NIIPALJU SIIS DEITIMISEST

11 jaan.

NIIPALJU SIIS DEITIMISEST

Käisime meespoolega teatris. Kahekesi. Õigupoolest teeme seda eriti viimasel ajal üsna tihti, lisaks käime kinos, kohvikus või kaubanduskeskuses, jalutame või teeme mis iganes pähe tuleb, kodust väljaspool. Deidime ühesõnaga. Lihtsalt ühel hetkel arvasime, et aitab küll, lapsed on juba suured ja aeg ka endale mõtelda. Endi jaoks mõtestasime selle kõige rohkem lahti mõttega, et tegelikult on see tõenduseks sellest, et me neid usaldame ja usume, et nad saavad hakkama.

Lapsed on samal ajal siis nö. üksi kodus. Või tegelikult on nad kodus ikka kahekesi või kolmekesi, teevad omi asju, saavad hakkama endale söögi soojendamisega või tegelikult ka lihtsamate söökide valmistamisega, riidu ei lähe, nutma ei hakka, maja maha ei põleta ja bardakki ei korralda. Muid lollusi ka ei tee. Juhtub, et poja helistab mõnikord, et tsekata, kaugel me oma tegemistega oleme (poja kusjuures helistab, tütred mitte kunagi). Aga tavaliselt on kõik väga okei. Kusjuures tihti on nad ka ise sõnastanud, et mõnes mõttes meeldib neile see aeg – saavad meist puhata. Ja teha asju, mis näitavad, et on meie usalduse ära teeninud. Kõige kiftimal juhul tegid isegi meie äraoleku ajal kõik kolmekesi koos kodus põhjalikku suurkoristust – meie tagasi tulles läikis kõik ja isegi kõik raamatud olid riiulis värvide järgi reastatud, meie suurel voodil värskelt korjatud põllulilled ja joonistatud loosung: “Tere tulemast koju, soovivad teie kallid lapsed”.

No mis nii viga väljas käia, onja.

Niisiis tulime meespoolega taaskord muretult teatrist, seekord olid tüdrukud kahekesi kodus. Olid olemas, olid rahul, maja oli olemas ja kõik korras.

“Kuidas teil siis läks?”, küsisime nagu tavaliselt. “Mis tegite?”

“Hästi läks. Mängisime. Mängisime tõde ja tegu. Ja Piia sai teo ja ma mõtlesin talle nii laheda teo välja – ta pidi paljalt aias ühe ringi jooksma. Jooksis ka. Aga siis ta mõtles mulle kättemaksu välja ja kui mina sain teo, siis pidin mina ka paljalt aias ühe ringi jooksma. Aga külm meil ausõna ei hakanud, me tulime kohe pärast kamina juurde tagasi ja panime riided selga tagasi.”

Ma vabandan siinkohal meie naabrite ees võimaliku ebaesteetilise vaatepildi pärast. Ja arvan, et mõneks ajaks on meil nüüd deitimisega ühel pool. Vähemalt seniks, kuni oleme suutnud oma tütardele selgeks teha, et paljude muude asjade kõrval ei ole ka jaanuarikuus alasti õues ringijooksime väga okei mõte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga