MANIFESTATION GONE RIGHT aka SOOVID SEIKLUST, SAAD SADA, vol. 1.
Hoiatan kohe ette, et selle posti juurde ei tule mitte ühtegi pilti. Okei, võib-olla ehk paar, kui need kuskilt laia ilma pealt kokku kraabin. Aga tõenäoliselt mitte. Et nii, see päris minu oma vaba tahtmine ei olnud, aga sellest juba juttu allpool.
Aga alustame algusest ehk siis minu hiljutisest peast läbi käinud mõttest, et kuidagi jube paikseks ja vaikseks on see elu läinud, üks väike seiklus kuluks ära. Say no more, vastas selle peale Universum ja kukkus korraldama. Ja pole see sugugi esimene kord, kui soovin, mis ma soovin – seda ka saan ja veel kapaga kauba peale, et ikka oleks. Seega väike seiklus, väike – HAHAAA!!!! saan ma nii täna kogu asja kokku võtta.
Ehk siis vaevalt paar päeva hiljem tuli armsa kunagise klassiõe Andraga, kellega ja kelle pere purjekaga me muidki merepealseid asju siin vahepeal ajanud, jutuks, et nad ise pikemat ca kuuajast purjetamispuhkust plaanivad skeemiga jaanipäevaks Saaremaale ja siis sealt edasi läbi Rootsi saarestiku Stockholmi, seal edasi Taani ja Norra ja siis koju tagasi, aga selliselt, et meespool aka kapten tuleb enne korraks Saaremaalt tagasi Tallinna tööasju ajama ja siis lendab juba purjekale Stockholmi järgi ja võtab asja üle. Selle kohta ütles Andra, et ta siis läheb üksi ja kuidagi selle kuuma ilma kommunikatsioonis jõudis minuni teadmine, et no lähebki üksi-üksi. Well, kaptenipaberid tal ju on ja kogemust ka omajagu, aga et üks hull naine 34-jalase purjejahiga üle ööpäeva kestva üle suure vee seilamise selliselt, et pool ajast ühtegi maaservakestki kuskil näha pole, täitsa üksi kavatseb ette võtta tundus just selline seiklus, et no kui nii siis nii, aga mina tahan sellise seikluse kaasa teha. Ja alati ju kehtib ikka ja endiselt ka see, et küsija suu pihta ei lööda ja mis on kõige hullem variant, mis olla saab, on see, et no ütleb, et ei saa ja no siis nii ongi ja ka polegi ju hullu midagi. Ehk siis niisama lihtsalt küsisingi ja küsimise peale selgus, et minu sõbralik seltskond saab olema igati teretulnud ja sellega oligi plaan paigas. 24.juuni õhtupoole toimetan end bussiga Virtsu, sealt mingi praamiga üle Kuivastusse jahi peale valmis ja 25.hommikul kl 5.30 minek Rootsi poole, mingi 26. läbi imelise kaljusaarestikumaastiku kohal ja 27.õhtul Stockist lennukiga koju tagasi. Kuna mu ülejäänud perekond on minust nats teisest puust ja sama seiklushimuline sugugi ei ole, siis meil ammu juba välja kujunenud, et see igati okei, kui ma vahepeal neid oma norimistega no-lähme-ja-teeme rahule jätan ja omaette teen ja toimetan. Kasud sees mõlemal poolel, sest tagasi saavad nad rõõmsa, rahuliku ja korras närvisüsteemiga pereema. Happy wife, happy life, teavad ju küll.
