NEVER HAVE I EVER
Tere, teie äärmiselt ebastabiilne blogger tervitab! Hästi ei mäletagi, millal ma viimati nö. oma asjadest kirjutasin. Oma kõva kolm kuud tagasi vist. Saavutus seegi, onja.
Aga siin ma nüüd siis olen, kenal laubäõhtul, kui taas kuskile minna pole väga tervislik ja millest me siis alustame? Sellest, mis ma täna tegin? Eile? Nädal tagasi? Veel varasemast? Et kuidas minust kunagi kirjutaja sai? Või et miks mul see kole arm otsaees on? Te ju teate, et mul on kole arm laubal, eksju. St. kõik vaatavad, aga keegi küsida ei julge.
Peaaegu. Hakkan peale eilsest ja sellest, mis teemat praegu kõige rohkem sisse jookseb.
Niisiis.
Ma olen hästi selle mõtteviisi poolt, et tee iga päev midagi sellist, mida sa varem teinud pole.
Suurelt mõteldes võib see kõlada ju tiba liiga suurejoonelisena. Et nagu selle valemi järgi peaks nagu iga päev langevarjuga hüppama või tankiga sõitma või pandat paitama. Tegelt ei ole nii. Uusi asju võib leida ka täitsa tibatillukestes detailides, kui ainult osata märgata. Et nagu mõni tavapäratu pööre täitsa teise tänavasse, kuhu varem sattunud pole või mõnda teist liiki toode poes, mida varem tarbinud pole või kasvõi mõni uus mõte, mida varem mõtelnud pole. Kehval ajal abiks ikka. Aga valdavalt püüaks ikka pigem nende pandade poole.
Enda rõõmuks saan ütlelda, et ongi neid viimaseid viimase aasta jooksul sisse sadanud uksest ja aknast. Sest teatavasti kuhupoole sa oma mõtte suunad, sinna Universum annab kuhjaga juurde. Absoluutselt kindlasti kõike enam ei mäleta, aga pole ma elus enne kohvikute päeva teinud, pole rolleriga sõitnud ega ühte omanud, pole rolleriga kukkunud /tänan küsimast, oli kole/, pole taliujunud /tänan küsimast, polnud kole/, pole käinud kõiksugu kummalistes kohtades, kuhu elu on kallutanud, pole… ohh, you name it, been there and done that.
Vahepeal läheb jälle uimasemaks ja jõuab teema pea ununeda, aga siis tuleb seesama Universum jälle üevalt alla ja virutab pihta nii, et siht jälle selge – ahjaa, see su tänase päeva uus asi ju.
Ja siit jõuangi juba sujuvalt eilse õhtu juurde. Mida ühtlasi võib ilmselt liigitada kui üheks bizaarimaks never have I ever´iks. Valmis? Siis läksime.
Niisiis.
Tulin mina eile õhtul linnast. Autoga. Üksi. Kell oli… okei, ma ütlesin õhtu, aga tegelt oli kell about üks kopikatega öösel. Viimsi vahel liikus paar autot, keskusest kodu poole tee tühi nagu siin ääremail öösiti ikka.
Või siis peaaegu – peatselt jõudsin sappa ühele vanemat sorti heledale masinale, mis ülemäära küll ei kiirustanud, aga ei munenud ka niivõrd, et väga mööda sõitma oleks kutsunud. Nii me siis kahekesi kulgesime pikki kilomeetreid, kumbi omi mõtteid mõteldes, kuni järsku… süttisid mu silme ees punased pidurituled ja lükkasin vastava pedaali põrandani minagi. Ilmselt jookseb üle tee mingi kass või kummitus või kolmas, kes mulle tema tagant nägemata jääb – mõtlesin ma nii. Teine auto seisis ja seisis veel ja veelgi ja mina siis ka. No äkki läheb tol teeületajal tiba rohkem aega, ma kai tea. Kiiret ju pole.
A siis hakkas juhtuma.
Punased pidurituled vahetusid järsku valgete tagurpidikäigutulede vastu ja eesseisev auto hakkas hoogsalt liikuma tagurpidi. Otse ja tagaotsaga vältimatult minu esiotsa poole. Laupa, sirgelt ja sihikindlalt.
Oleks ma jõudnud reageerida ja samuti tagurpidi eest ära liikuma hakata? Oleks küll. A ma lihtsalt vaatasin päranisilmi ja ei teind muhvigi. Sest tegelt – kaua me siis niimoodi selg ees sõidaksime? Ja tegelt – ma nats nagu üldse ei uskunud, et see, mida ma praegu näen, kuidagimoodi üleüldse tõsi saaks olla.
