WILL YOU MARRY ME, SÜGIS?
Kui peale neli kuud kestnud kõige ehtsamat ürgsuve saabub üleöö niisama ehtne ürgsügis, siis on see omajagu hirmutav. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes üleöö, sest veel eelmisel päeval enne seda lippasin ringi paljaste varvastega. Nagu ka kõik need neli suvesooja kuud enne seda.
Aga siis ühel ajal hakkab varvastel külm ja juba väga vara läheb pimedaks ja põõsad muutuvad läbipaistvaks. Nagu vaataks liiklusõnnetust pealt – asi lihtsalt toimub järjepanu ja sureb oma aeglast ja vältimatut surma ja sa ei saa nagu mitte kui midagi teha selles suhtes. Ja siis tuleb veel esimene sügistorm kohe otsa, tee on vihmast, langenud lehtedest ja külgtuulest järsku nii libe, et kisub autol vägisi külge ette ja mereäärsel teel löövad äkitsest tõusuveest lained üle esiklaasi. See on ju hirmutav ja samaaegselt kurb ka. Sest ikka on ju kurb, kui midagi otsa saab. Et nagu ei, oota, jää veel veidikeseks, ära mine veel!!! Ära mine, sest…
…ma sinu sünnimärke tean
veresooni ja tedretäppe…
kas kõik nad siis unustama pean???
…sest ei saa sind ma kätte…
Okei, see on üks teine lugu.
Aga kätte sain ma suve sel aastal tegelikult küll ja veel. Kõik need sünnimärgid ja veresooned ja tedretäpid ja kogu kupatus, viimseni ja juurteni välja ja rohkemgi veel. Nagu halloo, isegi mu viimane blogipostitus oli ju mingi… maikuus? Suve sai oma erinevates külgedes ja vormides ja dimensioonides seal aastal nii palju, et põhimõtteliselt elas minu arvuti kogu suve oma elu küll mu kodukontoris edasi, aga seda minust täiesti omaette. It was not him, it was me. Totally. Sest tema oli seal ja ootas mind, aga mina olin igal pool mujal. Mere ääres, mere sees, mere peal, mere… mis- ja kusiganes.
See oli uus ja ootamatu pööre meie senises ühiselus. Et see sinnapoole võiks kiskuda, sellest olid mingid märgid olemas juba päris suve alguses (loe SIIT), aga et asi nii totaalseks osutub, see oli üllatuseks ka mulle endale. Ja tegelikult maadlesin selle uue ja senitundmata tundega kogu suve. Et ma ju tegelt peaks, ma peaks, ma peaks…. ma ju pean!… mõnel harval hetkel korraks tegingi, kui mingite väliste faktorite kisa väga valjuks läks… aga üldiselt ikka ei taha ja ei viitsi ja ei saa ja ei jõua ja… vabandusi tuli nagu oavarrest. Ja samas teiselt poolt – aga kuidas ma siis varem…??? Ja kuidas nüüd siis nii…??? Ja kas see siis nüüd saabki nii olema…???
Päris ei saanud. Üleeile – ehk siis septembrikuu eelviimasel päeval – küpsetasin laari pannkooke, tõmbasin kopsud otsustavalt õhku täis, sättisin end üle pika aja taas office-mode´i ja tegin lõpuks raalile vabandavalt pai ja kaane lahti.
Veetsime pannkooke mugides terve vihmapäeva koos. Ja ei olnudki midagi nii ülemäära hullu, kui olin kogu suve endale ette kujutanud. Aga pean ka mainima, et midagi ülemäära hullu polnud minu kogusuvise asjalikust maailmast äraoleku tõttu ka väga juhtunud – maailm pöörles endiselt, vahepealsed kiired kriisid olid end kuidagi ise ära lahendanud ja tundus, et kogu asi oli lõpuks õppinud end reguleerima ilma minu suurema osaluseta. Which is good. Sest hoolimata sellest harmooniliselt koosveedetud päevast on mälestus suvisest raalivabast elust nii magus, et uuesti suhtes olemisega harjumisega läheb mul kardetavasti siiski veel veidi aega.
Kurva juurde tagasi tulles – minumeelest sügis ongi ülepeakaela selline tiba magus-valus ja melanhoolne aeg. Aeg, kui tullakse väljast sisse ja tehakse kaminasse tuli ja tõmmatakse hinge. Ja pannakse lõpuks riided selga. Ausalt – poolpaljad inimesed on üks asi, millest mul sel suvel täiega villand sai. Tänan, sul on ilus keha, ma näen, aga aitab nüüd! See karvakraega jope täiega sobib sulle ja tutimüts sobib ka! Pane need nüüd selga ja ära neid mõni aeg seljast ära võta, palun! Teine selline asi oli sel suvel great outdoorsy. Vahva oli iga päev hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni õues olla. Aga nüüd aitab ka sellest, mul on värskeõhumürgitus ja ma lähen tuppa ära.
Ja siis on toas aeg lihtsalt olla ja aeg mõelda. Nostalgitseda, if you will. Muuhulgas ka näiteks sellest, et kõik suured ja tähtsad asjad mu elus on otsa saanud just sügisel. Võib-olla sellepärast ka. Hüvastijättude kurbus kumab läbi. Kurbus sellest, et enam mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi… jap, ehk midagi sarnast, teistpidi ja teistmoodi, aga täpselt seda ja täpselt selliselt enam mitte kunagi. No ajab ju niuksuma küll ju, onja.
Samas on aga teised mitte vähem suured ja mitte vähem tähtsad asjad mu elus alguse saanud just sügisel. Alustades juba sellest, et mina ise olen sündinud 1.juulil. Seega sain ka mina ise oma päris alguse just sügisel. Ja mida tähtsamat siin elus veel oleks kui mina ise. Eksju.
Sestap – Sügis, tere!
Mida me seekord koos teeme?
Mida me seekord koos loome?
Mis iganes see ka poleks – mina olen valmis!