Ja siis saigi alguse see kapaga andmise lugu, ehk siis sain selle paikapandud plaaniga olla vaevu pool päeva ja varase öötunnikesegi juba 22. kuupäevast, kui vahetult enne tuttujäämist kirjutas mu armas ümberilma seilanud kapten Veiko, et kuule, 23.-24. seltskond sõidab ümberilma seilanud purjekal Picasso marsruudil Nobla-Dirhami-Nobla ja kas sa ehk viitsiksid ka kaasa tulla. Mu esimene vastus oli, et kas ja mis ajal 24. tagasi, sest no et Tallinna ja Virtsu vahel ikkagi hunnik maad end maadmoodi kohale end toimetada ja ikka samal õhtul soovitavalt, sest enne 5.30t hommikul tundus see veelgi valulikum. Ja järgmisena steitisin, et ok, lähen nüüd tuttu, aga mõtlen homme edasi. Mida tegelikult mõtelda polnud suurt midagi, pikalt etteplaneerimine pole teatavasti mu tugevaim külg, spontaansed ettevõtmised aga küll, kui seiklus, siis seiklus ja merdmööda Dirhamis polnud ma ka varem käinud. Mdx päris Picasso üks kuulsaim tsitaat oligi ju, et “Others have seen what is and asked why. I have seen what could be and asked why not.” Nii tuli mullegi pähe igast argumente, et miks mitte ja saab küll. Mdx päris Picasso üks kuulsam öeldu Eks jooksvalt vaatab, kuis ja kuidas kujuneb.
22. õhtul oli teatavasti jaanipidude aeg, sai tulel käidud ja peale seda veel ööpäevaringselt avatud kaupluses toidukraami ja muud vajalikku varutud ja uneaega sellega seoses nagu ikka väga palju vähem kui tervislik oleks, aga 23. varahommikul leidsingi end Nobla kailt valmis veel ühte planeeritule eelnevat seiklust vastu võtmas. Asju ja riideid pakkisin ennatlikult valmis ja kaasa rohkem ja suurde reisikotti, katmaks ka kogu seda järgnevat Saaremaa-Rootsi purjeseiklust. Ütlen ette, et pööra sellele seigale siin tähelepanu, sest selle olulisus selgub nats hiljem.
Andsime otsad Noblast kl 10, järgnes 8 ja pool tundi suht sujuvat seilamist. Seltskond oli mõnus, kamp kapten Veiko endisi töökaaslasi panganduse päevilt, kel kombeks paar korda aastas midagi koos ette võtta, Picasso purjekas teavasti ülihea alus kulgemiseks, mida üks ümber maailma seilanud alus ju iseenesest olema peabki. Ja esimest korda, kui kuskile olen mingi raamatu suure hurraaga kaasa võtnud, et vot nüüd olen ja loen, siis seda vööritekil leboskledes ja päikest võttes seda ikka mitu tundi ka tegelikult tegin. Poole kuueks olime igastahes Dirhamis kohal ja sealse jaanipeo alustuseks Dirhami kalakohvikus varasemalt bronnitud 12-le sätitud laua ääres kenasti reas, valmis manustama haugikotlette ja hirvelihasteike, mis ennast küll pea 1,5 tundi oodata lasid, ent mõnusas suminas möödus aeg märkamatult ja arvestades kõiki jaanipäevaseid asjaolusid, rahvarohkust ja muud, tegelikult ka purjekal juba päev läbi söödud ohtrat pidusööki, ei lasknud me end sellest pisiasjast morjendada. Õpetasime kohalikule kohvikupersonalile, et kui tekiila, siis ikka koos soola ja sidrunilõiguga ja kiitsime taevani sealset kuusevõrsenapsu, mis eriti siidine ja sametine ja koos seeshulpiva jõhvikamammuga moodustas lausa taevaliku maitseelamuse. Mida olid muideks ka lõpuks kohalejõudnud haug ja hirv, seega kes sinnakanti satub, siis kinnitan siinkohal, et üks eriti meeliülendav kogemus on see, kui seda seal kogeda valid.
