LOODUSSEADUSED NII- JA TEISIPIDISED
Ütlen kohe ära, et loodusseaduste all ei mõtle ma siinkohal seda, et suvele järgneb sügis ja mitte vastupidi, vaid seda veidrat nähtust, mis vastuvaidlematult hakkab kaasas käima iga kooliskäiva lapsega, vahest juba ka lasteaiaealisega.
Ehk siis situatsioon – kell on olenevalt vanusest üheksa õhtul, kümme või isegi üksteist-kaksteist ja sinu rohkem või vähem noorem võsuke teatab, et homseks varahommikuks on tal vaja kadakakostüümi /reaalne olukord, kui just see oli tegelaskuju Piiakese lasteaianäidendis/, jänesekõrvu /Paulale korduvalt/, kudumisvardaid /sellest oli juba ühes varasemas kirjutises juttu siin/, kandikutäis värskeltküpsetatud kukleid, ainult selle ühe ja senikuulmata funktsiooniga sirklit, mis ainult ühes poes maailmas müügil on, sajaslaidilist powerpointi esitlust, millest enne kesköö kukkumist tehtud ainult kaks või lihtlabaselt hankida hunnik sularaha selle või teise kuhuiganes klassikäigu tarbeks.
Tuleb tuttav ette? Absoluutselt, noogutavad nüüd kaasa kõik lapsevanemad ning kes lapsevanemad veel ei ole, seadku vaim varakult valmis, sest no loodusseadus, noh.
Sama situatsioon eilsest.
Kuna ma endiselt ja üha enam olen Liivimaa parim lapsehoidja ja ikka aeg-ajalt hinnatud peaaegu-pereliige mitmes peres, mida mina omakorda nüüd, kui oma lapsed niinimetatult suured ja valdavalt saavad ise oma asjadega hakkama ja käsil selline sügisene ja tasasem aeg enivei, omakorda hästi vastu hindan, siis sellega ma parasjagu toredalt tegelesingi. Muuhulgas väiksemate hulgas kambas ka üks värske essaklassiline ja absoluutselt loomulikult teatas too sekund enne magamaminekuaega, endal suu pastat täis ja hambahari suus surisemas, et kas sa võiksid tegelt palun panna sinise ümbrispaberi ümber mata töövihikule. Ja peale loputamist meenus veel, et valmis sai tunnis tehtud mask mardipäevaks, aga kummipaela oleks sellele ka ju külge vaja. Homseks hommikuks.
Loomulikult, mis ajaks siis veel.
Täitsa mõnuga pani nostalgiliselt naeratama, tunnistan ausalt. Ja täitsa juhuslikult oli mul lahendus olemas mõlemale ülesandele. Sest lisaks lapsehoidmisele meeldib mulle majapidamises tegeleda ka oma lemmiku korrastamise ja kolorkoodimisega ja sama juhuslikult oli mul just olnud seal käsil üks selline sahtel, kus kõikvõimalikud kingi- ja ümbrispaberid, paelad ja pakkimisvahendid sai mõnuga kategoriseeritud ja värvide järgi ritta seatud. Sest on ühel lapsevanemal eriti tänuväärne ühe sellise sahtli olemasolu, sest kuulub lapse sõprade sünnipäevadeks ja muudeks tähtpäevadeks kingitusepakkimisevajadus lapsevanemlusse sama absoluutselt nagu noide öiste ülesannetega tegelemine ja ülihea, kui mant selleks sealtsamast ja sellisest sahtlist võtta. Ja kui mõni võiks nüüd nina kirtsutada, et miks ei võiks tegeleda tollesama tegevusega lapsevanem ise, siis vabalt võib, aga minumeelest on eriti okei, et seda teeb keegi teine, sest kõike ei peagi hambad ristis ise ja iseseisvalt saama. Mina teen, mõnuga ja samal ajal absoluutselt imetlen sama lapsevanema võimet nelja allseitsmeaastase kõrvalt üleüldse üks täispäevgi üle elada. Omast ajast ja kõigest kolmega mäletan, et ülisuur asi oli seegi ja igasugune kodukorrastus ja koristus jäid heaga paremaid aegu ootama, kingilintide kolorkoodimisest rääkimata.
