KERI-ERI, vol. 1
PROLOOG
Boi, oh, boi, kuipalju ma eelmise paari nädala jooksul olen pidanud igast küsimustele vastama. Et oot, kuskohas sa üldse oled ja kui kaua sa seal oled ja kuidas sa sinna said ja mis sa seal teed ja kas seal on külm/palav/igav/paha ja kas sa sealt üldse tagasi saad ja kuidas sa saad ja millal sa saad ja kust see nüüd üleüldse tuli ja veel ja veel ja veel.
Ja muidugi üle kõige küsimus – a miks sa seal üldse oled?
Kõige siiram ja ausam vastus sellele oli ja on jätkuvalt, et sest ma tahan.
Sest ma võin.
Kus ma siis olin?
Üksikul saarel olin.
Keril.
Üksinda /ok, Piia oli ka, Piia on 10-aastane/.
Nädal aega.
Proloog.
Kust Keri minu teadvusesse üldse sattus, seda algust ma täpselt ei mäleta, aga saada ma olen sinna tahtnud juba üsna õige pikka aega, seda ma mäletan küll. Natukesekski, kasvõi korraks. Ja kui siis kuskilt imbus mingi aeg aastaid tagasi välja veel see saarevahtide teema – ma usun, et endiselt klassiõelt Kristelilt tuli see peamine inf – tema tegi seda ühel ammusel suvel koos oma perega ja sealt tulid ainult ülivõrded – siis kummitama hakkas see üha enam ja enam. Seega tibake hakkasin end sellesse rohkem sisse sööma, nagu ma ikka teen nende teemadega, mis mind mingil põhjusel kõnetavad. Vahepeal toimusid mingid üritused Keril ja muud, aga iga kord, kui nagu oli võimalus, oli mingi asi ees ja vahel ja no nagu see elu ikka on, onja.
A sel aastal oli teistmoodi. Keri sai konkreetselt bucket-listi löödud ja ära otsustatud, et sel suvel – üht- või siis teistmoodi – aga mina Kerile saan.
Kerist sai minu Shangri-La.
/Shangri-La is a fictional place described in the 1933 novel Lost Horizon by British author James Hilton. Hilton describes Shangri-La as a mystical, harmonious valley, gently guided from a lamasery. Shangri-La has become synonymous with any earthly paradise, a permanently happy land, isolated from the world. In the novel, the people who live at Shangri-La are almost immortal, living hundreds of years beyond the normal lifespan and only very slowly aging in appearance.
Allikas: Wikipedia./
Kõige lähem asi jooksis selga kohevarsti peale seda – 20.juulil toimus Viimsi kohvikutepäev. Kohvik oli korraldatud ka Keril, seega pidin mina nüüd sinna saama. Kuna oma merel liikuvat alust mul just iga kell tagahoovist võtta ei ole, siis passisin hoolega peale muudele võimalustele üle mere saamiseks. Aga passisin, mis mina passisin – paadipiletid tulid müüki ja järgmisel sekundil olid nemad otsas. Ja siis veel lisapiletid… ja need ka. Nii juhtub, kui sa suvel mööda öuealasid ringi trööpad ja iga sekund onlainis ei passi, onja. Seega võtsin ette next best thing, määratlesin ajutiselt Prangli oma Shangri-La´ks (sest Prangli on kohe Keri kõrval) ja veensin ennast, et tegelt ongi Prangli see, mida ma tahan – see oli lihtne, sest mu Panda-poja elas terve selle suve peamiselt Pranglil ja töötas Prangli saare-restos ja oli vaata et mingit sorti kohalik legend seal (jap, seesama blond, rastapatsidega, jap, minu poeg – oli üks tihedamini ettetulev teema minu selle suve suhtluses) ning tema jutud sealsest andsid selleks ka omajagu alust. Nõnda komandeerisingi end kohvikutepäevaks liinilaevaga ja koos oma tüdrukutega sinna.
Ka Pranglilt oli toopäev võimalik Kerile edasi liikuda, aga kuna ma ka Pranglile olin paar korda ainult rahvast kohale purjetanud ja suuremat saarel endal polnud viibinud, siis otsustasin selle päeva sellele saarele pühendada ja seda täiega nautida. Mida me ka tegime – maandusime kohe esimesel ettejuhtuval supelrannal, mis oligi omadega nii taevalik, et kaugemale kuskile ei jõudnudki, seega on mul valdav osa Pranglist siiani nägemata-kogemata. Aga see, et ma tol päeval Kerit edasi ette ei võtnud, oli ka mõnes mõttes vist tore, sest hiljem selgus, et isegi liialdatult oodatud max 50 inimese asemel ründas Kerit tol päeval lausa 300 inimest ja sellest päevast räägitakse legende veel mõni aeg. Mis minu jaoks oleks visiooni jumalikust üksikust saarest üsna kindlasti omadega uppi löönud.
