PROBLEEMID JA NENDE LAHENDAMISED
Mul on üks probleem.
Muidugi on mul tegelt rohkem probleeme. Mul on probleem, et mul on kogu aeg mingid pesumasinast tulnud riided korralikult kappidesse kokku lappimata ja laiali, mul on probleem, et vihma hakkab sadama just sel hetkel, kui ma muruniiduki välja olen ajanud, mul on probleem, et ma grillirestide pesuvette äädika asemel kogemata roosivett lisasin, et iga päev saab enne otsa kui ma oma Netflixi ja Synctuitioni juurde jõuan ja sada muud taolist veel.
Aga need probleemid on ületatavad. Kõik leiavad oma vajalikud asjad ise pikepeale üles, vihm läheb üle ja ehk on selle aja peale juba keegi teine muru ära niitnud, grillitud toidud lõhnavad nagu lilled ning kõik muud asjad on järelkuulatavad-vaadatavad millalgi hiljem. Elu läheb õnnelikult edasi.
Mis aga ületatav ei ole, on see, et kogu kupatuse kõrvalt ei ole mul sugugi aega kirjutada. Iseennast kirjutada. Asju tuleb järest peale kohutava kiirusega, iga päev on uus seiklus ja siis see iga päeva otsasaamise asi. Aga mittekirjutamine teeb mind mitteõnnelikuks ja siis pole ka õnnelikust elust enam juttugi. Pole juttugi kui juttu ei ole. Loogiline. Samas on kõik need asjad ja juhtumised ja jutud ja lood mu pea sees ju vägagi olemas ja elavad seal oma elu ja nõuavad väljasaamist.
Üks kaasuv probleemike veel. Ma teen kogu aeg igal pool hästi palju pilte, sest noh, kui ma ju ükskord jälle kirjutan, siis mul on ju neid pilte vaja. Ja neid koguneb üha juurde ja ma ei kustuta kunagi midagi ja mu vaene väike telefon ägab ja sureb sadat surma iga kord kui ma ta taas pildistamisreźiimi sätin, sest mälu on tal täis ammu juba servani ja üle ääre. Küllap ta ühel varstisel päeval lihtsalt plahvatab. Koos minu jutte ja lugusid täis peaga. Ja siis on kogu ilm pildi- ja jututükke täis ja võta siis kinni, mis on mis ja mis mille juurde kuulub.
Oleks see vast kole lugu!
Sestap – jaa, probleemid on lahendamiseks ja ma kirjutan jälle.
Homme hakkan pihta.
Ausõna!
Praegu on mul lihtsalt suvi ja suva, lilled ja liblikad ja ei viitsi. Seda viimast just peamiselt. Just hiljuti kuulsin jälle seda juba paljukuuldud fraasi enda kohta, et kuidas sa küll jõuad nii palju ja möllad sajal rindel ja käid ja teed. Ma siis näitan siia, kuidas ma midagi ei tee. Kui üldse, siis niipalju, et ujun, päevitan ja teen oma tüdrukutega liivalollusi.
Vot nii! Ja homseni! Ja vähemalt need pildid võin nüüd rahus telefonist ära kustutada.
Ja nii lihtsalt tegelikult see probleemide lahendamine käibki!