PÕTEITO-POTAATO aka SAME-SAME-BUT-DIFFERENT
Juhtusin paar päeva tagasi FB-s sellise ühe raamatuesitluse peale, mis homme Viru Keskuses toimub. Lasteraamat kahest kassist, tüdrukutele ehk meeldib, aga näis, kas jõuab ja kõik see muu. Nii ma mõtlesin, panin “interested” ja suht unustasin. Kuni siis asi end täna uuesti meelde tuletas ja ma veidi rohkem süvenesin.
Ja siis läks toredaks.
Nimelt loen raamatu kirjeldust:
Ühel varakevadel, kui Panter oli umbes kaheaastane, juhtus midagi täiesti ootamatut … Tema inimesed olid ta reetnud. Ühe punutud korvi sees oli keegi võõras inimene toonud otse nende koduaeda veel ühe kassi. Väikese, valge, pikakarvalise ja siniste silmadega …
A mis toimus meie peres aasta tagasi täitsa päriselt??
Ühel varakevadel (jap, justnimelt varakevadel), kui TIIGER (meie kass) oli umbes KOLMEaastane,
…juhtus midagi täiesti ootamatut… Tema inimesed olid ta reetnud. Ühe punutud korvi (jap, justnimelt teisest kodust kaasaantud punutud korvi) sees tõid NAD (meie puhul tõime me ta ise, aga oma eelmisest kodust oli ta nagunii ilma jäänud, nii et teeb pea sama välja) koduaeda veel ühe kassi. Väikese (täpselt nii), valge (jap), pikakarvalise (olemas) ja siniste silmadega (imeilusate taevasiniste, lisaksin mina)…
Ja ma tõesti ei tundunud Kairi Oja’t, kes selle raamatu on kirjutanud, ega tema mind (hetkeseisuga vist juba nagu natuke tunneme) ja kohe kindlasti ei teadnud tema meie kasside lugu (ega ma seda ka ei tea, kas tema raamatukassid tegelikult kusagil päriselt üldse olemas ongi).
Raamatut ma pole veel lugenud ega tea, millised kokkusattumused seal veel olla võivad, aga kui ka vaid pealkirja “Kade must kass” järgi otsustada, siis ilmselt nii mõnedki veel. Sest ka meil oli siis päris pikalt üks kade PUNANE kass.
Nii ülikhuul, kui sellised asjad juhtuvad!!
