PIILU ON PIILU ON PIILU
“Emme, kui sa lähed hambaid pesema, siis ära seda sinise otsaga hambaharja võta, Tuutu küüris sellega just oma varbavahesid!”
Pühapäev meie peres, tere hommikust! Ja aitäh hoiatamast, onja.
Igastahes. Sinise otsaga hambahari edukalt välditud läks pühapäev edasi nii, et tuvastasin selle, mis mingil ajal mingi kahtlase mürtsu oli tekitanud. Minu Piiluga lemmikpilt oli end suutnud miskitmoodi seina pealt maha kukutada.
See pilt leidis muideks meie juurde tee nii, et eelmise aasta laste kooli orienteerumisvõistlusel toimus osalejate vahel loos ja mina loosiga just selle pildi võitsingi. Joonistanud oli selle 3.klassi Kendra Mirtel – aitäh, Kendra! – ja leidis see tee kohe aukohale seina peale meie kodus ühe igavavõitu maastikumaali asemele ja no nõustuge, teeb ju kohe meele rõõmsaks see kollane ja guufivõitu Piilu seal rõõmsa kollase keskel.
Nüüd oli see pilt aga paraku põrandale laotunud ja nii, et see ilus pitsitriibuga raam oli totaalselt kildudeks. Huvitaval kombel oli terveks jäänud klaas, ainult nurgast oli üks pisitilluke tükike väljas.
“Jätame selle klaasi alles, paneme uue raami sisse,” arvas Paula, kui esimesed kurvastused olid kurvastatud. Uus raam oli mul olemas, aga üldse mitte nii ilus – lihtsalt tavaline puust rohekat tooni raam. Aga tahtsin Piilut kiiresti seina peale tagasi saada, seega käis see hädapärast kah.
“Ei jäta,” arvasin mina. “See on ikkagi katki ja võib praegunema hakata. Ja teisel raamil on ju oma klaas olemas,” ja surasin klaasi otsapidi kraanikausi alla kappi, prügikasti, pööramata seejuures vähimatki tähelepanu sellele, et klaas sai prügikasti sedapidi, et toosama terav katkine nurk jäi ülespoole. Eksole.
Ja paigutasin raamita jäänud Piilu selle teise tavalise rohelise raami sisse ja toimetasin köögis edasi.
Aga Piiludega on teadupärast nii, et nad on Piilud ja Piilusid ei tasu alahinnata.
Sest järgmisel sekundil tõmbasin lahti sama kapi kraanikausi all ja surasin pimesi mingi järgmise asja prügikasti. Ja siis käis tsärrrr!!!!! ja kogu köök oli järsku verd täis.
Valus ei olnud üldse, aga mu parema käe nimeta sõrmel oli ülalpool sõrmenukki nii sügav haav, et korraks tundus, nagu oleks läbi lõigatud rohkem osa kui terveks jäänud ja sõrmeots kukuks kohe-kohe üldse otsast ära. Hooga ma liigutust olin ju teinud, sõrm parasjagu veidi kõverdunud ja katkisel klaasinurgal polnudki muud vaeva, kui otse vastu võtta, kuni luu vastu tuli.
Hoidsin kätte vaheldumisi külma vee all ja vahetasin plaastreid ja sidemeid ja verd muudkui lahmas ja lahmas. “Iuk, emme, meil läheb praegu süda pahaks!” hädaldasid plikad. “Jap, teil läheb süda pahaks!” urisesin mina läbi tasapisi tumedaks tõmbuva pildi silme ees. Õigupoolest oleks taolise haavaga olnud kohasem minna joonelt kiirabisse õmblema, aga väljavaade veeta terve mõnus pühapäev emo-järjekorras – sest üks pisikene pea-otsast-ära näpp ei ole üsna tõenäoliselt nende meelest ju suurem asi häda, mida oleks kibekiirelt vaja parandama hakata – tundus veel vähem meeldiv.
Lõpuks sai verejooks siiski tasapidi pidama, pildi turgutuseks keerasin korraks külmkapis viinapudelil korgi pealt ja tõmbasin otse pudelisuust ninaga sõõmu – nuuskpiiritust ei juhtunud kodus leiduma, küll aga leidub ühel korralikul koduperenaisel alati kodus külmkapis pudel viina, onja, kasvõi siis ainult selliste puhkude tarbeks – ja koristasin verest lainetava köögi ka kokku.
Palun vabandust, Piilu! Homme lähen ostan sulle uue raami – uue, ilusa, hõbedase ja pitsivahulise, täpselt sellise, nagu sa väärid ja rohkemgi veel! Sest kohe kindlasti ei tasu arvata, et Piiludele midagi hädapärast käib kah, see on nüüd igastahes selgemast selgem.