Järgnes kohalik jaanipidu, rahulik mereäärne jämmimine, rahvast omajagu, punuti pärgasid ja sätiti kivisid kõiki gravitatsioonireegleid eirates üksteise otsa tasakaalu. Elevust tekitas ka 11 tundi liiva all hõõguvatel sütel küpsend liha, mis siis õhtul välja kaevati ja serveeriti, millest ma muidugi ilma jäin, sest ülihelikiirusel oli kõik ka mõnusa mõmina saatel nahka pistetud selleks ajaks, kui ma oma mööda mereäärt kondamistelt tagasi jõudsin, samamoodi sai ka lõkke ääres puutükkidele naelutet ja niiviisi küpsetet plangulõhega. Kahju muidugi oli, eriti esimesest ilmajäämisest, aga eks viskab elu ette võimalusi veel,et ka sedasorti söök saab ära proovitud.
Öö möödus, ütleme nii et meeleolukamalt neil, kes purjekasse jäid ja rahulikumalt sellel osal seltskonnast, kes sealses puhkemajas endale ööbimise orgunninud, aga järgmisel hommikul võtsime igastahes suuna taas Tallinna poole ja mõnusas seilamises möödus järgmine 8pool tundi. Tuult purjatmiseks oli parasjagu, päike paistis ja ilm soe, aga mitte veel nii ürgkuum, kaldalt paistsid kätte Pakri poolsaare laisalt tiirlevad tuuleenergiavehklejad. Mu raamat edenes jõudsalt, juurde jutustas Veiko lõbusaid lookesi oma ümbermaailmareisist. Tallinnasse jõudes tegime veel tiiru lahel ja teistes sadamates, et külalistele ka neid vaateid mere poolt tutvustada ja Noblas sildudes selgus, et igasugused Virtsu poole suunduvad bussid on oma suundumised ära teinud sellal kui mina veel lainetel liuglesin, seega sai valmis pandud meespool selleks, et võtab kodust kaasa kohvri, sest Stockhomist tagasi lennata ma kavatsesin ainult käsipagasiga ja igaks juhuks ka mu sulejope ja ees ootab teda 300km sõit – minuke saada Noblast Virtsu sadamasse, kust parasjagu peaksin jõudma veel viimasele 00.30 praamile ja siis ise tühjalt tagasi. Ja siis ise järgmisel hommikul kl 9 kontorisse, sest no keegi peab tööd ka ju tegema. Mis jällegi kokkuvõttes oli küll ootamatu, aga okei, sest no see meie toimiv peremudel ju, mida sai eelnevalt mainitud.
Virtsu ma kenasti punetava loojangutaeva taustal jõudsingi, kenasti tunnike enne viimase praami väljumist. Tegin veel telefoniga kena pildi, siis auto pagaasniku lahti ja hakkasin vähemal määral asju reisikotist kohvrisse ümber pakkima. Ja nüüd tulebki seesama seik, millele palusin sul eelnevalt tähelepanu pöörata, mäletad, eks. Ehk nimelt oma parasjagu käesoleva telefoni poetasin sinnasamma kõrvale ja vot siis ja selsamal hetkel arvas Universum, et a kuule, keeraks õige veel veidi vinti juurde. Seiklus, siis seiklus, onja. Igastahes mingi asi selle telefoni vastu läks ja tegi telefon minumeelest üsna tagasihoidliku lennu pagassiservalt vasta asfalti. Ikka ju kukub teinekord, mõni asi siis ja polnud isegi kõrgelt, mõtlesin ma, aga kui ma ta sealt alfaldilt üles korjasin, siis otse mu silme ees kahvatus mu igasugune helge tulevik – ekraan oli risti-rästi praguline, servadest siit-sealt tükid väljas ja pildi asemel roheline säbrumuster ees. Töötas endiselt ja toimetas, piiksus ja võttis sõnumeid vastu, aga teha ei saanud ma midagi, sest ei ühtki ikooni nähtaval ega funktsiooni toimivat.
