MINU TREASURE
Iris sadas minu maailma sisse pühapäeva õhtul tiba enne kella 11st. Sest Selverit, kus ma sel hetkel viibisin /as usual/, hakati just kinni panema /as usual/ ja sõnumivastuste kribamise vahepeal seletasin kõrvalt koju kibeleva turvamehega, et jaa-jaa, kohe-kohe lähen /also as usual/.
Mulle väga meeldib, kui inimesed seda teevad. Ma ei ole eriline sõbrustajat-sõbranjetajat tüüpi, aga kõikvõimalikke tuttavaid on mul päriselt ka mustmiljon ja tõsiselt from every walk of life. Ja kuna nii, siis toimuvad sellised sissesadamised reeglina millegi põnevaga seoses, ajendatud millestki põnevast või viivad millegi põnevani.
Ja seda seda enam, kui inimesega pole tegelikult sama mustmiljon aastat kokku jooksnud ega kontakti sattunud. Sest ka Irisega tunneme me üksteist juba tegelt päris omajagu aastaid. Sellest ajast saadik, kui me koos Sailingu-s samadel kursustel purjetama õppisime. Möllasime tśainik´ena töllakusi tehes koos Tallinna lahel, elasime koos Soome navikursustel üle ühe sajandi kõige rõvedama tormi /olles kaks ainukest kogu suurest seltskonnast, kes tol reisil totaalselt ja kapitaalselt valitsevast merehaigusest puutumata jäid/ ja muud taolist meremaailmast.
Ja mis mulle veel nende pealtnäha juhuslike sissesadamiste juures niiväga meeldib – ajastus ja sünkroonsus. Sina oled omas energias mingid signaalid välja saatnud, midagi küsinud, täitsa võib-olla poolkogemata ja edasi toimub kõik täpselt õigel hetkel, isegi siis, kui sa alguses aru ei saagi, et see õige hetk on või milleks õige on või midapidi see nüüd sellele sinu signaalile peaks vastama. Nagu üks tark naine ükskord ütles – küsi ja sulle antakse!
Igastahes. Iris sadas minu maailma sisse küsimusega, et kas ehk surfika ammu-kurguni-täis-bronnitud lastelaagris leiduks kuidagi tutvuse kaudu algavaks nädalaks ehk üks vaba koht tema õetütrele, kes talle külla tulnud, aga tööd rabava temakese kõrvalt ehk saaks aega ka kuidagi lõbusamalt veeta. I pulled some strings – meeldiks mulle öelda, aga tegelikult oligi just keegi laps juhuslikult /juhuslikult – jee, right!/ veits aega tagasi just oma koha järgmiseks nädalaks ära öelnud. Ehk siis Iris sai minult instruktsioonid õetütreke järgmine hommik surfi kohale tuua ja lubaduse mingil ajal ise kuskil samas olemas olla, et ta saaks tulla ja mulle kalli teha.
Peale kallit ajasime pikalt laialt juttu nagu kaks kaua kohtumata tuttavat ikka. Pikalt-laialt muuhulgas ka kinnisvarast, sest Irisel on oma kinnisvarabüroo. Noh, et kuidas seal on ja mida müüakse-ostetakse ja värki. Ja no ikka päris mõni aeg läks mul selleks, et taibata… ma olin ju küsinud. Ja mulle oli antud.
Nimelt paar päeva varem olid tagasi meie Haabneeme korteri üürnikud teatanud, et soovivad ära minna.
Pildil kamin samast korterist. Selles on muideks hullult mugav vorstikesi grillida.
