MOSKVA MOMENDID
Vahepeal läks jutt Moskva peale. Moskvast ma pole veel kirjutanud. Aga võiks. Sest üleeile tulin ma Riiast ja seal on juba nagu kodus, polekski nagu millestki kirjutada.
Aga Moskva… on Moskva. Ma olin seal esimest korda elus. Ja justnimelt momentidena Moskva mulle meelde jäigi.
Tärn 1 (põnev, kui sa ei oska uue arvuti klaviatuuril leida seda sõrmekombinatsiooni, mis tärni joonistaks, onja).
Eestlastena me oleme reisimisega ära hellitatud – osta loetud minutitega pilet enamvähem kuhuiganes, võta id-kaart ja hambahari ja mine. Moskvaga nii lihtsalt ei saa. Moskva on nagu noor tüdruk, kellele mõni noobel noorsand lähenemiskatseid üritab teha – alguses kauge ja kättesaamatu, aga õigete relvadega – lilled, śampus, fäänsi dinner – leebub ja avaneb nagu lilleõis. Minu relv Moskvale külge löömiseks oli Viisaekspert. Täiega. Istusin ja halasin kõigepealt kodus, et ohhh, vaja see ja see ja too ja teine ja ohjeerum, siis veel see viisa kah veel. Et kuidas ja midamoodi, iiilgelt keeruline tundus. A siis läksin kohale ja selgus, et lihtsamat asja maa peal polegi. Kusjuures mina marssisin ise kohale ja juba oli lihtne, aga kõike seda saab soovi korral veel lihtsamini kui kõige lihtsamalt, nimelt üleüldse kodust väljumata – ankeedi täidad ja pildi saadad oma arvutist, tellid kulleri järgi passe kohale viima ja sama kuller toob sulle viisastatud passid ka koju tagasi. Kui sul passi pole, siis pead paraku alustama selle vormistamisest, meil olid passid õnneks olemas ja kehtivad (Venemaale sõites pane mdx tähele, et pass peab kehtima ka mingi x aja peale tagasijõudmist), fotosid viisa jaoks ma teha ei jõudnud, aga sellestki polnud midagi – need tehti kohapeal, lühike ankeet täita ja kõik. Kokku kümmekond minutit ehk. Ja siis läksin umbes kahe nädala pärast passile järgi. Seda siis, kui oled tellinud viisa tavalises korras. Kiirkorras saab ka, siis läheb aega 4-5 tööpäeva. Ja mis mulle Viisaeksperdi juures veel niiväga sümpatiseeris – seal on lausa ebaharilikult meeldiv teenindus ja ohh need nii väga head kommid seal laua peal kausikeses… Mis ei ole muideks üldsegi mitte väheoluline – paljudes kohtades on klientidele laua peal kommid, aga väga tihti on need sellised… neeeh… lihtsalt kommid, tõenäoliselt kusagilt hulgi ja odavalt kokku ostetud, sest no peaks ju nagu midagi olema. Seevastu heade kommidega kohad… mmmmm…. need on erilised, jäävad meelde ja kutsuvad tagasi. Ehk siis Viisaekspert, täiega soovitan. Ja neiu Moskva laseb endale kenasti käe põlve peale panna ja seda seal isegi palju kõrgemale ülespoole libistada, nii kõrgele, kui ise parasjagu soovid. Which is nice.
Tärn 2.
Aga sellega lihtne osa ka lõpeb. Moskva puhul pead sa harjuma sellega, et sul on vaja teha kohutaval hulgal paberitööd. Ei mingit onlaini või kahte klikki – kõik on ainult paberil. Lugematus kogustes ankeete sellest, kes ja kust sa oled, miks sa tulid ja kas sa millalgi ära ka lähed ja kui lähed, siis miks sa lähed, kus koolis sa oled käinud, mis on su hobid ja mida sa üldse elust arvad. See on üle ajude, kuipalju nad kõikvõimalikku bürokraatiat armastavad. Ja siis pead sa kogu seda paberipahna iga hetk ka kaasas kandma, sest iga hetk võib sulle tänaval ligi astuda mingit liiki ametlik kontroll ja polevat tore, kui sul ühte või teist sellest paberihunnikust ette näidata pole. Ma tahtsin, et minu Moskva oleks tore, seega pigem jäi maha kosmeetikakott kui nõutud paberipatakas.