Seega teadsin ma täpselt, kust saada siiski teiste inimeste kodus sinist ümbrispaberit matavihikule ja sobivas toonis veidi venivat paela mardimaskile ja peale unejuttu said mõlemad valmistehtult köögilauale hommikut ootama.
Hilisöhtul koju sõites käis siiski peast läbi mõte, et vist ikka hea, et endal need ajad möödas. No nui neljaks ei viitsiks enam kukelauluni kadakakostüümi õmmelda.
Või siis arva uuesti.
Sest kohe koduuksest sisse astudes põrkasin kokku oma kolmeteistaastasega, kes resoluutselt sõnastas, et kohe keeraku ma ots ringi ja mingu sularahaautomaati, sest homme on teater ja temal on vaja, et ennast toita ja elus hoida.
“Sest sa ju ei taha, et ma elus ei oleks, onja.”
Nojah. Ega ei taha küll.
“A ehk siis hommikul? Hästi, tead, ei viitsi. Mis kell sa lähed?”
“Kaheksa-kümme läheb kooli juurest buss.”
Okei, jääb ära. Enne kaheksa-kümmet ma viitsin veel vähem.
“Kuhu teatrisse te üldse lähete nii vara?”
“Viljandisse. Või-vbolla Rakveresse. Maimäleta.”
Ma polnud küll teatriskäigust teadlik, aga hea, et see info nüüdki tuli. Ja vana hea varahommikuks-sularaha-task, onja. Sest Viljandi või-vbolla Rakveresõiduga võib tõesti toitmatuks ja mitteelusaks saada ja et ma otsekohe astuma ei hakanud, tuletas seesama kolmeteistaastane seda mulle järgmise kümnekonna minuti jooksul veel kolm korda meelde. Kirjalikult onlainis, nagu neile kombeks. Kuna ma kindlasti keeldun sel viisil suhtlemast inimesega, kes viibib sama katuse all, siis röögatasin ülakorruse suunas: “Okei, lähen juba!” Lähima sularahaautomaadini on kodust kümmekond kilomeetrit. Kell oli 1.26 öösel. Ja hea seegi, et ainult seegi on minu osa ja hoolitseb ta ise selle eest, et ta sularahaga varustatult end toidetuks ja elushoituks saab, selmet mul endal toidukotikest kokku panna ja kaasa sättida. Sest kindlasti peaks seal olema manti, mis parasjagu koduses külmkapis puudu ja öö-läbi-lahti-toidupoeni on kümmekond kilomeetrit rohkem.
Aga täna saatsin oma keskmise linna Saksamaa koolis vahetusaasta tarbeks tehtavale intervjuule. Sest ta lõpetab kevadel kohaliku kooli. Sest ta saab kohe kuusteist. Sest ta ise seda niiväga tahab ja selle nimel haruldast püüdlikkust ja pühendumist üles näitab. Sest ta suvel juba Saksamaal noortevahetuslaagris käis ja nats teab ja selle järgi oma samme seab.
Ma olen sada prossa tema kõrval ja talle toeks, aga ma ei mõtle sellele veel. Ma pole sellestki veel üle saanud, et mu varsti kahekümneaastaseks saav poja aasta tagasi kodust välja kolis. Mõte sellest, et oleks veel üks vähem, ei ole mõte, mida ma täna mõtelda tahan.
Millele ma aga täna mõtlen – sama ootamatult, kui need öised ülesanded – on see, et tegelt võiks ju seda aega, kui sa keskööl omaette kirudes õpikutele pabereid ümber paned, Selverist kudumisvardaid otsid või kadripäevaks kübarat kaunistad siiski olla veel ja veel ja veel.
Ja see mõte, et see täna jälle just selline teisipidine on… on jälle teine loodusseadus. Muideks niisama kindel kui see esimenegi.
PS! Siinsel pildil on mu enda kingilindisahtel. Suht tagasihoidlik, sest sünnipäevasid enam niipalju ei ole ja kingitus käib enamasti ümbrikusse enivei. Ja ümbrikutevaru on mul virnas teises sahtlis.