VINGED
Sattusime eile tüdrukutega asju ajama Harku valda. No sinna Tabasalu, Suurupi, Vääna-Jõesuu kanti. Tagasitulles oli tüdrukutel hädavajalik saada otsekohe küpsiseid ja minul sama hädavajalik saada otsekohe śokolaadi, niisiis tegime peatuse selles poes, mis sinna lageda peale tee äärde jääb. Konsum äkki? Seal selle väikese murukatusega palkmaja kõrval ühesõnaga, kus kunagi oli kohvik (või pole kindel, ehk on ka praegu). See kohvik on mul hästi meeles, sest kunagi miljon aastat tagasi sattusime sinna seltskonnaga sisse ja pakuti seal imetabast magustoitu nimetusega küpsetatud banaan peekoniga. Nimetus, nõustuge, oli intrigeeriv ja mina ainuke, kes seda ka tellida julges. Oligi pesuehtne banaan, peekoniribad ümber rullitud nagu moodsamatel verivorstidel ja kogu see kupatus siis pannilt või ahjust läbi käinud. Kuigi keegi seda ei uskunud, maitses see asi vastu ootusi ja eeldusi täitsa hästi. Hiljem kuni tänase päevani pole paraku taolist rooga kuskil rohkem menüüs näinud. Tore, et meelde tuli, peaks ehk proovima kodus ise järgi teha.
Igastahes, siis seal kõrval veel mingit poodi ei olnud, nüüd oli ja sinna me sisse läksime. Kell oli umbes veerand kümme õhtul.
Esimese asjana vaatas mulle riiulite vahel otse otsa suur ja särav naeratus. Üks noormees, jooksuriided seljas, suu kõrvuni ja silmad nii rõõmsalt sädelemas nagu oleks… mai tea… just miljoni võitnud. Eeee…. võttis nagu korraks kohmetuma. Mida sa särad siin niimoodi? Kas sa tunned mind? Tundus, et nagu mitte, lihtsalt vaatab ja rõõmustab. Nojah siis, okei. Ju on inimesel hea tuju, las siis olla.
Paar riiulivahet edasi jalutas üks vanem daam ja taas – vaatab otsa ja naeratab laialt. Siiralt, avalalt, lihtsalt. Edasi – kolmas, ontlik pereisa veel midagi homseks külmkappi varumas ja jälle, no lihtsalt käib ja särab inimene.
Eee… mis koht see selline on? Mingi paralleeluniversum? Neljapäevase argipäeva hilisemal õhtul, peale tööpäeva, toidupoes ja nagu mingi omaette joyfest toimub siin täie rauaga? St. meil Viimsis on ka toidupoode ja ka inimesed natsa naeratavad seal mõnikord, aga… miks te kõik siin siuksed olete? /või siis moodsamas keeles – mida te siin tarbite, onja/.
Läksime kassasse. Pean ma mainima, et kassapidaja meid seal tervitas nagu kalleid külalisi kaugelt.
Ja siis:
“Küll te olete vinged!”
Ma olin nagu… möh!?. Nagu lihtsalt kassapidaja ütleb sulle lambist nii, samal ajal kui sinu küpsiseid läbi lööb?
“Et siis… mis mõttes vinged?”
“No lihtsalt… nii vinged näete välja ja värvilised… ja lihtsalt olete nii vinged siin kolmekesi!”
Tegelikkus oli muidugi see, et hoolimata varasemast korduvast kraaksumisest tüdrukutele teemal, et nad enne kodust väljaastumist juuksed ära kammiksid, ei teinud nad seda siiski ja nägid välja nagu kaks väiksemat saara-jaarat ja mina oma alati täiesti lootusetute kräsudega nagu kolmas natuke suurem saara-jaara, minu jope oli küll kollane, aga ühel plikal seljas üleni must jope ja teisel must nahktagi ja lisaks jõudsid nad kassa juures maha pidada valju sõneluse teemal kuidas Piia üldse oma asjade eest hoolt ei kanna, sest küpsiste eest maksmiseks vajalikud sendid olid Piia tagi taskus, aga tasku vooder oli seestpoolt õmblusest lahti ja mündid kõlisesid nüüd kuskil kättesaamatus allääres. Mis omakorda tipnes sellega, et Paula ähvardas poest mõne meesterahva appi kutsuda, Piia jalgupidi tagurpidi üles tõsta ja raputada niikaua, kuni mündid käes ja meelde jäänud, et katkiläinud taskuga riideese tuleb anda emmele, et ta selle terveks teeks.
Aga näädsa! Vinged!
Tagasi autos tuli selgus ja mõistmine – ma ju tean seda energiat, ma tunnen seda, ma mäletan! See on olemas mere ääres ja mere peal, seal ja seal toimetavate inimeste seas ja keskel. Surfikas ja purjetamas, ma olen ise ju see energia olnud, kogu aeg! Ja see ongi väga okei, seevastu üldse ei ole okei lihtsalt rõõmsate inimeste keskel imestada, et mida nad siin kõik sisse söövad, et nad siuksed on.
A mis nüüd siis minuga on juhtunud? Lihtsalt mina olen liiga kauaks maa peale, maapealsete inimeste keskele ja maapealsete jeblade sisse kinni jäänud. Ja see ei lähe mitte. Suvi on algamas ja merehooaeg ja aeg on tagasi minna, kiiresti-kiiresti ja kähku!
Aga nüüd, kõik harkukad, käpad püsti /ja ma tean, et teid on ka minu tutvusringkonnas palju rohkem, kui mul praegu laksust meelde tuleb/ ja kuulavad kõrvad kikkis siia:
Ütlete, et meie oleme vinged.
Kes teisele ütleb, see ise on.
Ise olete vinged! Väga-väga-VÄGA vinged!
Much love teile sinna! Merel näeme! Ja siis juba naeratame koos, ma luban, ja palju rohkem, kui siin poe uksest väljudes tehtud pildil!
