MINA, KANAAJAJA VIIMSI VABATAHTLIKE KANAPÜÜDJATE ÜHINGUST
Tere, mis teie sellel viimasel vihmapäeval tegite?
Mina ajasin mööda Viimsit kana taga. Päriselt ka. Never have I ever, aga mis siis. Jälle üks uus asi, tehtud. Veel kord tere, jaa, saame tuttavaks, mina olengi see kuulus
Viimsi kanaajaja!
Tegelikult on see täiesti ebareaalne, kui palju jõuab meie peresse, meie laste juurde või – jumalauta – mu enda nina ette ju ka – kõikvõimalikke karvaseid ja hellõu, nüüd siis ka sulelisi, kes oma kodust on kuidagi jooksu saanud või muudmoodi maailma käest päästmist vajavad. EBAREAALNE!!! Kui mind kodus pole, siis olengi raudpolt üsna tõenäoliselt jälle mõne ei-tea-kust kaelasadand tegelase kiipi kontrollimas, teda tema koju toimetamas või jumal teab millist veel seonduvat tegevust tegemas.
Markantseimad juhud nendest juhtudest:
Puhastverd siiami kass tänaval pikali, kellest ma oleks peaaegu märkamatult üle sõitnud, läbinälgind ja läbikülmund, sest õues oli parasjagu jaanuarikuu ja about miinus kolmkümmend kraadi. Korjasin peale, kimasin kliinikusse, elulootust anti vaevalt ehk hommikuni. Toitsin, paitasin, patsutasin. Hommikul oli kass vägagi elus, toibus ja kosus jõudsalt kõik järgnevadki päevad, isegi liigagi. Mõne nädalaga selgus, et sellepärast, et tiine oli. Veel vahvam asja juures see, et ka mina ootasin väga viimast otsa oma esiklast ja nii me siis vaikselt võistlesime, kelle due-date enne kätte jõuab. Tema oma tuli tiba enne, sünnitasime koos kolme kassipoega poolteist ööpäeva (komplikatsioonid tollest külmumisest) ja selleks ajaks, kui tuli minu poja, oli mul ootamatult kodus närviline siiamikassiema, tema kolmest üks ellujäänud hundipoega meenutav kassipoeg ja minu vastsündinud beebi. Pluss meie senine pärsia kassiprints, keda too ootamatu olukord ajas sedavõrra üle serva, et hakkas edaspidiselt hoobilt ründama iga vähegi elusolendit, kes vähegi meie maja lähiümbrusesse sattus.
Minnes oma tüdrukuid kuskilt playdate´ilt ära korjama leidsin nood tänavalt hellalt kõhu alt sügamas kedagi sellist omapäid uitavat elukat, kelle ema võis küll olla koer, aga isa väga tõenäoliselt härg või miski veel suurem. Ausalt, mina talle väga lähedale minna ei julgenud, kuigi “emmmeee, ta on ju niiii sõbralik ja niiii nunnuuuu!!!!” Sõitsin tollal Jeep Grand Cherokeega, aga see tegelane sellesse lihtsalt ei mahtunud. Õnneks leidusid mõningase netitõmblemise järel ka hiidkoera omanikud, kes tõid meile küpsiseid ja oma kadunud looma koju talutasid.
Üks omanikuta muretu meelega hundikoer, kes end mu bussi pealt tulnud tüdrukutele sappa haakis, lihtsalt üle aia meile sisse hüppas ja kuskile enam minna ei tahtnud. Tüdrukud loopisid talle palli, tema püüdis, rabeledes kõigepealt ribadeks kõik minu uhked lillekastid ja jättes endast terrassilaudadele ja valgetele kivimüüridele maha lugematuid vereplekke /mis etteruttavalt öeldes pleekisid järgmise aasta vältel küll heledamaks, aga päris maha ei tulnud enne kogu kupatuse ülevärvimist millegagi/, sest üks käpaalune oli tal kuskil oma eksirännakutel viga saanud. Kõige tipuks oli parasjagu taaskord üks sajandi torm käsil, nett kõikus terve päeva kogu Viimsis ja mitu tundi ei saanud ma kuskile ka mingit postitust teha, et palun keegi, tulge ja viige see karglev ja veritsev loom mu õue pealt minema. Mis minu lapsed tegi vaid õnnelikumaks, sest ehk siis aja möödudes ma ometigi taipan, et üks hundikoer ongi just see, mis meie oma loomaaiast veel puudu on. Sest salamisi nad loodavad iga kord, et järjekordne leitud loom jääb meie päriseks juurde elama.