Aga suund oli mul õige, see sai kohe selgeks. Kus ma varem põhjalikumalt käinud olen – Naissaar on minu jaoks nagu liiga suur, Aegna nagu liiga militaarne, Saaremaa ja Hiiumaa üleüldse teisest ooperist – Prangli oli väga palju sinnapoole, mis mulle sobis. Samas oli Prangli ikkagi Prangli kogu oma pranglinduses ja see oli ka nii hea ja ma täiega tahaksin seal elada ühel heal päeval /sellekohase vande ma muideks ka julgelt välja käisin/.
Aga sealt servalt vaatasin ma sellegipoolest igatsevalt üle vee paistvat Keri majakat, saatsin mõttes sooje soove sinnapoole ja kibelesin veelgi rohkem. Keri oli ikkagi minu päris Shangri-La, energia oli see, mis tõmbas ja see energia oli õige.
Edasi läks nii, et teatavasti õiged asjad korraldavad asju ja korraldavad neid kiiresti. Seega kohe edasi ühel augusti alguspoole päeval oli umbes kolmapäev ja ega ma ca kell kolm päeval arvuti taga tööd tehes üleüldse mitte kohe kuskilt otsast ei aimanud, et kohe läheb nii, et kolme tunni pärast kell kuus ma just oma unistuste Kerile suundungi. Aga täpselt nii läks. Oma mugavad karvaplätud jalas (no suvi ikkagi) ja igaks juhuks ka pojalt laenatud maani sulemantel seljas (ja kui õigustatud liigutus see oli), istusime Marekiga Leppneemes väiksesse mootorpaati ja Peep võttis suuna otse Kerile.
Lapsed jäid sedapuhku koju oma toimetusi toimetama, sest plaan oli, et umbes vaatame Keril paar tundi ringi ja veedame aega ja siis hilisõhtul tuleb koju tagasi ja ma saangi oma Keril ärakäimise linnukese kirja. Kasvõi korraks, just nagu ma ju tahtsin.
Jee, right!
Fakte Kerist.
Üks Eestimaa põhjapoolseimatest saartest, Leppneeme sadamast 18 km kaugusel, Piritalt 33, Pranglilit 6. Erinevate andmete kohaselt ja olenevalt veetasemest 400-450 meetrit pikkupidi ja 80-150 meetrit laiupidi. Ca aprillist oktoobrini toimetavad saarel vabatahtlikud saarevahid /mingid karastatumad tegelased teevad seda kuuldavasti aeg-ajalt ka talvel/. Püsielanikud puuduvad, tavaliselt on kohal:
Keril ei kummita.
Kerile satuvad ainult head inimesed.
Need kaks viimast on tegelt ainukesed faktid, mida sa Kerist teadma peaks.
Ehk siis esmakordne Kerile sõit läks eriti mahedalt. Vihm käis ringiga mööda, külm ei olnud, kuigivõrd ei loksutanud, vett ei visanud ja märjaks ei saanud /remargi korras veel – tunnike kummipaadi serval end kinni ja tasakaalus hoides saab järgmiseks päevaks tunde, et oleks nagu mingit eriti tõhusat pepulihaste trenni teinud, mis oli nagu veel omakorda lisaboonuseks/. Lähemale jõudes meenutas üle vee kõrguv Keri majakas mulle küll miskipärast Maardu kirikut – seisis teine kuidagi samamoodi omaette künka otsas keset lagedat. Ma ei tea, kust see mõte tuli, aga taoline analoogia tekitas korraks nagu tuska. Et nagu minu Keri, minu unistuste paradiis ja siis… Maardu. No ei sobi, kohe kuidagi mitte.
Õnneks kadus see nägemus sama kiiresti kui ilmus ja sildusime uhke nimega C-terminalis üsna idülliliselt. Mis – arvestades hilisemaid kogemusi – ei pruugi sageli üldse nii sujuv või üleüldse võimalikki olla.
Nii on jäädvustatud meie esmakordne saabumine Keri poolt vaadatuna:
Ja nii meie poolt:
Minu ekstaas on ilmselgelt näostki näha.
Paar tundi, onja, selline oli plaan. Aga teatavasti nagu ikka – inimene plaanib, jumal naerab… ilm keeras vihmaseks, kohapeal oli eriti hea seltskond ja muhe olemine ning nagu selgus, ka saun parasjagu kuum ja õlled külmas /Keril asub Eestimaa kõige põhjapoolsem saun ja see on üks õige mõnus saun, see on ka üks fakt/. Peep mängis klaverit /jap, ühe kevadise superaktsiooni käigus sai Kerile transatud klaver ja oi-oi, kui õige liigutus see oli/ ja tõstatus üsna pea küsimus sellest, kas on ehk kellegil jõle kiire, et vaja ilmtingimata samal õhtul tagasi saada.