Tärn 3.
Eelmisega seotult armastavad nad kohutaval kombel ka turvalisust. Üks turvamees või mitu seisab iga väiksemagi lahvka või putka ees. Ja need ei ole kaugeltki mitte sellised tursapilguga ludrid või ülivägavanad inimesed, keda me siin tihtipeale kaubanduskeskustes näha võime, ei-ei. Nad on ülikonnas, kotkapilguga, väärikad ja kõrvuni uhked oma positsiooni juures ja tõenäoliselt ka hambuni relvastatud. Neid nähes ei soovi sa iga ihurakuga, et sa millegiga nende tähelepanu ärataks, sest sisetunne ütleb, et eriti eluedendavalt see sulle tõenäoliselt ei lõpe. Ja neid on tõesti üle ajude palju igal pool. Käisime loomaaias, seal oli turvamehi mitu korda rohkem kui külastajaid ja loomi kokku. Mida loomaaias juhtuda võiks?? Et mõni pahatahtlik külastaja vingerdab kaelkirjaku hõlma all minema või ärandab elevandi??
Üleüldse liikus tänavatel ringi harjumatult palju sõjaväevormis mehi ja kui neil isegi vormi seljas polnud, siis sisseharjunud marsisammukõnnaku järgi tundis neid ikkagi ära. See on vist nagu baleriinidel, et tavainimese moodi pärast enam käia ei oska. Koomiline moment oli GUM-iga (see lukskaupade kaubamaja Punase Väljaku ääres), kus turvaväravad seisid iga sissepääsu juures eraldi üksusena tänava peal uksest kaugel eemal, iga värava juures loomulikult üliasjalik turvamees kullipilgul iga su liigutust jälgimas. Aga hilja õhtul, kui samasse kohta sattusime, olid kadunud nii turvamehed kui ka väravad. Mõtle, kui armas stseen ühe GUM-i turvamehe kodus hommikuti: “Head päeva, kallis, ma nüüd läksin tööle.” “Head päeva, kallis. Ära oma turvaväravat unusta!” “Ahjaa, muidugi.” Hiivab oma turvavärava õlale ja marsib tööpostile.
Tärn 4.
Moskvas on kogu aeg ummikud. Mingil ajal päris öösel korraks ei ole, aga ülejäänud ajal kogu aeg. Ühtlaselt. Tipptund, all year around. Kaheksa sõidurida kõrvuti, enamus ajast seisab või siis liigub tõepoolest teosammul. Hea asi selle juures on see, et jõuad taksojuhiga põhjalikult tuttavaks saada ja kõik maailma asjad läbi arutada, halb aga see, et kui 5 km läbimisele kulub tund ja kümme minutit, siis ähvardab see täiega plahvatama panna nii kogu kindlaksmääratud kellaaegadega päevakava kui ka viimased allesjäänud närvirakud. “Kuidas te üldse kuskile jõuate niimoodi?”, imestasin ma kordi ja kordi. “Ega ei jõuagi,” nentisid taksojuhid vastu. “Istume hommikul ummikusse sisse ja õhtul välja ja nii need päevad läevad. Kui tahame kuskile jõuda, siis lähme metrooga.” Et siis nagu omamoodi hobi või nii? Ju vist.
Tärn 5.
Tulenevalt eelmainitust ei ole Moskvas suht olemas ülekäiguradasid. Üle tee või siis õigemini tee alt läbi saab tunnelitest, mis paraku asuvad üksteisest nii kaugel, et tihtipeale marsid kvartali või paar edasi sealtkohast, kus vaja oleks ära pöörata ja siis sama kvartali või paar teiselt poolt teed tagasi. Niisama üle tee lippamisest ei saa ka juttugi olla, sest seal on kaheksa kõrvuti rida lakkamatuid sõidukirodusid. Ja niisama köki-möki pole ka ülekäigurajal rohelisega tee ületamine, kui taoline koht peakski leiduma – liikluseeskirju tõlgendab iga autojuht omamoodi ja punane tuli ei ole seejuures just eriline näitaja (nagu ka ükski muu liiklust suunav märk või märguanne).
Tärn 6.
Moskvas on mõttetu küsida teed. Nad ei oska sind juhatada. Ei, tegu ei ole samasuguse turistiga nagu sina. Tavalised kohalikud tänaval, aga küsimus kuhupoole jääb lähim metroojaam või millisesse suunda Punane Väljak, võtab neid nõutult pead vangutama. Sama on muideks taksojuhtidega – ei oska nad öelda, kui palju maad nõutud sihtkohani on ega käivita mootoritki enne, kui on pikalt-pikalt gps-i tudeerinud.
Tärn 7.
Eelneval oli üks ülimeeldiv erand. Moskva maagia, täie sajaga. Kohe esimesel õhtul. Kell oli umbes pool 11 õhtul, vaatasin hotellitoa aknast tuledes säravat suurlinna ja tekkis uitmõte, et tahan seda lähemalt kogeda. Mitte kuskile täpsemalt minna, vaid lihtsalt öises linnas ringi sõita ja suurlinna tulesid imetleda. Teadsin mõningaid kohti Moskvas, mida vaadata, ülejäänute osas palusin appi poisi hotelli respast. Tema aitas mulle leida ka Uberi-juhi, kes taolise mõnevõrra kummalise palve ka teoks teeks. Kaks esimest taksojuhti keeldusid – ei tunne nad linna niivõrd (no ohvkoors). Kolmandaga vedas – ja oi-oi kuidas vedas! Istusime Paulaga autosse (väga superlux auto mdx) kell pool 12 öösel ja tagasi jõudsime kell pool 3! Me sõitsime terve Moskva risti ja põiki läbi, tegime põnevamates kohtades peatusi, taksojuht teadis linna, teadis kohti, teadis ajalugu, ta jutustas ülipõnevaid lugusid nii nendest kohtadest, kuhu ta meid viis kui ka elust-olust-asjadest üleüldiselt. Tõsine talent! Ta viis meid sellistesse paikadesse, mille peale mina eluilmaski poleks tulnud ja rääkis igast jutte ja legende juurde. Mitte sellepärast, et mina seda olin palunud – tal tekkis ise hasart ja huvi. Talle täiega meeldis see, et sai meiega sedasi mööda öist linna möllata. Paula jäi tagaistmel magama, aga taksojuht muudkui leiutas uusi ja uusi põnevaid kohti ja jutte ja mina ainult ahmisin ja protsessisin kogu seda infot ja imelisi vaatepilte ja ainult ahhetasin. Rääkisin talle kordi ja kordi, et ta on haruldus ja et ta peaks oma äri püsti panema – vaatamata tagasihoidlikule “ahh, mis nüüd mina” ma siiralt loodan, et ta seda ka teeb. Sest see oli absoluutselt lummav – 3-tunnine täielik privaatekskursioon luxklassi autoga ja oma isikliku 5-tärnilise giidiga! See oli muideks samal öösel, kui Tallinnas tuli maha esimene lumi ja kogu fb voog kattus piltidega põlvini lumes ukerdavatest kaasmaalastest. Punasel Väljakul hõljus samal ajal vaid paar üksikut lumehelvest õhus öise tuledesära paistel ja seegi oli absoluutselt maagiline.
Ja nüüd – kas arvate ära, palju ma maksin kogu selle kupatuse eest? Elu sees ei arva. 40 eurot. Mhmh! Täpselt niipalju näitas Uberi mõõdik ja kopikatki rohkem taksojuht keeldus vastu võtmast.
Tärn 8.
