MILLAL SINU SÜNNIPÄEV ON?
Kui me pere keskmiselt Pauliinekeselt küsida, millal ta sündinud on, siis vastab ta korralikult, et 13. novembril. Kui aga küsija peaks sõnastama sama mõttega küsimuse nii, et millal ta sünnipäev on, siis saab ta üsna tõenäoliselt vastuseks silmapöörituse ja suht põlastaval toonil: “Siis kui ma ise tahan, ohvkoors!” Nagu oleks temalt midagi eriti napakat küsitud. Tema jaoks see napakas tundubki, sest nagu ta ise kord sõnastas: “Ega siis inimene ei pea eluaeg selle ühe kuupäeva küljes rippuma, millal ta ükskord sündima juhtus.”
Tema ise kohe päris kindlasti pole millegi küljes rippunud, that´s for sure ja juba päris pisikesest peale. Algas see mingi perioodiga ca 5-aastaselt, kui ta üks hetk otsustas, et tema sünnipäev on nii umbes kord kuus. Mängisime kaasa – oli iga kord külalised ja tort ja kingidki. Nii mõnigi kord kippus mõni samavana külaline kulmu kortsu tõmbama ja selgitustööd tegema, et selline asi nagu ei lähe mitte. “Sul on jälle sünnipäev!?” “On jah, mis siis,” kehitas Paulake õlgu. “No aga nii ei saa ju!” “A miks mitte?” kehitas Paulake veel kord õlgu. Sellisele mõttekonstruktsioonile ei olnud tavaliselt enam midagi vastu panna ja sinna see vestlus tavaliselt soikuski. Ja tõepoolest, miks mitte indeed.
Ühel päeval umbes samal ajaperioodil teatas ta taaskord, et homme tema sünnipäev olla ja me võiks talle sel puhul kinkida uue jalgratta, sellise helelilla ja valge korviga ees ja tutikestega lenksu otsas, mida ta poes näinud oli. See oli ühtlasi aeg, kui tal üleminek abiratastega rattalt ilma abiratasteta rattale tundus olevat vaid kahe kõrva vaheline asi. Sestap oli meie tingimus asjaks alljärgnev – me võtame kohe praegu tema vanalt rattalt abirattad ära, lähme staadionile ja ei lahku sealt enne, kui ilma abiratasteta sõit selge ja vähemalt kaks ringi niimoodi tehtud. Ja siis lähme joonelt poodi ja ostame talle tema ihaldatud sünnipäevakingi.
Oli nõus. Võtsime abirattad ära. Läksime staadionile. Paula proovis, kukkus, tõusis üles, proovis jälle, kukkus jälle, tõusis jälle… nuttis valust, nuttis vihast, viskas ratta vahepeal põõsasse, korjas jälle üles… kukkus, tõusis, proovis, vahepeal ropendas oma väikelapse keeles, karjus, sõimas, marssis staadionilt minema, tuli jälle tagasi, proovis uuesti… me meespoolega olime üsna kindlad, et no ei saa see teema selle päevaga lõpetatud. Aga me olime selle oma putuka iseloomu ja tahtejõudu alahinnanud, sest üks hetk ta enam ei kukkunud. Sõitis oma kaks staadioniringi ära nagu vana mees, tuli meie juurde ja ütles rahulikult: “Korras.” Ja meie – südamepõhjani jahmunud – pidasime oma sõna, sõitsime otse poodi ja ostsime talle tema uue ratta. Helelilla ja valge korviga ees ja tutikestega lenksu otsas – täpselt sellise nagu ta tahtnud oli ja sellega sõitis ta edaspidi igal võimalikul ajahetkel ja põhimõtteliselt niikaua, kui see tal pepu all ribadeks kulus. Ühtlasi rauges selle seigaga seoses veidi ka tema innukus iga kuu sünnipäevasid pidada.
Oma 10-aastase sünnipäeva pidamiseks valis ta eelmisel aastal ühe augustikuu päeva, sest tal oli soov oma sõpradega SUPidega sõita ja meres merineitsit möllata. Loogiline, sest novembris seda meie kliimas ju ei saaks.
Imestamist enam ei toimu, sest nüüdseks on sõbrad ja lähikondsed juba harjunud, et Paula peab oma sünnipäeva siis, kui Jumal juhatab ehk täpselt siis, kui ta seda ise valib. Sel aastal kuulukse, et tema sünnipäev toimuvat 7. juunil. Sest sel päeval olla ülemaailmne śokolaadijäätise söömise päev – Paulakese oma kalendri järgi loomulikult.