Paraku oli tõsi. Käis pauk ja teine auto ehmatas end minu otsas seisma. Öösel. Pimedas. Tühjal teel.
Ütlen ausalt, et korraks oli mul hirm. Kesse seal autos on, kes niimoodi teeb? Miks ta nii teeb? Mida ta on tarbinud? Olen ma sattunud mingisse “Võimalik vaid Venemaal” situatsiooni, kus kohe kargab välja keegi teadmata põhjustel raevunud suur meesinimene ja järgmisel hetkel lendab rusikas läbi mu ukseklaasi? Ja mida mina üldse nüüd tegema peaks?
Niisiis.
Seisime ja jälle mõtlesime kumbki omi mõtteid, üsna pikki minuteid. Minu omad seisnesid peamiselt selles, et pane avariituled sisse. Teisel esmapilgul vist selles, et pane minema, sest lükkaski hoogsalt edaspidikäigu sisse ja võttis paigalt.
Sa, raibe, nagu lihtsalt tõmbad praegu minema vä!!!??? transformeerus minu hirm hoobilt vahkvihaks. Sekundiga pildistasin üles autonumbri ja lendasin ähvardaval gaasiurinal järele. I´ll hunt you down and kill you, you son of the bitch!!! huilgasin ise kõrvale. Liiklusraevust on tehtud uurimistöid ja vändatud dokkfilme – see see nähtus, kui teiste tehtud roolitagustest töllakustest viskab kaane pealt nii, et eneselegi enam aru ei anna, kuidas viisakas oleks. Sinnasamma teaduslikult tõestatud auku kukkusin kolinal nüüd minagi.
Aga kas ta siis kuulis mind või sai isegi aru, et pole väga jätkusuutlik see plaan – tõmbas järgmises teeotsas vaguralt pervele pidama, mina visalt sabas.
Tule välja, sa peletis!!! möirgasin omaette edasi ja üleüldse enam ei huvitanud, milline tarbind tegelane sealt tegelt välja tulla võib .
Pikapeale läks teise auto esiuks lahti ja aeglaselt koperdas välja… üks väga ehmunud näoga väga-väga vana inimene.
vanainimeste peale ei karjuta! vanainimeste peale ei karjuta! vanainimeste peale ei karjuta!…..
“MIDA SA, KURAT, TEED??? KAS SA, KURAT, EI NÄE, ET SUL SABAS ON??? MA OLEN, KURAT, KESKUSEST SAADIK SU JÄRGI SÕITNUD JA SA LIHTSALT NAGU…??? MIS SUL, KURAT, VIGA ONNNNN????!!!!
Ei olnud mu finest moment, tunnistan. Oma osa mängis siin kahtlemata ka see, et polnud tegu suure ja agressiivse ainete all meesinimesega, kes mind tappa oleks tahtnud ja see virutas omakorda volüümi juurde.
“No teeots, mu teeots, teeots läks mööda, seal teeots…” pomises vanur
Ja siis sa leiad üles teeotsa, aga ei leia autot, mis otse su selja taga seisab!!! Miks sa üldse autoga sõidad??? Miks sa pole kodus ja ei maga??? Miks sa…??? Miks, kui meil on nii piinlikult paika pandud juhilubade alumine vanusepiir, siis miks, mon dieu, pole ometigi ülemist??? Lihtsalt üks hetk asi käest ära, enne kui oma teeotsaga eelkõige endale ja takkapihta teistele ohtlikuks ära läheb…
ohhhjahhh….
Vaatasin oma autootsa üle, peale ühe vaevunähtava kriimu suuremat ei tuvastanud. Eks ilmselt see sirgelt tulemine hullemast päästiski. Lõin käega, istusin autosse ja sõitsin koju, sest… no mida sa ikka sellises situatsioonis teed? Ma ei osand midagi. Aga kel sarnane kogemus olemas, võib siinkohal lahkelt nõuandeid jagada. Ehk siis suudan ma ka teinekord tagurpidi sõitvate autode ja süüdimatute eakate maailmas tiba targemalt toimetada.
Kodus panin uue linnukese kirja – never have I ever… no, Universum, aitäh selle unikaalse eest!
Mis mu tänane uus asi oli? Käisin esimest korda Pärnu mnt Büroomaailmas. Lasin 500 lehekülge õppematerjali lennuki raadiosidest raamatuks kokku köita.
Oli eilsest tiba rahulikum.