Moskvast jäi läbi värelema veel üks kummaline vaib. Venemaa on küll nagu nõukogude võimust väljas, aga kuigi kaugele ta sellest ka nagu liikunud ei ole. Igastahes seal saab nagu väga hästi aru, miks tekib Venemaal nii kergesti isikukultus (olgu siis tegu mõne estraaditähe või poliitikuga) või miks oli omal ajal riigijuhil nii lihtne öelda, et teie sadatuhat lähete sinna liiduvabariiki komminismi ehitama ja teine sadatuhat teise ja nii saigi. Nimelt üritavad inimesed seal olla kuidagi… keskmised, tavapärased ja silmapaistmatud. Nähtamatud ja olematud.
Võib-olla on see hirm, sest on ju mitmeid näiteid, mis eristuda püüdvate ja liigselt sõnavõtjatega Venemaal reaalselt juhtunud on. Aga seesama “ahh-mis-nüüd-mina-väike-sipelgas-mis-minust-ka-oleneb-saaks-ainult-oma-selle-päeva-õhtusse-ja-homme-jälle” vaib oligi see, mis nagu igal sammul kuidagi kõigest üle kumas. Pane mõni eestlane ütlema, et tema siin maailmamunal ainult üks tähtsusetu väike inimene on, kellest midagi ei olene! Jee, right! Meie, kel igaühel üks või paar startappi huugamas ja kohe õiendamas-miitinguid korraldamas, kui midagigi meeltmööda pole. Aga küllap see on omakorda ka põhjus, miks meie oleme praegu seal, kus oleme meie ja nemad ikka veel seal, kus on nemad. Ja ilmselt sellestsamast tulenevalt puudusid seal absoluutselt ka meil nii populaarsed viited kõikvõimalikele vegan-kaitske-loomi-ei-karusnahale jm. attituutidele – madamid kulgesid massiliselt uhketes karusnahast kasukates ringi ja keegi ei vaadanud neile viltu ning üheski söögikohas polnud välja toodud eraldi taimetoidumenüüd, infot laktoosi- või gluteenisisalduse kohta või muud meil juba nii tavaliseks saanut.
Tärn 9.
Vaatamata levinud arvamustele ei näinud ma terve Moskvas veedetud nädala jooksul ühtegi inimest, kes oleks alkoholijoobes või miskitkimoodi tuvastatav alkoholi tarbinuna. Mida sugugi ei saa öelda näiteks Tallinna kohta.
Ei näinud ma muideks ka ainsatki tervisejooksjat või muud moodi sporti tegevat inimest. Mida niisamuti Tallinna kohta öelda ei saa.
Ja tärn viimane.
Me ei käinud Leninit vaatamas. Mina plaanisin küll, aga vahetult enne toimus meil 10-aastase Paulaga alljärgnev vestlus:
“Mõtle, Paula, me saame minna Leninit vaatama!”
“Eeee… keda??”
“Leninit. Lenin oli vanasti Venemaa valitseja.”
“Kas me lähme talle külla?”
“Peaaegu. Nüüd on ta surnud, aga tema surnukeha hoitakse siin mauseleumis ja teda saab minna sinna vaatama.”
“!!!???????????????????????” no neid rullis silmi oleksite pidanud te nägema…
“Laip!! Kes tahaks laipa alles hoida??? Kes tahaks laipa vaatamas käia??? Kaua aega seisnud laipa??? Sina tahad seda laipa vaatama minna ja mind ka kaasa võtta????? Sa oled hulluks läinud peast!! Ei, ääitäh, sina võid seda laipa vaatama minna, kui sind niiväga sügeleb, mina igastahes sinna oma jalga ei tõsta!”
Ja ei õnnestunudki mul ühele 10-aastasele järgmisele põlvkonna esindajale selgeks teha, miks ja mida ühes laibas nii erilist on, et teda siiamaani alles hoitakse ja veel vaatamas kah veel käiakse. Sellest hoolimata talle Moskvas meeldis ja läheb ta sinna heameelega millalgi tagasi.
Ja mina muideks ka.
