OH LORD, WON´T YOU BUY ME SOME BRAIN?
Täna olid mu tüdrukutel kevadel ärajäänud klassiekskursioonid. Naissaarele. Mõlemal. Üks kogunemisega kl 9.30, teine 9.20 Pirital, kl 10se väljumisega Monicaga. Paula kaheks päevaks, Piiake kuni õhtuni. Ja meie veel naersime, et samal päeval Piiakesel peaks olema koolis ka õpikute kättesaamine, põnev, kuidas see aktsioon Naissaarele kaasa taritud saab
/pühenda siin nats tähelepanu, selle seiga olulisus selgub pärastpoole/.
Ehk siis ettevalmistused asjaks algasid meile tavapäraselt eile öötunnil. Olerexist võikud hommikuseks näksimiseks, śokolaadikesed, vihmakeebid. Õigemini üks vihmakeep, viimane riiulilt. Statis oli rohkem, sealt sai teise. Ühtlasi teadmise, et võileivad on Statis mitmekesisemad, odavamad ja suuremad. Mingil määral kodus asju valmis pakitud. Nagu ikka. Ja nagu ikka jäi enamus hommikule.
Hommikul siis varavalges üles, sahmimist siia-sinna, Paulakeselt ättittuuti seljas- ja kaasasoleva riidevaru teemal, Piiakeselt samateemalist sügavat, pardon, pohhuismi. Imekombel olime laeva juures about tund varem ja minul täiega süümekad, et miskitõttu arvasin, et Piiakesel jopega palav ja saab niisama tassida, seega oli vaid pusaväel ja vihmapilved ja merel külm ja juba kippusin jaurama, et lähme korra ikka veel koju tagasi ja paneme Piia jopesse. Aga autoraadio rääkis, et 20 kraadi tulemas ja vihma vastu oli ju too ööaegu soetatud vihmakeep ja mõningaid teisi lapsi oli ka juba näha, sestap jätsime plikad rõõmsa lehvitusega sinna maha…
… ja mina astusin taas oma kodu uksest sisse, oma TÄIESTI TÜHJA KODU uksest!!! Okei, poja veel oli ja ärkas, aga tormas temagi kohe oma OKOsse ära. Ja siis…
Let me explain. Kõigepealt oli lockdown. Siis koduõpe. Siis suvi ja puhkuste aeg. Ja kogu see aeg oli kuskil keegi. Hullemal juhul palju. Ja veel hullemal juhul paljum kui palju. Käidi ära küll, jaa, aga korraks ja ühekaupa ja natukeseks ja samal ajal oli keegi teine ikka alles. Seega abt viimase poole aasta jooksul olin ma täiesti esimest korda täiesti üksi oma täiesti tühjas kodus!!!
Tunne oli next to ecstatic, ei salga. Lapsevanemad teavad, millest ma räägin. Pere on tore. Lapsed on toredad. Sõbrad ja külalised on toredad ja laste sõbrad ja laste külalised on toredad ja kõik muud inimesed ka, aga…
las ma kordan – ainult mina! Üksi! Tühjas kodus!
Varahommikul ja terve pikk päev veel ees!
Hakatuseks tegin endale ühe suure tassitäie head kuuma kohvi ja panin koogi ahju. Endale. Kirssidega. Ise aiast puu pealt korjasin. Mõnulesin diivanil ja mõtisklesin kohvi kõrvale, et ise ma selle koogi söön ka. Kõik söön ära! Kellegiga ei jaga! Sest, haa-haa, kedagi pole ega tule! Ja veel, et kuidas seda süllekukkund vabadust nüüd siis ikkagi kõige väärikamalt ära kasutada? Teen rahus tööd? Trenni? Koristan?
Naaah…
Netflix!!! Jeeez!!! Terve päev süüdimatut Netflixi! See kõlab nagu plaan!
Aga enne teen veel stoorisid. Jaa! Sest peaks toosama Monica laev ju oma teel Naissaarde kohevarsti mu aknast mööda hulpima ja see andis pildiidee: suures plaanis minu mõnus kohvitass ja taamal merel laevuke, millel mu lapsukesed minema seilamas.
Suurte tähtedega HOME ALONE ja mingi lahe gifi juurde…
Niiviisi tähelepanelikult ma laevukese otsinguil kaugemat silmapiiri silmitsesingi kui lähemasse silmapiiri miskit hoopiski ootamatut ilmus.
Aga Piiake nimelt! Sama Piiake, kes ju samal kaugel laevukesel parasjagu peaks ära hulpima, seismas järsku siinsamas koduaia taga ja varjamas mu vaadet.
DA F…%&¤#/%¤#Q….!!!!???
No selgus, et oodanud Piiake omasid seal, kuhu me ta hommikul jätsime ja oodanud ja kedagi ei tulnud, ainult Paula omad ja sai siis Paulalt bussikaardi ja Paula oma omadega läks laevale ja laev sõitis minema ja tema – mis tal muud teha oligi – tuli koju tagasi.
“Emme, oled sa nagu kindel, et minu ekskursioon täna pidi olema?”
“No jaa!” seletan mina närviliselt meilkastis ringi tuustides, “me veel rääkisime ju, et sul õpikud samal päeval ja näed, Paula klassijuhataja kiri siin, et kahekümneviiendal kell 9.30 ja sinul, et kell 9.20 kahekümne….kahekümne… kurat!!! … seitsmendal!!!
Kui see pilk võiks tappa…
Mu kook! Mu Netflix! Mu tühi maja!
Su pruut ootab sind!
Ja jääbki, nuuks, ootama, eluksajaks!
“Aga novot, nüüd saadki ju siis kooli minna oma õpikutele järgi.”
“Ja emme, kas sa nüüd oled nagu TÄITSA kindel, et SEE täna on???”
Aus. Mida muud sealt oligi oodata.
Ja ta läks. Võttis suure seljakoti vihmakeebiga varustatud matkakoti asemel, et kõik õpikud ikka sisse mahuksid. Jalutades ja ikka pusaväel.
Viis minutit hiljem hakkas ladinal sadama.
Ja mina rüüpan toas viimaseid lonkse oma jahtunud kohvist ja ei julge rohkem
meilboksi vaadata.