LIHVITUD TEEMANT LAVENDEL
Umbes eelmisel reedel arvasin mina, et olen terve nädala hirmus tubli olnud. Tõsi see tegelikult oli – tegin hulgimal määral sporti, viisin tüdrukud hambaarsti juurde ja poja sai breketid (tänu oma hamba-anomaaliale ja minu sebimisele avaldas Haigekassa lahkesti soovi need ise kinni maksta, niiet seda paari tonni kokkuhoitud eurot pean ka täiega oma saavutuseks). Lisaks tõi nädal mitmeid uusi kliente ja hulganisti põnevaid projekte (üks neist hõlmas näiteks kümnekonna lehekülje leedukeelse materjali läbitöötamist – leedu keele, mida ma tavaolukorras ei valda, onju – niisiis omandasin kiirkorras ka selle. Eksole).
Igastahes igati väärt, et endale natuke pai teha. Aga siis mida või kuhu?
Kui tüdrukutele asjast mainisin, siis tuli sealt kohe röök: “SPAASSEEEEE!!!” Ohv koors, no kuhu siis veel. Ma olen ammu kahtlustanud, et nad ongi tegelt inimkehasse maskeerunud kalad. Sest nii palju, kui nendel vaja, pole ühelgi inimesel lihtsalt võimalik vee sees olla. Aga iseenesest oli see väga okei mõte ja meeldis ka mulle.
Aga mul oli kaks aga. Ma ei viitsinud kuskile kaugele minna ja ei viitsinud suuri inimmasse hallata. Meil on siin ligiduses muidugi mitu spaad – on torudega spaa ja torudeta spaa ja 18+ spaa (mis muidugi kohe nimekirjast välja lendas, sest ilma nendeta spaasse minekut ei andestaks me lapsed meile ilmselt elu lõpuni), aga arvestades, et oli reede hiline pärastlõuna enne pikki pühi, siis seda teist aga tundus nagu suht keeruline saavutada.
Ja siis tuli mulle pähe täpselt see, mida vaja.
Olin sealt varasemalt ühe korra väga põgusalt läbi hüpanud ja mäletasin, et mulle seal meeldis. Ja mäletasin, et mingi asi meeldis mulle seal veel eriti, aga ma ei mäletanud, mis asi see täpselt oli. Seega väga väärt mälu värskendada.
Viimsikatele on muidugi esimene tore asi see, et Lavendel on piisavalt lähedal. Näiteks selleks, et sinna jalgratastega sõita.
Meie kodust on see ca 7 km ja see on selline väga mõnusas tempos umbes pooletunnine sõit. Meie loomalembeste lillekestega nii kiiresti muidugi ei saa, sest alatasa juhtub teele mõni neljajalgne, kellega on vaja lähemalt suhelda.
Või kaugemalt suhelda.
Ma jõudsin vahepeal juba närviliseks minna, sest Lavendlis kehtib ka see reegel, et lapsed saavad seal olla ainult kl 18ni. Mis on tegelikult väga okei. Teistele siis, meile mitte (vt. ülaltpoolt veel kord seda mitteandestamise juttu). Või siis mingi saja aasta pärast ehk meile ka, kui enda omad täis kasvanud ja kodust ära kolinud ja mitte ühegi lapse kilkamist enam tõesti kuskil kuulda ei taha.
Jalgrataste juures on Lavendlis veel tore see, et rattad saab tuua majja sisse.
Ja rätikuid saab kohapealt laenutada.
Ja kappe jagatakse mitmes erinevas suuruses.
Spaa ise oligi täpselt nii mõnna, nagu ma seda mäletasin. Vähe rahvast, väike ja kompaktne, kõik asjad kenasti üksteise kõrval ja lähedal, pole vaja lastel silma peal hoides ühe atraktsiooni juurest teise juurde trampides end vahepeal kringliks külmetada (mis on mu peamine mälestus viimasest Tervise Paradiisi Spa-s käigust). Kuidagi tore ja hubane ja õdus.
Üks voolude ja mullikohtadega suurem bassein – millele lapsed kõige rohkem rõhku panid. Suur (and I mean suur) mullivann (sealse valgustusega sai laheda kujutluspildi vannis mõnnavast sinisest illuminaadist). Siis meie väga lemmik, eriti kuuma veega Jaapani vann, kus on nagu eriti mõnus küpseda.
Ja minu isiklik nõrkus, saunad – kõrvuti aurusaun, soolasaun ja oivaliselt lõhnav mingi puu saun (suure käbiga kerise kohal). Ikka ühest teise ja teisest kolmandasse ja kolmandast esimesse tagasi ja nii mitu ringi.
Ning ühe haruldasema nähtusena on seal ka suitsusaun. Mille kontseptsioonist mina nagu aegade alguses üleüldse aru ei saanud. Mu meespool on Võrumaalt, kus need eriti moes ja ka meie sealses maakodus on suitsusaun. Esimest korda elus sinna sattudes olin ma nagu möhh?? Mis mõttega on saun, kus nagu peaks puhtaks saama ja siis vähimagi ettevaatamatu liigutuse peale oled mustem, kui sinna sisse minnes? Nagu konkreetselt must, tahmane. Aga ajapikku olen hakanud ka mina selle kummalise nähtuse võlu vist tasapisi tabama. Lavendli suitsusaunas on ka see lahe asi, et sinna sisse minnes võid sa korraks üllatuda, hullemal juhul ka ehmatada. Miks, see oleks nüüd mõistlik rääkimata jätta, aga ma räägin ikka, sest seal on üks lahe lugu taga. Nimelt istub seal saunas üks mees. Tema on Sven.
Peale esimesest jahmatusest ülesaamist öeldakse talle tavaliselt tere ja arvatakse, et ilmselt on tegu mingit sorti saunamehe või külastajate ülelugejaga vmt. Ma ka muideks arvasin seda. Ja mõnikord lõpuni ei adutagi, et see päris elus inimene tegelt ei olegi. Ma seda lõpuks siiski taipasin, kui juba pikemat aega olin üritanud lehvitades ja hüpeldes onu tähelepanu püüda, aga onu oimugi ei liigutanud. Tegelikult on lugu seal selline: Võrumaa suitsusaunade eesruumides aeti vanadel aegadel salamisi ka puskarit ja et Lavendli suitsusaun ongi kokku pandud kahest Võrumaal päriselt olnud saunast, siis ühe sauna eesruumis just selline puskariajamistöökoda oligi ja see kogu kupatusega ka kaasa võeti ja sinna üles seati. Ning et asi näeks välja ehtsam, siis sätiti sinna ka Sven. Näädsa siis – mina olen Hiiumaa tüdruk ja meie saunades puskarit ei aetud, seega poleks mina ilma päris stoorit kuulmata seda onu ja tema kola seal vaadates üleüldse selle peale tulnud, et siuke põnev lugu hoopiski.
Korraks ma küll mõtlesin, et küllap tuleb meie sajas liutorus mõllama harjunud plikadelt peagi kiun, et igav või midagi sellist, aga ei. Neile leidusid seal paar aastat vanemad austajad – vahvad vene rahvusest poisid, kes meie Pauliine kohe omaselt Poliinaks ristisid. Ja vahepeal jahmatas Poliina neid siis sellega, et käis külmaveetünnis sees, aga seda mitte tasapisi ja ettevaatlikult ja selleks redelit kasutades, nagu normaalsetel inimestel kombeks, vaid otse servalt sisse karates. Vene noorhärradel jäid selle peale suud ikka tükiks ajaks ammuli. Ma arvan, et lisaks kalageenidele on sellel lapsel ka jääkarugeenid täitsa olemas.
Koos nad seal siis ringi rahmeldasid ja integreerusid ja meie saime omaette rahus mõnnata.
Ja mulle meenus ka, mis see eriline asi oli, mis mulle Lavendlis eriti-eriti meeldinud oli – need soojad kividiivanid. Neid on muidugi mõnedes teistes spaades ka, aga tavaliselt kitsad. Lavendlis on üks selline eriti lai ja see on eriti mõnus. Ilmselt seda arvasid teised ka, sest üks paarike oli seal otsas end sisse seadnud nagu eriti pikalt. Ma täitsa kohe ootasin, millal nad ükskord ometi sealt ka tõusta suvatseksid ja hõivasin koha kohe, kui see lõpuks juhtus. Neiuke küll mossitas selle peale natuke eemalt, ta vist kavatses kohe jälle tagasi tulla, aga mina tahtsin ju ka seal oma meesinimesega kahekesi kõrvuti lamada! Ja romantiliselt varbaid üksteise vastu hõõruda. Oi, see oli mõnna!
Igastahes kui kell sai 6, siis ei tahtnud meie lapsed sealt veel kuskile minema minna, kuigi päris mitu tundi oli juba mööda läinud ja pidin lubama, et kohevarsti veel tuleme. Ja polnud häda kedagi, et polnud torusid või kärestikke või mida kõike veel. Lapsed rõõmsad ja rõõsad ja sabad rõngas.
Igastahes – Lavendlis on ülimõnus! Väike ja intiimne, aga siiski parajalt suur. Olemas kõik vajalik ja rohkemgi veel. Ja lisaks on kaugemalt tulijale pikemaks puhkuseks samas olemas ka ju hotell ja näljastele kohe ülakorrusel ka kohvik ja restoran.
Lavendel asub Viimsis, Viimsi Selveriga kaubanduskeskusest üle tee ja Rimiga kaubanduskeskuse taga (sorri, ma kunagi ei suuda nende õigeid nimesid meelde jätta). Sõpruse tee 9 on aadress. Kohale saad siis kas jalgrattaga, nagu meie (mõni agaram ehk ka jalgsi), autoga või Tallinna kesklinnast iga bussi ja marsaga, mis Viimsisse sõidab (1A ja 114 ja mõni veel).
Jaaa…
…mõnele siinsetest lugejatest teen ma selle tuleku veel eriti mõnusaks. Sest juba REEDEL, 5.MAIL, loosib minu kala- ja jääkarugeenidega lapsuke välja ÜHE LAVENDEL SPA PEREPILETI (mis kehtib ka nädalavahetustel ja sisaldab muideks KOLME kuni 14-aastast (k.a.) last) ja KAKS TÄISKASVANUPILETIT.
Selleks, et võita, toimi nii:
- Laigi BööDi Blogi ja Lavendel Spa Facebooki lehti.
- Kirjuta selle postituse alla, kas eelistaksid perepiletit või kahte üksikpiletit (no et ikka oleks omast käest, kelle vastu seal kividiivanil varbaid hõõruda, onja).
- Jaga postitust Facebook’is ka oma sõpradele.
Lihtne! Ja siis polegi muud, kui et Lavendlisse mõnnama!