LEOPOLD

8 märts

LEOPOLD. HEA SÕBRA JAOKS ON VALLA MU UKSED JA MU HING, MU SILMAD NING MU KÕRVAD NING MU PEREKONNARING.

Mul on sel nädalal kuidagi päevad lappes. Esmaspäeval olin ma omadega neljapäevas ja kolmapäeval olin üsna kindel, et umbes teisipäev on kätte jõudnud. Bossile tegi see asi üsna nalja ja ennustas, et õhtuks olen omadega reedes väljas ja siis on kaks päeva adjöö. Et nagu nädalavahetus ju, mis siin enam.

Igastahes tegelikult oli käsil kolmapäev ja mõni päev varem oli sõbratüdruk Birgit saatnud mulle lingi sellest, et varjupaika oli uut kodu otsima sattunud punane pärslane. “Miks sa, palun, teed mulle nii?? Sa ju tead, millega see lõpeb!” oigasin mina. “Palun vabandust,” naeris Birgit. Me kiusame nii üksteist – tema saadab mulle päästmist vajavate lameninaliste kiisude pilte ja mina talle saksa lambakoerte omi vastu, sest me teame üksteise nõrkusi. Siis jäi teema kuskile tagakuklasse tiksuma, igast muid asju tuli peale jne. Kuni siis kolmapäeval küsis Birgit, et noh, kuidas on pärslasega. Ja siis oligi nii, et helistasin varjupaika. “Kas te olete avalduse täitnud?” küsiti sealt. “Ei ole. Aga ma tulen õhtul teie juurest läbi.”

Mu uksed

Ja just seda ma tegingi. Olenemata sellest, et pärslasele oli kogunenud juba hunnik kodupakkumisi, marssisin mina kolmveerand tundi hiljem varjupaiga uksest välja, puur punase pärslasest poisiga kaenlas ja siis oma/tema tulevase päriskodu uksest sisse.

Leo4

Mu hing

Et pärslased on mu absoluutsed hingeloomad, seda sain ma aru juba paarkend aastat tagasi, kui oma esimese beebi-pärslase koju tõin ja ta titast peale üles kasvatasin. Minu punane lamenina Felix, kõikide kasside etalon. Ülimalt intelligentne, lojaalne, iseloomukas – kõik need iseloomujooned olid temas olemas, mida ma ühe looma juures nii väga hindan. Lapsi mul siis veel ei olnud ja Felix oli totaalne lemmikpoja – hoitud, väga hellitatud ja nii-nii-niiväga armastatud. Felix armastas aias jalutada või pigem aiaposti otsas ümbrust silmitseda ja kui ta ühel päeval koju ei tulnud, siis… ma pole vist elus kedagi niiväga leinanud. Kleepisin väsimatult kuulutusi kõikide oma- ja kõrvalkülade postidele ja poetasin kõikidesse postkastidesse kümnete kilomeetrite raadiuses ja I swear to God, veel aastaid-aastaid hiljem tegi iga kord süda jõnksu, kihutasin otsekohe kohale ja otsisin-otsisin-otsisin pulsikaotuseni, kui oli kuulda, et nagu oleks kuskil punast lameninalist liikvel nähtud. Lõpuks kind of leppisin sellega, et tõenäoliselt oli ta jäänud rebaste kätte, aga pärslaste asi oli sellega kogu edaspidiseks korras värk. Sina oledki armastus, nagu ma räägin igale oma pärslasele. “Sa oleks ilmselt väga päriselt õnnelik, kui sul oleks terve toatäis pärslasi, nagu sellel 12catslady-l instas, kellel on 12 pärsia kassi,” ütleb Pauliine mulle. Ja ilmselt on tal õigus.