Ohhhhh – olin mina selle info peale tiba tüdinenult ohanud. Meie kamba haldusdirektor kinnisvaraasjades olen mina – sebin, orgunnin, jauran asjad lõpuni korda ja siis tuleb minu Kuningas /kõige Kuningas/ ja kirjutab alla. Tegelikult olen ma sellise elukorraldusega väga rahul ja teen neid asju hästi ja suht ise, sest adekvaatsed lepingud on mul olemas, kõvasti omasid kogemusi ning kõrvuti väga heade maakleritega on olemas kokkupuuted mitmete väga halbadega (tervitan siinkohal meie eelmise üürikodu ostjat – loodan, et sinu tehingu tagasipööramise õigus olulise asjaolu varjamise tõttu veel kütteperioodi alguseks kehtib, kui saad omadest kogemustest teada, et algab see periood alati vana ja väsinud katla kuluka sundremondiga ja jätkub tempos 600.- euri/kuus kütteõlile sinu rahakotist välja, sest maakler /ja omanik/ sulle seda kindlasti ei rääkinud ja keelasid rääkida ka teistel asjaga kursis olevatel). Lisaks tundus mulle, et inimesed reeglina pelgavad maakleritasu ja otsivad pigem otse-omanikult asju. Aga seekord oli igast kinnisvaraga seotud asju kuidagi järjest nii palju saanud, et üksäkki ma enam ei viitsind ja olin põgusalt jõudnud mõelda korraks sellegi peale, et kes minu röögatust tutvusringkonnast maakler on, keda asjaga tegelema panna.
Ja siis oligi mul järsku Iris oma kalliga, onja, hoopis teistel asjaoludel. Kalliga ja oma kinnisvarabürooga.
Edasi läks asi imekiirelt. Korra käisime koos kohapeal ära, jutustasin-näitasin kohad ette ja andsin Irisele võtmed. Edasi tekitas Iris juba ise asju imekiiresti ja ilma meie vähimagi osaluseta – oma fotograafiga tõsiselt imeilusad fotod korterist, kuulutused kinnisvaralehtedele jmt. Minumeelest nad umbes päeval käisidki pildistamas ja sama päeva õhtul istusime just Kerstiga minu juures terrassil ja nautisime kommide kõrvale päikeseloojangut /kas ma ütlesin ennist, et ma pole erilist sõbranjetajat tüüpi?/, kui juba saatis Iris kogu valmismaterjali lingid, mis juba üleval olid. Veel järgmisel päeval oli Irisel meie üürikinnisvaraga tihe tööpäev ja ülejärgmise päeva hommikul leidsin peale ärkamist telefonist tema kirja – palju õnne, meil on uued üürnikud! Kuulutus jõudis üleval olla 10 tundi ja osad veel soovijad jäidki ilma. Irise idee oli muideks ka üürihinda võrreldes varasemaga tõsta, mille suhtes mina alguses ka nagu kahtleval seisukohal olin. Eks tegelt langetada jõuab alati, kui see vajalikuks peaks osutuma, aga 10-tunnist saadavalolekut arvestades ilmselgelt mitte. Lisaks too maakleritasu värk… ka ei pidanud paika. Muideks, rääkides sellest – ära palun tule mulle sajandat korda seletama nagu peaks seaduse kohaselt maakleritasu maksma üürileandja aka see, kes maakleri nö. palkab. Selline seaduse norm on olemas, aga see on dispositiivne. Ja kui sa ei tea, mida dispositiivne tähendab, siis vaata enne seletama hakkamist kuskilt õigusterminoloogiast järgi.
Lisaks kehtibki Eesti kinnisvaraturul raudpolt kindlalt kirjutamata vastupidine tava. Ehk siis sa võid oma üürnik-maakleritasu-ei-pea-maksma vagu küll kündma hakata, vabalt võid, aga sinna sa sellega kündma jäädki, üksi. Sest juba on sulle head aega! ja next! Küll on aga ka maaklerid inimesed ja nendega täitsa võimalik inimesejuttu ajada ja kokku leppida maakleritasu tasumine näiteks osadena.
Ja siis saigi nii, et lepingud said puhtaks ja tuli Kuningas kohale ja kirjutas alla ja soovisimgi juba uutele head elu meie juures. Kõik nii umbes mõne päeva jooksul, onja, mina teatasin Irisele, et ta on da Best! ja nüüdsest alates minu personaalne kinnisvaraspetsialist ning ühtki sellealast sammu ma ilma temata ei tee.
Ja sedasama soovitan siiralt ka sulle!
Sest Iris on tõeline aare ja ongi aare sõna otseses mõttes. Treasure.
Sest isegi Irise kinnisvarabüroo nimi on: