TEGELT ON TASUTA, A TEGELT EI OLE KA
Minu FB-voosse satub miskipärast sisse ebaproportsionaalselt palju igasuguseid omm-üritusi. Omm-üritusteks nimetan ma kõikvõimalikke vaimsete ja spirituaalsete suunitlustega kogunemisi, mediteerimis- ja hingamisõhtuid, kanaldamisi ja tśakrapuhastusi, gongi- ja jumal-teab-mille-veel-helide seansse, kohtumisõhtuid inglite ja vaimude ja veel igat sorti tegelastega, igasugused väetantsud, väemuusika, väe-… ühesõnaga you got the picture. Ma ei arva, et neis midagi halba oleks, küll aga ise ma neid tavaliselt ei harrasta ja arvan, et päris minu cup of tea need ei ole. Ma sõnastan küll soove ja saadan neid Universumile täitmiseks, sest selle tulemuslikkus on end sajaga ära tõestanud. Mediteerin ka, sest mulle meeldivad need ennustuslikud pildid, mida alateadvus ette viskab ja et need just ennustusliku iseloomuga on, see on ka nüüdseks juba selge. Kusjuures eriti hea meelega teen juhendatud meditatsiooni, sest niisama järsku ilma mõteteta istumine ja piltide ootamine on tiba keerulisem, kui kellegi jutu järgi ajama panna. Aga ülejäänud asjad on minusuguse materialisti jaoks kas siis liiga “soft porn” või midagi sellist, millesse mul lihtsalt puudub usk või siis piisav kirg. Ma kujutan ette, et mingil ülemhäälte lamamiskontserdil jään ma norinal magama selsamal sekundil, kui ennast sinna lamama sätin – kui arvestada mu töö iseloomust tingitud kohati väga sassis reźiimi ja seda, et ma jäin südamerahus magama isegi siis, kui mulle kulmudele mikrobleidingut tehti (st. kraabiti źiletiga nahasse väikesed haavad ja pandi sinna värvi) – ja seega läheksid need kuskil kõrgemal tasemel ilgelt kasulikult mõjuvad vibratsioonid minu puhul lihtsalt totaalselt raisku ja muude asjadega oleks väga tõenäoliselt üsna samamoodi: üks tühi töö ja vaimu närimine.
Enivei – igast taolisi üritusi ja kutseid neile mu vaatevälja sellest hoolimata suuremal hulgal satub ja mõnikord klõpsan mõne neist ka lahti, et vaadata kas ehk seekord kõnetab. Tavaliselt mitte. Ja loomulikult ei ole need asjad tasuta, mida niisama uudishimust võiks ju piiluma minna – maksumus või osalemistasu on tavaliselt kümme või viisteist euri, mõne tegijama tegija puhul ka palju rohkem eure.
Aga mingist hetkest hakkasin tähele panema, et ei olnud enam maksumust või osalemistasu. Selle asemele ilmus tasakaalupanus. Okei. Tegelt üsna loogiline. Idee on rõhutada materiaalse maailma tähtsusetust, aga kurat, kommunaale on ju ikka vaja maksta. Tasakaalupanus.
A siis läks asi sootuks segaseks.
Jälle üks analoogne üritus – neljapäeval ja reedel ja veel ka läbi nädalavahetuse kestvad loengud ja kontsert ja õpitoad küllusest ja õnnest, budismi alustel ja kellegi nagu eriti vinge venna juhendamisel. Ja õpetused on tasuta.
Missssasja?! Nagu muusika saatel põrandal magamise eest küsitakse paarkümmend euri, aga siin möllab üks kaks õhtut ja kaks pikka päeva ja täitsa niisama??
Või siis ikkagi ei ole tasuta..? Sest: tsiteerin “Õpetused on tasuta, annetused on alati teretulnud toetamaks õpetaja tegevust (ühe loengu soovituslik annetus on 20€, nädalavahetuse programmi soovituslik annetus 50€. Samas palume, et keegi ei jätaks finantsiliste piirangute tõttu tulemata. Annetused toovad kasu nii õppijale kui ka kõigile olenditele).”
Ja siis veel, et “Õpikojas osaleda soovijatele teadmiseks: palume osaleda neljapäevasel või reedesel sissejuhataval loengul ning nädalavahetuse programmis täies pikkuses“.
Et siis mida?? Tegelt on tasuta, a ilgelt lahe oleks, kui sa annaks üheksakend euri. A kui ma tulen ja olen ainuke kogu kambast, kes soovitust kuulda võtab? Siis saab mulle õnne rohkem kui teistele? Või kui ma olen ainuke, kes soovitust kuulda ei võta? Sest miks ma peaks, tegelt on ju tasuta – äkki ma tahan selle üheksakümne euri eest oma lapsed kuskile viia ja hoopis nemad õnnelikuks teha? Või sel juhul peaksin silmas pidama seda viimast rida, et annetused toovad kasu nii õppijale kui ka kõigile olenditele? Ja sellest väikese vihje välja lugema, et kui ei anneta, siis mitte ainult et kasu sulle ei tule, vaid kes teab mis veel sellepärast kaela sadada võib? Ja kes on need olendid, kellele ma sellega veel jama kaela tõmbaks?
Ühesõnaga, jääb seekord jälle minu õuele õnn ja küllus taaskord tulemata, sest lisaks huvipuudusele ei oska ma nähtavasti ka omm-etiketi järgi õigesti käituda.
PS! Ma teen siin pildil Marilyn Kerro’t. Mu selja taga on mu isiklik omm. Tema elab mu magamistoa seina peal, ma olen temaga sõbraks saanud ja mulle temast esialgu täiesti piisab.