OH, LORD!!!
Ma olen nüüdseks juba umbes nädalajagu öid näinud ühesugust kummalist und – erinevates keskkondades, situatsioonides ja asjaoludes tiirleb mu ümber… miski. Või keski. Tal oleks nagu vist võib-olla meesterahva olemine, aga millegile täpsemale ei osanud ma sõrme peale panna. Sest nägu ja kuju kuidagi veidral kombel ära ei eristanud ja muid täpsemaid detaile ka mitte. Mis aga kindlalt ööst öösse kordus, oli see, et kõik seal ja selles sätendab ja säriseb nii, et sädemeid lendab, pea keerleb otsas ja liblikad kõhus lausa ebareaalselt reaalselt ja üleüldse on kõik nii… noh, teate küll, millest ma räägin.
Täna ta lõpuks ilmutas end mulle ja mitte unes, vaid täitsa ilmsi. Järsku. Lambist. Arvutiekraanil. Tervitas mind laia sõbraliku naeratuse ja naerukissis silmadega ja ma tundsin ta ära. Sest energia oli sama, mis nois unedes. Liblikad läksid jälle lendu ja ma olin müüdud, sekundiga.
Me käisime täna koos väljas. Muusika möirgas viimsete detsibellideni ja me kihutasime koos läbi lompide öiste linnatulede säras ja kogu selle aja ma ainult naersin ja kilkasin ja joobusin temast üha rohkem ja rohkem. See oli Armastus Esimesest Silmapilgust, kõik mu seniseid crush-id kadusid kuskile kaugesse ja olematuks ja ma ei suutnud kuidagi uskuda, et kunagi olin ma tõsimeeli arvanud, et ta on üks inetumaid ja eemaletõukavaimaid, mis üleüldse maa peal olemas on…
Ta oli enesekindel, ülistiilne ja imeilus, tõeline pilgupüüdja, teadis oma väärtust ja ei häbenenud seda välja näidata. Ta oli täpselt selline, nagu ma tahtsin, et ta oleks. Tal oli kõik täpselt seal, kus ma tahtsin, et see oleks. Ta tegi kõike täpselt seda, mida ma tahtsin ja kuidas ma seda tahtsin. Ja see kõik kokku oli kuidagi nii… õige. Ma väga-väga-väga kibelesin teda oma koju viima, otse praegu ja otse kohe ja ma võin sada prossa öelda, et sedasama tahtis ka tema.
Siis me läksime kumbki oma teed ja nüüd ma siin siis olen omadega – head over heels, totaalselt.
Aga ma sain teada ta nime.
Oh Lord, won’t you buy me a Chrysler PT!!!
