#JAHIHOOAEG
Kui esimest korda peale pikka talve tekib see tunne, et tahaks nagu saba liputada – isegi seda saba, mida sul tegelikult olemaski pole, siis on see selge märk. Jahihooaeg on kohe kätte jõudmas ja käes aeg end ja oma vajalik mansa kolida asjale lähemale – talvisest üle suveresidentsi.
Loomulikult ei tee me seda enam mingite hobuste ja kaarikutega nagu mingil vanal ajal. Et nagu kui sa oled kord sinivereliseks sündinud ja perenime vahel on von, siis peaks nagu jäämagi omadega sinna aadliaega kõlkuma. Ei-ei, sugugi mitte ja hobustega võtaks see mingi sajandi aega ka ju. Sestap sai garaaźist välja aetud mu väike must õhusõidumasin ja see kogu servani tavaari täis topitud.
Hobusehullule järeltulijale Tuutu von Hero-le see asi muidugi ei meeldinud, et me kopteriga lähme. A talle nagu üleüldse meeldivad viimasel ajal väga vähesed asjad. Väike pirtsakas mõisapreili. Kohe kui jahihooaeg lõpeb võtan ta kasvatamise tõsisemalt käsile.
“A kui sa kopteriga lähed, kuhu sa oma hobuse siis paned!?” torises ta. Hobune on jahihooajal muidugi vajalik, sestap tuli ta nui-neljaks kaasa saada. “No mis kuhu. Sinnasamma kopterisse ju.” Ja kopterisse tema topitud saigi. Mõned sabajõhvid jäid küll ukse vahelt välja ja lipnesid tuules, aga sellest polnud suksul ei sooja ega külma.
Aga kõik mu kenad jahikostüümid ja ratsakleidikesed said kenasti kaasa ja kohale ja mõned Lord von Hero omad ka. Sest ta ju alatasa unustab igast asju ja siis on ise hädas. Mida ta küll teeks ilma minuta?
Kogu selle ilu lahtipakkimisele läks muidugi terve öö ja hea arvata, et Tuutu von Hero mind selle juures aitas, onju. Loomulikult mitte. Tema veetis õhtu hobuse sabale peale puhudes ja selle kõrvalt mind altkulmu kurjalt põrnitsedes.
Ja siis istus üldsegi õue kose kaldale vetevoogusid vahtima. Nagu ta seda, onju, kunagi varem näinud poleks. Võinoh, ma oleks heameelega tegelikult sedasama teinud, sest silmailu on siin ümberringi tõepoolest kuhjaga.
Aga ikkagi. Kasvatamatu plika!
Igastahes võttis aega mis võttis – laiali laotatud ma kogu oma ilu lõpuks sain. Ja ilu seal on, oi-oi-oi! Sest ega naised jahihooajal ju ise mingid jahimehed pole, ikka niisama õitsemiseks ja silmailuks on nemad.
Nii. Uhkustan nüüd oma mõnede lemmikutega teie ees ka. Aga ainult mõnedega, eksju.
Kõigepealt natuke tavalisemad. Nagu sellisteks igapäevasteks käimisteks.
Siis minu need kõige-kõige lemmikumad. Ahh, kuidas ma juba tõmbaks need üll ja jalutaks siin uhkelt mööda oma valdusi ja mine tea, äkki teeks tiiru linnaski ära.
Ohh, ja minu karusnahakomplektid! Kui soe on nendega ja kui imeilusad nemad ikka on! Ütle, mis sina ütled, aga üks daam karusnahas on ikka klass omaette. Ja kui sa imestad, miks ma neid sellisel hulgal suvehooajaks siia kaasa tassisin, siis ilmselgelt pole sa ise ühelgi Eestimaa jaanitulel viibinud.
See on mu lemmik Lord von Hero outfit, aga selga tema seda enam ei pane. Ükskord pani ja Matriarha von Hero ütles, et ta näeb selles välja nagu malenupp. Oligi korras värk – kuub rippus edaspidi kapis ja ainult mina käin seda salamahti imetlemas.
“Diiteils, attansioone dü DIITEILS!” kordas mu sakslannast nänni alatasa, kui ma ise veel väike aadlipreili olin. Oi, kui kõrini mul siis sellest oli! Aga näe, oli kasu. Imetlege nüüd siis teie neid minu diiteile.
Ja selle panen selga, kui ma selle väikese von-i kasvatamise käsile võtan. Ärgu arvaku, et ma mingi nalja teen siin!
Räägitakse mingist Kim Kardashianist. Kardashian, my ass! Just, MY ass, vaata parem seda! Ükski Kardashian ei seisa selle kõrval ka mitte.
Ja siis on ju peod ja pralled õhtuti ja igasugu olengud ja olelemised ja ilulemised. Sinna on ka ju midagi selga vaja.
“Vaata, et sind ennast selles sulepuntras mõne eksootilise elaja pähe maha ei lasta,” itsitas Lord von Hero, kui mind esimest korda selles kollases kleidis nägi. Lollakas! Mida tema ka ilust või moest teab, selline…. malenupp!
Minu saapad! Mul on neid tegelikult mitu paari, kõik samasugused, ainult eri värvides. Põhiliselt mustad ja tumesinised, sest heledatega pole ju mõtet siin pori sees kakerdada. Need beežid on linnakäigu omad, sellepärast said kohe ka klaasi taha pandud. Aga linnas on nendega niiväga uhke käia, isegi siis kui neid maani seeliku alt peaaegu üldsegi näha pole. Seda enam isegi – kui nad siis korraks selle seeliku alt vilksatavad, siis on pahkluud nendes nii peened ja sääred nii siredad, et kõik lordid jäävad neid jõllitama ja sõidavad hobusega vasta seina.
Nagu ütlesin, ega ma kôike siin ka ikka ära ei näita, mul neid kostüümikesi jagub ikka veel ja veel ja veel. Tahad näha, pead ise meie suvelossi kohale tulema ja seda enne, kui jahihooaeg veel päriselt alanud pole. Sest siis on kõik need mul kõik korraga ja kordamööda seljas ja üleüldse pole kindel, kas ma neid üldse veel kunagi niimoodi kogu ilmarahvale vaatamiseks välja riputan. Meie loss on Schloss Fall, see kollane kose kõrval.
Seda teab küll iga inimene, kus see kosk täpsemalt asub. Sest kuidas muidu te siia kogu aeg karjakaupa kooserdama satuksite, onju. Ja kui teil väga peaks vedama, siis kohtute ehk seejuures minuga endaga ka. Siniveri ei valeta – küll sa juba kõigi nende siin ringiliikuvate inimeste hulgas ära tunned, milline neist just mina olen.
Näeme siis!
Ikka teie,
Julietta von BööDi, Krahvinna Bloginna Kirjasõna Kuninganna ülesannetes
/Inspiratsiooni eest käesolevaks blogipostituseks olen tänulik Aleksandr Vassiljevi imelisele näitusele “Ratsa- ja jahimood” Keila-Joa Schloss Fall lossis. Näitus jääb avatuks kuni 30.juunini/.