Lisaks olen ma oma pärslastega kurja vaeva näinud ja sellega neid veelgi rohkem oma südame külge keevitanud. Vaatamata oma somewhat tugevale iseloomule on nad sama tugevad oma kalduvuselt totaalsele murdumisele, kui asi puudutab koduvahetust. Minu lameninaline Mõmmi – üheksakilone karupoja – istus meie juurde tulles kaks kuud riiulis, ei söönud, ei joonud ja ainult möirgas koleda häälega kui keegi tuli talle lähemale kui 3 meetrit. Teda ma tõsiselt kartsin ja hoidsin ka lapsi hoolega eemal, sest kui üheksa kilo küünistega massi sulle näkku kinni kargab, siis nalja pole. Kuni siis ühel hommikul tegin voodis silmad lahti sellest, et kuidagi kitsas on… ja Mõmmi ümmargused silmad jõllitasid mulle otse vastu. Sellest päevast… no ta vist lihtsalt otsustas, et aitab küll sellest pullist, hakkan nüüd normaalseks. Temast sai tõeline ninnu-nännu sülekass, ta magas ta igal ööl minu kõrval ja minu käte vahel ta mitu aastat hiljem ka suri. Niuks!
Lexingtoniga läks veelgi kauem – tõime ta kevadel ja sulgus ta endasse terveks suveks. Eraldasime talle oma toa, viisime ukse vahelt süüa ja rääkisime kordamööda ja korraga, kui ilus ja hea ta on ja kui nii väga palju me teda armastame. Ma täitsa tõsimeeli arvasin, et ta lihtsalt sureb südamevalusse ja alles ühel õhtul sügavas sügises sai nii, et tulime koju ja kass ootas meid elutoas, suhtles ja tuli sülle ja vaatas meid nagu et no mida on, mis te kõik siin vaatate nüüd nii imestunult.

Ja veel hingest – kõik mu kassid peale tolle esimese on olnud nö. päästekassid – leitud, kuskilt üle jäänud, kellegi poolt hüljatud või mingeid muid saatuse keerdkäike pidi minu juurde sattunud. Ühe sain isegi koos korteriga kaasa, kui selle ostsin. Lexington jäi üle, kui ta omanik läks mehele Egiptusesse. Uus punane pärslane oli jäänud üksi, kui tema eakas omanik suri. Kuuldavasti elas ta tolle surnud omanikuga mõni aeg ka samas korteris, kuni naabrite vmt. poolt kutsutud politsei ukse maha murdis. Mis tekitas elevust täna hommikul meie kodus, kui meie vanaema ärkas hommikul selle peale, et keegi talle näkku “puhus” – uus kiisu oli voodi najal püsti ja hingas talle otse näkku, justkui uurides, et my God, ega ometi mitte jälle.

 Mu silmad

Pärslased on imeilusad oma suurte silmade, loperguse pea, lameda nina ja pidevalt sellise näoga nagu sa oleks talle kolm rutsi võlgu. Resting bitch face. Jumalik.

Leo2

Tihtipeale olen ma oma pärslasega koos olles kuulnud seda fraasi, et jeerum, te olete nii ühte nägu. Tõsi on ja eks siis see ka.
Pärslased on kohevad ja pehmed karvapallid ja kui nad vahepeal väga pusasse ja vilti lähevad /pärlaste eripära, kammi ja harja palju tahad/, siis saab nad viia groomingusse ja välja tulevad nad vinge puudlisoenguga, mis on nagu veelgi ilusam.

Mu kõrvad

Pärslased teevad suht harva häält. Which is good. Minu juurde sattus mingi hetk üks siiam ja ausalt, ta ajas mu oma konstantse jutustamisega hulluks. Pärslastel on madal kurguhääl ja see on sama naljakas kui nad isegi. Meie valge pärsia poiss Lexington näiteks ei oska isegi näuguda – kui ta üldse oma suu lahti teeb, siis tuleb seal madala kurguhäälega: “Lollll!” /milles l kõlab tuhmilt nagu soomlastel/ või siis: “Nääälg”. Või siis kui tal on igav, siis joigub omaette ja see kõlab nagu mõni kuri vaim, keda parasjagu kellestki välja aetakse. Uuelt pärslaselt on paar korralikku näu-d kuulda olnud, ta hääl on küll tiba kõrgem, aga ikkagi sügavalt kurgust. Ja muidugi nad urisevad nagu koerad, kui neile midagi ei meeldi /ja midagi ei meeldi neile üsna kogu aeg/.

