli (ma ikka olen ju maininud, et õppisin vahepeal leedu keele ära, onja?) ja selle kõrvalt jäigi ajus ainult mhmh-iks ruumi.
“KASS!!!! LENDAB!!!!”
Lõik sai läbi.
“AHH?? Mismõttes kass lendab???”
Aga oli lennanud jah, sest selleks ajaks klobistas ta juba terrassiukse taga ja noris tuppa tagasi “A kuidas ta rõdule sai?” Lexington on meil see kass, kes tavaliselt õues ei käi. “Sa ise jätsid ukse lahti ju. Käisid hommikul rõdul ringutamas ja ütlesid, et nii tore, kui õhk on.” Nojah, sellel hetkel olin ma juba peast leedukeelne ilmselt. Kusjuures tüdrukud ütlesid pärast, et kass olla seda lendamist varemgi teinud – teise korruse rõdult alla ja esimese korruse terrassiuksest jälle sisse. Miks kassil enam lihtsalt trepist pole moodne käia, seda ei oska ma öelda.