Kujuta nüüd korraks ette seda situatsiooni – pealesüdaöise praamini jäänud 15 minutit, mis viib mind sellest hetkest ei ühegi side- ega infokanalita edasi kuhugi, kus mind küll oodatakse, aga päris täpselt ei teadnudki ma, kus täpsemalt Kuivastu sadamas see jaht end parkinud on, edasi veel mitu päeva seilamist teisele maale, tagasitulek lennukiga, mille piletid pidi alles millalgi ostma kojujääv meespool ja nüüd ei teagi, mismoodi minuni toimetama jne jne. Ühesõnaga – iga uue mõttega lisandus paanikatpõhjustavaid perspektiive aina juurde. Aga aega jäi üha vähemaks, praam läheb kohe ja mina kas koos sellega hoopis uue mõõtme saanud seiklusele vastu või siis saba jalge vahel lennutan kogu ettevõtmise ettenägelikult ja midagi ette võtmata vasta taevast, rooman tasakesi koju tagasi ja ilmselt kahetsen elu lõpuni. Viimane tundus nagu eriti vilets ja kogu enda olemusele vastukäiv variant, seega otsustasin siis ja sealsamas, et ei mingit allaandmist, keerasin paanikanupu kinni ja kõik kaugemad perspektiivid tõrjusin kindlalt kuskile kaugemale. Vähemalt üle vee Kuivastusse ma siit lähen ja saab siis mis saab. Ja selliste mõtetega, kohver, minuga igal pool kaasaskäiv pehme karvapleed ja kogu mu elu sisaldav, aga visalt ainult rohelisetriibulist ekraani vilgutav telefoni kaenlas, ma oma vastleitud vapruseraasuga hilisöisele praamile astusingi.
Siinkohal tahan vabandada kõigi nende suure hulga inimeste ees, kes mu instastoorisid jälgivad ja viimases veel lääneranna vetel postipandust nägid rõõmsat hõiget, et nüüd nädalajagu ainult purjetamisteemalist kontenti tuleb. Ja siis järgnenud eetrivaikusest tõenäoliselt järeldasid, et küllap ta kuskil põhja läks. Well, nüüd sa tead ka sellele päris põhjendust ja et nii õnneks siiski ei saanud. Aga mitteinstamise mure tuli hiljem, esialgu sain lubada endale ainult ühe mõtte korraga ja soovitavalt ainult need kõige ratsionaalsemat sorti.
Esimene ratsionaalsetest mõtetest hõlmas seda, et kuigi Kuivastu sadam pole vist just maailmasuur ja õige aluse leian vast hõlpsasti üles, siis kuidas omatigi saan ma sisse kaiväravast, kui pole millegiga ette teatada, et juhhuu, The Queen has arrived? Sest varahommikul oleks ikkagi viisakas pardal olemas olla kui minekuks läheb ja mitte öö läbi kuskil pargipingil tukkuda ja end mööduvale purjekale hääletada. Õnneks olin vähemalt autosõidul olles jõudnud Andrale tekstida, et tõepoolest liigun ja öösel jõuan ja hea seegi.
Ehk siis esimene aktsioon praami pardal oli võtta kratist kinni haigutaval kohvikupoisil /sest hoolimata paarist autost praamil ma tol öisel sõidul üleval salongis ühtegi muud inimest ei näinud ja olgem ausad – kesse muu loll ikka 24.juuni öösel marsruudil Virtsu-Kuivastu väga liiguks, onja/, rääkida ripsmeid plaksutades ära kurb lugu oma telefonist ja paluda enda kätte kasutamiseks tema oma. Kohvikupoisi uni oli hetkega pühitud, silmad kaelasadand seiklusest suured ja säravad ja ise valmis nahast välja pugema selleks, et mina oma elu ka edasiselt imeliselt elada saaksin. Tagasihoidlikult tsiteerides klassikuid – I know this game, I invented this game…
Kõigepealt aga oli vaja asuda hoogsalt guugeldama, sest näidake mulle ühtegi inimest, kellel alates nutitelefonide leiutamise ajaloo algusest alates ükski telefoninumber peale iseenda oma peas püsiks.
Ühe detaili olen ma siiski siin jätnud mainimata, nimelt hull ja hulljulge võib mu sõbratüdruk ju olla, aga sedavõrd siiski / veel / mitte, et suure vee teekonna purjeka roolis üksi ette võtta, seega ikkagi oli tolleks Stockholmi ja seal päriskapteni saabumiseni asenduskapten sõidule kaasa kaubeldud. Pidimegi algselt Saaremaale kulgema koos, aga kuna mina oma eelmisele kaldale jõudmisega hilja peale jäin, siis läks tema omas tempos ees minema. Seega selles vallas küll esimene ratsionaalne, aga loogiliselt võttes täitsa ebaloogilises järjekorras mõte oligi välja guugeldada too kapten. Õnnetuseks on tal suht levinud nii ees- kui perekonnanimi, samanimelistest muuhulgas ka üks tuntum poliitik, seega esimesed 40 guuglilehekülge rääkisid temast. Edasi tuli üks samanimeline Roosikrantsi korteriühistu esimees, sünniaasta järgi nagu umbes tundus klappivat. Kuigi muidu ka varasemast tuttav, siis mereväliselt ma tema muude tegemistega ülipalju kursis ei olnud, seega määrasin selle info omas peas sobivaks ja toksisin leitud numbri optimistlikult telefoni. Öisele ajale kohaselt toru ei võtnud teiselpool keegi ja nagu hiljem ka selgus, polnud meie kaptenil tolle korteriühistuga vähimatki seost ja vanuselt ta ka 3 aastat vanem. Seega vabandan siinkohal tolle esimehehärra ees, kes ehk hommikul hakkas võõrale numbrile tagasi helistama ja ehk siis omakorda tolle kohvikupoisi peale sattus, kes ilmselt ka öisele segasele asjale selgemat selgitust anda ei osanud kui et keegi tundmatu neiuke teda öisel ajal merel kulgevalt praamilt teadmata põhjusel taga ajas.
Heidutada ma end sellest ei lasknud ja ilge ahhaa-momendina torkas järgmisena pähe järgmine mõte, et sõbratüdrukul Andral on ju täitsa omaenda ettevõte, mille kodulehel tema isiklik ja kohe kohaleviiv kontakt täitsa olemas. Mis iseenesest tegelikult olekski võinud ju esimene ja rohkelt aega ja vaeva kokkuhoidev mõte olla. Paraku jäi ka see kõne vastuseta, sest jahi peal olid järgmisehommikuse varajase mineku valguses juba kõik kenasti unemaal / samuti selgus hiljem, et sellekohase sõnumi Andra oli mulle ka saatnud vahetult peale seda kui mu telefon enesetapu otsustas sooritada/.
No kui nii siis nii. Tagastasin kohvikupoisile ohtrate õnnistuste saatel tema telefoni ja arvestades mandri ja Saaremaa vahelist kaugust oli niigi vaid paarikümneminutilisest praamisõidust jäänud selle möllamise peale alles napp viis, et teada saada, kuidas mu seiklus edasi kulgeb. Lõppude lõpuks polnud ju veel üsna mittekaua tagasi mingit internetti ega tehnoloogilist tark-meest-taskus ju üleüldse olemaski ja sai ka ju toimetused tehtud ja elud elatud. Lihtsalt tuleta meelde, kuidas oli siis ja julgelt edasi. Jaaniajal kohaselt oli öö peaaegu valge, ühes ilmakaares veel loojangust säravoranź viir üleval, teisel pool tohutu tumepunane täiskuu. Oli parasjagu mingi tähtkujude-retrogaatide vahetumise aeg / mille kohta hiljem muuhulgas lugesin, et segadused kommunikatsioonis ja suhtlustehnika hulluksminemine on tollel ajavahemikul suht tihti ettetulev, thank you, taevatähed /, seega niimoodi üksi öisel ja täiesti inimtühjalt omaette kulgeval praamil, kogu muust maailmast ja kommunikatsioonist äralõigatuna – kogu selle üsna müstiliselt mõjuva kombo ja ümbritseva ambiantsi fluidumis hakkas tekkima omamoodi maagiline tunne, et just sedamoodi ja täpselt niimoodi see minu manifesteeritud seikluses praegu peabki olema.
Ja kassanäe, kohale jõudes selgus, et vastupidiselt Tallinna suursadamatele ei ole väiksemates üleüldse kombeks väravaid ette ehitada ei kaidele ega lukustada kogu jahisadama territooriumi. Ja jahisadam ise õnneks minu loogikale vastavalt kohe praamisadama kõrval ja väikseke-armsake. Seega mu esimene mure oligi niisama lihtsalt päevakavast maas ja sellekohane paanikahõnguline mõttetegevus olnud absoluutselt asjatu. Kulgesin kohvrirataste kõrinal ilma ekslemata õige aluseni, tuduva seltskonna ja ka mulle purjeka sees valmistehtud aseme manu, aga… ärme nüüd hakka asju kohe lihtsaks ja igavaks tegema, onja.
Selle selgituseks, miks ma jahile kohale jõudes kohe kohusetundlikult koikule ja põhku ei pugenud, põikan korraks veel kõrvale ja ettepoole. Nimelt lisaks ühe korraliku seikluse oma ellu kutsumisele oli mu selleks suveks juba varasemalt ämbrilisti sisse pandud veel mõned tegevused. Kas üldse on vaja mainida, et magada öösel õues ja lahtise taeva all neist suht esimene? Senise suve jooksul poleks selle teokstegemiseks küll erilist vaeva pidanud nägema – mõnel soojal ööl lihtsalt madrats rõdule tarida või sättida mõnus pesa sisse batuudile – aga mõtteks oli see seni siiski veel vaid jäänud ja seesama mõte nüüd kohe kolinal ka tagasi tuli. Jahi kokpitis laiad istmed ootamas, Andra hoolsa käe all verivärskelt valminud valgete katetega pehmendused peal, mul käepärast ka sulejope ja karvapleed. Ja kõige suurem argument – toosama punakalt helkiv hüpersupertäiskuu, mis parajasti üle sadama tuuletõkkemüüri kenasti kätte paistis. Seega pikka arutlemist siin polnudki, kogu käepärane varustus läks käiku ja oma ülimõnusaks sätitud välipesas, kurguni pleedis ja kapuuts ka kõrvuni peas täiskuuga tõtt vahtides ma märkamatult magama jäingi.
Arvatavasti olin maganud umbes tunni, võib-olla ka kaks, kui ärkasin hoolimata oma korralikust sissepakkimisest siiski mõningase külma- ja niiskustunde peale. Noh, kas jäid kaste alla, oleks mu vanaema selle peale küsinud. Tõenäoliselt nii oligi, seega lugesin sellega oma esimese õues veedetud öö ämbrilistipunkti tehtuks, sikutasin sulejope seljast ja kobisin alla oma ootavale asemele. Ja vähe mu süda ei sulanud nähes, et Andra oli mulle isegi kaisumõmmi padja peale ootama sättinud. Etteruttavalt olgu öeldud, et selle mõmmiga magasin ka kõik edaspidised tudukorrad ja luban sama traditsiooni jätkata ka kui mitte just kodus, siis kõik edaspidised merel mööda saadetud magamised igal juhul.
Edasi läks nagu ikka neil juhtudel kui inimene teeb plaani kell 5.30 hommikul liikvele saada ja Jumal naerab selle peale. Ehk siis ärkasime kõik kuskil kaheksa paiku Andra röögatuse peale, kes vastselt virgununa oli vihane, et äratus miskitmoodi oli tegemata jäänud selle poolt, kes iganes seda tegema pidi. Soputasime unesorgus sabad ja suled kohevile, kiire kohvi ja meeleolukas merereis võiski alata.
To be continued…