MIKS ME NII PALJU MAGAME?
Laupäevases hommiku(või ehk siis juba lõuna)lauas pannkookide taga. Meespool jutustab oma unenägu:
“Ma pidin Rõivase järel peaministriks saama. A seal oli mingi kamm, et nagu oli ette teada, et väga lühikeseks ajaks, nagu umbes üheks päevaks. Et siis tuleb nagu jälle mingi valitsuse vahetus või midagi taolist ja siis tuleb see Ratas peale mind. Aga see üks päev pidi nagu hästi tähtis olema ja värki.”
“Ja mis sa siis tegid selle ühel päeval?”
“Ei no see päev pidi homme tulema. Seniks ärkasin üles.”
“A ma nägin ka lahedat und. Et ma käisin Joey Tribbiani’ga. Mitte selle näitlejaga, kes teda mängib, vaid just Joey’ga.
Ja siis mul oli nagu selline isa, umbes nagu Urmas Sõõrumaa, Meelis Lao ja Ristiisa kokku panna.
Kõik kartsid teda ja meie ka, st. mina ja minu õed – unes mul oli umbes kolm nooremat õde. Ja siis see isa helistas umbes kord nädalas ja mina pidin talle kõik ette kandma, et mis me teeme ja kuidas meil läheb ja õdede eest ka, sest nemad keegi selle isaga ise rääkida ei julgenud ja ma olin nagu ainuke, kes julges. Aga Joey’st ma ka talle rääkida ei julgenud.”
Vot just sellepärast me hästi palju magamegi. Sest lahedaid unesid vaatame.