Mu perekonnaring

Oma perekonnale ma muidugi oma pärslaseplaane arutada ei jõudnud nagu seda üleüldse igast mu plaanidega tihtipeale on. Varjupaiga uksest sisse astudes mainisin küll Marekile, et nüüd on asjad nii, et üsna tõenäoliselt ma ühe loomaga siit uksest välja astun, aga eks ta seda aimas isegi. Tüdrukud olid muidugi rõõmsad, nende hulgimad sõbrad ka ja poja nagu ka. Vanaema nii rõõmus ei olnud, ta natuke pelgab kasse ja ei taha hästi aru saada, miks ma seda teen, et ma neid loomi endale võtan. Aus vastus sellele on, et sest ma võin. Lisaks oli vanaema üsna veendunud, et uus kiisu näppas täna tema pooliku õuna ja sõi ära. Nats keeruline uskuda, aga no jumal teab. Aga küll nad ka lepivad – vanaema sellega, et on uus pereliige ja kass sellega, et õun on vanaema oma ja seda ei puutu.

Hea sõber

Et meist kõigist ja uuest pärslasest head sõbrad saavad, sellest pole praeguseks mingit kahtlust. Kõikidest kassidest on tema konkurentsitult kõige elutervema psüühikaga ja tema tulek perre kõige valutum. Kui Lexi tuli majja, siis sai ta meie metslaselt Tiigrilt kõigepealt korralikult peksa. Marekil jätkus oidu kisklevate kasside vahele ronida ja tema lõpetas verise peaga. Uus kiisu lasi seevastu end kohe sülle võtta ja kuigi veidi urisedes-kähisedes, näitas uue keskonna ja tegelaste suhtes üles heatahtlikku uudishimu. Lex tegi küll korraks mossis nägu, aga suhted jäid klaarimata ja pigem tundub ta praegu rõõmus, et seltsilise sai.

Leo3

Täna tekitas kiisik küll arusaamatust sellega, et oli kuskil maja peal pool päeva totaalselt kadunud, aga sama äkitselt kui ta üks hetk kuskile ära haihtus, sama äkitselt ta üks hetk jälle siiani-ei-tea-kust jälle välja ilmus – arvestades, et olime mitu korda tõesti läbi tuhninud iga viimase kui nurga ja kapi, nende alused ja kõik riiulid-sahtlid nendes. Aga ta sai meie nördimusest aru ja edaspidi hoidis end kenasti nähtaval.
Otsustasin riskida ja panin ta vanni, sest ta lehkas veidi erinevate asjade järele. Ja üllatusin – ainuke mu senistest kassidest, kes lasi end mind katki kriimustamata pesta, nautis kammimist ja isegi föönitamist. Ja kui see meid sõpradeks ei tee, siis ma tõesti ei tea, mis teeks.

Nii et uus hingeloom, uus sõber-südamesõber. Kass. Poiss. Pärslane. Yeah. Kuulutuses oli ta nimeks märgitud Asker, aga ma ei saanudki täpselt aru, kas see oli ta pärisnimi või alles varjupaigas pandud. Enivei ei reageerinud ta sellele kuidagi. Seega kuulutasin instas ja feissis välja nimekonkursi.

Leo1

Igast toredaid variante pakuti, aga kõige õigema vaibi andis Leopold. See oli esimene nimi, mida pakuti – Ines pakkus ja ma väga ei imesta, et just tema selle energia üles korjas. Leopold-Leo. Leo on ju lõvi, pärslane on lõvi värvi punane, tal on jäme kael ja võimas figuur. Kõik klapib. Seega Leopold, lõvi-Leo ta nüüd ongi, glad to meet you! Kuigi poja ütles, et talle näkku vaadates on ta ainult Kevin ja absoluutselt ei miski muu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga