NOLANIST JA FELLINIST MUUMIDE JA ROBINSONINI
Muidugi käisin ma kinos Tenetit vaatamas. Kes ei käiks, onja. Ja olgugi, et sellised mürglid ja märulid ja maailmapäästmised nagu väga minu rida pole, siis ikkagi ütlen, et Tenet on väga hea film. Ootamatu, väga keeruline ja väga palju tähelepanelikkust ja kaasamõtlemist nõudev hea film. Sest üsna pidevalt oli nagu, et oot, misssasja… see nüüd oli, keri nüüd palun tagasi tagasi ja võtame uuesti, aga paaalju aeglasemalt, onja.
Kes on juba näinud, see teab, mis jutt, kes mitte, siis minge vaatama.
Ja siis ma käisin veel vaatamas dokki Fellinist KUMU dokis. Ma armastan Fellinit, sest tema filmid on nagu minu unenäod ja ma olen seal jummala kodus omadega. Samal ajal kui Marek, kes igapäevaselt üleüldse mitte kunagi mitte midagi unes ei näe, literaalselt suri mu kõrval sadat piinarikast surma ja ei jõudnud ära oodata, millal see “mõttetu iba” ükskord läbi saab.
Ja kuigi neil kahel seansil oli kinolinal toimuv absoluutselt geniaalne, aga nii erinev kui üldse olla saabki, mõtlesin mina mõlema ajal hoopiski ühte ja samat, aga täitsa muud mõtet. Ja ma tunnistan ausalt, et see mõte oli natuke paralleelis Sir Ken Robinsoni kuulsate kõnedega.
Rohkem kui enne aga hirmutas see mõte mind nüüd.
Katsun teha endast hästi palju, et sedasama mõtet võimalikult hästi siin välja väljendada.
Kujuta ette, et mingi 6-aastane Nolan-poiss /sest ka tema on olnud ju kunagi 6-aastane, onja/ tuleb ja jutustab kellegile täiskasvanule – oma vanemale või lasteaiakasvatajale a la mingi sellise jutukese, nagu Teneti põhiline stooriline oli. Ma ei taha asja ära rikkuda nende jaoks, kes filmi veel näinud pole, aga ütleme siis nii, et sedasama sõnadega välja rääkides kõlaks see üsna… nojah. Situatsioon iseenesest oligi ilmselt üsna tõenäoline ja tõestisündinud, sest teatavasti tegi Nolan oma esimese filmi 7-aastaselt. Kellegiga ta ikka oma mõtteid ju jagas, 6-aastased tavaliselt jagavad.
Või oleks sama teinud Fellini ja rääkinud oma hiljem filmilindile püütud kujutelmadest nendestsamadest stseenidest, kus väga aru ei saa, et on päris või mis.
Nagu Sir Ken Robinson ütles – ka Shakespeare on kunagi olnud õpilane kellegi emakeeletunnis ja kujutle, kui tüütu see veel olla võis.
Ja kui olekski too täiskasvanu selle peale otse välja ütelnud, et kuule, mõttetu iba ja lõpp sellega, mine korja parem oma mänguasjad kokku. Sest, olgem ausad, üsna loogiline ja tihedalt esinev reaktsioon oleks analoogsel juhul ju täpselt niimoodi.
Ja kui see väike poiss olekski selle enda sisse lasknud niivõrd, et jäänukski teadma, et mõttetu iba ta ainult ongi ja paremgi, kui sel lõpp.
Noored hinged on hellad, vahest piisab ühest ainumastki korrast.
Ja kui…
Ehk siis…. kui palju loovust me oleme lastes tegelikult tapnud? Omades, ka võõrasteski. Kogemata, täiesti mõtlematult välja prahvatades midagi sellisel puhul tavapärast, hingestki seejuures aimamata, kui kohutavat me tolsamal sekundil korda saadame ja teadmata, kui sügavale sisse see läheb ning millist laastamistööd seal teeb.
Ja nägemata, mis oleks olnud siis, kui see sõna oleks jäänud sõnastamata.
Täiskasvanu sõna – lapsevanema, tuttava või sugulase, kasvataja, õpetaja…
Sest nagu Sir Ken Robinson ütles – igaüks meist on milleski loomupäraselt andekas. Aga me tihtipeale ka ise ei tea, milles, saati siis teised.
Kui palju geniaalsust me oleme lastes tegelikult tapnud?
Kui mu enda pesamuna oli about 6-aastane, vaevalt saanud selgeks mõningased tähed, joonistas ta pildi ja kirjutas alla uhkelt oma nime: BIANKA, aga i täpp ei olnud mitte ülal, vaid all. Muidugi hakkas kuidas-on-õige-maailmas minuke kohe praalima, et sul on siin valesti, üleval käib ju.
“Aga emme, see polegi minu nimi, see on minu kunstnikunimi!” teatas ta.
Ja ma panin oma suu kinni juba siis. Ja olin nii ütlemata tänulik, et tal jätkus julgust endas seista, et ta ei võtnud sisse ega jätnud juhendiks edaspidiseks. Ja andsin iseendale selsamal sekundil lubaduse, et mitte kunagi, mitte ilmaski ei kuule ei tema, ei teised minu lapsed ega lapsed, kellega kokku puutun, minu suust seda,
midamoodi on õigesti ja midamoodi üldse ei tohi, ei saa või ei või.
Ei rebi keskmisel käest telefoni tundidepikkuse TikTokiga ega ahasta vanimale, et kõrgharidus on vaja omandada enne enda välismaa tipprestorani kööki tööle möllimise mõtet.
Sest seesama keskmine tuleb järgmisel päeval välja oivalise magustoiduüllitisega, mille tegemise ta samast Tokimaailmast välja tuunis.
Sest toosama suurim… seda ma ju tegelt ei tea, mis selle plaani väljund oleks.
Et üks või teine on mõttetu iba.
Sest ma ei tea, mida ma neis sellega parasjagu tapan.
Ma seisan sada prossa selle taga, mis tema on, teeb või ütleb,
ükskõik mismoodi mulle too parasjagu ka kõlaks.
Ja kui mind pole parasjagu kõrval, siis… palun seiske teie ka!
Sest me ei tea, mida selle mittetegemine tuua võib.
PS!1 Epiloogina oleks loogiline välja jõuda sellele libedale jääle, et aga meie koolisüsteem ju selles suhtes ja eriti õpetajad ja ta-ta-ra-ta-taaa. Jaa, oleks küll! Aga ma hästi ei viitsi. Eile õhtul just vaatasin Kumus veel ühte dokki Tove Janssonist, kes oligi koolis nii saamatu, et ta sealt lõpuks välja visati. Seesama Tove Jansson, muumide autor, eksole, sellesama juba aastakümneid üle maailma nii armastatud Muumiimpeeriumi looja. Seepärast ma siinkohal isegi ei maini, et akadeemiline võimekus ei ole veel everything.
Panen siia praegu lihtsalt M.O.T.T. ja soovin kõigile head uut kooliaastat!
PS!2 Ülalmainit Sir Ken Robinsoni mõttearendusi saab kuulata SIIN ja SIIN.
Ja, ole kallis, tee seda, palun!
