BEST NANNY IN TOWN
Eile ma siiski ei bloginud ja siin on ka selleks põhjus. Ja laste emad ei pahanda, et need pildid siia üles lähevad, sest nad on tõesti nii röögatult head modellid.
Minu lapsehoidmine sai tegelikult alguse sellest, et üksäkki olid mu oma kodus mitte enam lapsed, vaid täitsa suured eraldi inimesed, kellega on – don´t get me wrong – ka ülilahe aega veeta. Aga mina hakkasin selle kõrvalt puudust tundma sellest rõõmsast kaoseenergiast, mis kolme-nelja-kaheksaaastastega kaasneb.
Ja vahel ka täitsa beebsudest, kes ei räägi ja kellega ei pea vaidlema, keda saab lihtsalt süles ringi tassida või vankrisse magama lükata ja ringi kärutades omi mõtteid mõtiskleda. Ja tekkis tugev tahtmine sellest kõigest osa saada taas ise ja vahetult, aga ka teistmoodi, teiselt tasandilt.
Sest, olgem ausad – oma lastega on see periood ikkagi kogu kõikehõlmav ja kogu aega hõlmav ja natuke niimoodi läbi väsimuse ja millal-see-ükskord-lõpeb-ja-läbi-saab spektri. Sest hoiulapsed lähevad üks hetk koju ja ma saan jälle rahus oma praeguse perioodi mulli sukelduda.
Pole ka ju üldsegi paha mull, eksju.
Aga see teadmine omakorda annab kokku selle, et selle lastega koos olemise aja saan ma pühenduda sajaga. Ja nautida sajaga. Ja jälle alluda oma viimase aja suurimale kiusatusele ja palju ilusaid pilte teha /I know, I´m sorry/.
Ühtlasi annabki see vist kokku selle, et ma olen hea lapsehoidja. Kuigi kogu selle panuse juures, mida annavad mu oma kodu kogu kõigega, siin pesitsevad mu oma suured lapsed, mu suurte laste sõbrad, keda mu kodu alatasa täis on ja kes heameelega kõiges kaasa löövad ja mu loomad ja kõiksugu muud vidinad, võib minu nö. lapse HOIDMINE osutuda tegelikult üsna minimaalseks. Mis teeb kogu protsessi muidugi veelgi rohkem nauditavaks. Seega jaa, laske tulla, ma rõõmuga. Ja eriti lahe on siis kui neid on palju korraga koos. No nii umbes… palju.
Muidugi jaa, ka siit on paar korda läbi käinud, et meil endal võiks üks oma pesamuna veel olla, nüüd juba vabalt võiks. Ja kui päris aus olla, siis siin koroonaaja lõpus ma oma meespoolt ka rasedustestiga üllatasin, sest… no ütleme nii, et oli põhjust. Aga test jällegi põhjust ei andnud ja ju siis peab nii olema ja eks siis jääme lapselapsi ootama. Sest vanaema-tasand on ju umbes samaväärne selle lapsehoidmisega või nii nad räägivad.
Kuigi see, kelle poolt lapselapsi loogiliselt kõige kiiremini oodata võiks, saadab mind selle jutu peale järjekindlalt pikale, et kuskohta, koolid veel lõpetamata ja elu elamata. Ja oma lastele räägime me igaks juhuks ka ikka seda juttu, et unustage ära, et te nüüd umbes igal reedel lükkate meile mingi kümnepealise lastelastekarja uksest sisse ja kaote kuni pühapäeva hilisõhtuni kus kurat. Meid pole issiga kodus! Oleme ümbermaailmareisil ja tõenäoliselt unustame teile isegi postkaarte saata.
/OK, see viimane oli nali, küllap mõnikord tuleb meelde ka./
Aga tõestus ka sellest, et mis ma enne ütlesin – mu kodus on suured eraldi inimesed. Asjalikud, toredad ja tublid.
Ja sellel oma kõige suuremal sain ka hilisõhtul korraks kratist kinni. Aga ainult korraks. Sest et, noh… eriti asjalik, tore ja tubli on.