Aga nüüd siis seekord. Paulake lendas otse üle aia nagu pudrukuul, kalipso seljas /sest tuli otse meretrennist ja kui vihma sajab, siis pole ju mingit loogikat meremärga kalipsot hakata ümber vahetama ja Paula on väga loogiline laps/.
“Emme!!! Ruttu!!! Tule!!! KANA!!! Kadunud KANA!!! Ta tuleb ära päästa!!!”
“A kus Piia on?
“Piia valvab kana. Et ta sõiduteele ei läheks ja auto alla ei jääks.”
Ohvkoors. Sest kui muidu võivad õeksed olla üsna üksteisest omaette liikumises ja tegutsemises, siis kui asi puudutab aktsiooni kadunud loomaga, näitavad need kaks üles hämmastavat kooskõla, koordineeritust ja koostööd – täpselt on teada, kes teeb mida, kes kuhupoole jookseb ja mida kuhusuunas hõikab. Ja kahjuks teavad nad ka seda, et kui nii, siis ülejäänud mansa mängib kaasa. Sest, olgem ausad, kui minu loomad kuidagi jooksu peaks saama, siis ma sooviksin väga, et kuskil on ka keegi, kes viitsib möllata, üles korjata ja koju tagasi toimetada. Seega, nojah siis, ma just lõpetasin trennitegemise, spordiriietes ja higist tilkuv, aga mis siis. Ikka lähme kadunud kana päästma, onju ju!
Ühesõnaga, autole hääled sisse ja Paulaga pardal kimasime kilomeeter edasi kana manu. Sest, et tõepoolest ühel kadunud kanal niimoodi pikka pidu pole – esmalt see sõidutee, mille servas too ringi ukerdas, teisalt üks ülbevõitu rebane, kes oma igaõhtuste sama kandi rännakutega juba igale viimsilasele nägupidi tuttav.
Kohapeal selgus, et ühte oma süllekukkund vabadust nautivat kana üleüldse lihtne asi pole püüda, eriti, kui asi paljuski toimub tihedas põõsastikus. Kisa peale jooksid kokku ka lähemad naabrid /ühine kanapüüdmine on muideks ülihea viis omakandi inimestega tuttavaks saamiseks, soovitan soojalt/, kellel mõningase tühja jooksmise ja plaanipidamise peale oli varnast võtta ka suuremat sorti kalapüügi-võrk-püünis-misiganes-asi-see-oli, mille abil sai lõpuks asjast asja.
Edasi tõusetus kohe küsimus, millele me varem suures kanapüügihasardis polnud mõtelnud – nimelt, et mis siis õigupoolest ühe kinnipüütud kanaga peale hakata?
Paulake pani muidugi jälle vana plaadi käiama: “Emme, mäletad, me ükspäev just arutasime seda teemat, et võtaks õige kanad ja näed, nüüd…!
“Ei mäleta! Ei arutanud!! Ei NÄE!!!
Ei võta me kanad ja kohe kindlasti ei võta me SEDA KANA SIIN!!!”
Mu seda hääletooni Paulake tunneb ja teab, et teema selle tooni peal otsa saab otsekohe ja edasikaebamisele ei kuulu. Õnneks teadsid naabrid rääkida, et kana kodu on sealsamas aia taga, pererahvast polevat pikemat aega kodus, käib keegi kanavalvur, kelle vapra valvamise tulemusena tõenäoliselt kuskil mingi pragu või pilu tekkind või ununend. Seega, palun vabandust, armsad kodustära inimesed, et meie, inimesed Viimsi Vabatahtlike Kanapüüdjate Ühingust, teie aias ja kanaaias tiba omapäid toimetasime, kanu karjatasime ja kanaaia auke lappisime. Me enam ei tee! /loodetavasti/.
Vot nii. Aga mis ma veel sel päeval tegin? Majoneesi, from the scratch, ka esimest korda elus.
Ja sain teada, et ma ei oska majoneesi teha. Pekki läks.