Pildil hingelt insener oma selle päeva suht ainsat asjalikku liigutust tegemas:
Jõle kiire on Keril suht sobitumatu mõiste, see sai selgeks juba tol esimesel õhtul. Keril olemise tervik koosneb hetkedest, mil igaühel oma sisu ja sümboolika ja olemus ja tähendus, aga aeg tervikuna voolab seal teistmoodi. Just voolab, mitte ei seisa – mahedalt, mõnusalt, kulgedes. Lahedate inimeste seltsis või täitsa ihuüksi, aga alati teistmoodi ajavööndis ja teistmoodi dimensioonis. Sa võid seal hullumoodi tööd rabada või innuga mingit projekti teostada või lihtsalt täitsa niisama omaette istuda ja silmapiiri jõllitada. Ükskõik mida. Ikkagi… teistmoodi, kiiret ei ole kunagi kuhugi, kõik muu on jäänud kuskile kaugele ja ära, hea on olla ja mured ei piina /ja kui siit laululugu pidi edasi minna, siis vähemalt kast õlut ja palju mingit alkoholi oli tegelt sel õhtul ju ka, nii et kõik klappis/.
Seega – naersime “jõle kiire” mõiste kiirelt välja ning koju ja lastele sai tehtud kolmelauseline kõne, et sorri, lapsevanematel on üksikul saarel ülilahe, jäävad mõneks ajaks veel sinna pidama, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Ja enne kui arugi saime, oli kokku keevitatud vägev õhtusöök.
Ja siis istusime juba Mari ja Siimu ja külmade õlledega sel kuumal Eesti kõige põhjapoolsema sauna laval ja lippasime sealt kohaliku reglemendi kohaselt otse alasti merevette /ikka hoolega seejuures ka kaameratele lehvitades – Keril ja sealsetel tegelastel võib teatavasti silma peal hoida ka läbi live-kaamera/ ja nii mitu ringi jälle ja uuesti.
Pean ma üleüldse mainima, et see oli taevalik?
Vist mitte.
Siis tuli eriti muhe seltskonnaõhtu, jutud ja lood ja naljad ja kuskilt ilmusid välja rummkoolad ja muud kokteilid…
…ja siis mingisugusel väga juba hommikupooleööd tunnil ootas meid tipuks üliromantiline tuba hotellipoolel, kus Mari oli meile isegi küünlad põlema pannud.
C’était absolument charmant, beyond words!
Jälle olime naiivsed ja tegime plaane. Et okei siis, aga järgmine hommik kell kaheksa on küll minek. No ei saa inimene kohe targemaks, onja. Järgmine hommik sai loomulikult nii, et kell kaheksa ei liikunud ükski lill.
Pannkooke hakkasime tegema umbes üheteist paiku, sest Keril pühapäevane raudpolt traditsioon on pannkoogid ja traditsioon on ka see, et pühapäevaks võib kohapeal olla tituleeritud ükskõik milline nädalapäev. Seega ei lasknud me üleüldse häirida end asjaolust, et tegelt oli käsil vist neljapäev /etteruttavalt – mis on ilmselt ka omamoodi Keri fenomen, sest ka hiljem saarevahina instastoorisid üles pannes märkasin ma alles hiljem, et üsna mitmeid kordi märkisin juurde tegelikkusest erineva nädalapäeva – selle, milles ma parasjagu omastarust tundusin viibivat – ja mitte kordagi mitte keegi kõigist nendest sadadest inimestest, kes neid stoorisid vaatasid, ei maininud mulle sellest midagi/, pannkoogid said igati ausad ja hommikusöök hurmav.
Ja siis haarasin härjal sarvist ja põrutasin Peebule otse – nii, aga nüüd räägime sellest, kuidas saarevahiks saab. Sest liikvel on legendid aasta+ pikkusest järjekorrast, kuudepikkustest ootamistest ja lootmistest, lugematutest soovidest ja vastuseta jäänud kirjadest /hiljem selgus, et see võib tegelikult olla ka taotluslikult tekitatud tulevase saarevahi visaduse test – kui sa esimese vastuseta jäänud kirja peale lusika nurka viskad, siis pole järelikult sinus ka saarevahiks ainest/.
Peep lõi samas märkmiku lahti ja teatas: septembri kolmas nädal on auk.
Meeldetuletuseks – selle päeva kuupäev oli 7.august.
Poolteist kuud!
Tehtud! – teatasin mina – pane mind kirja!
Peale lõunat laekusime taas hästi sujuvalt tagasi koju, just selleks, et visata kotist ühed asjad välja ja teised asemele ja kimada Hiiumaa praamile, sest tagasi kodus oli kohe tagasi ka seesama vahepeal olematuks taandunud jõle kiire. Nii saigi sellest üks selline võrratu päev, kui hommikusöögiks olid pannkoogid Keri saarel ja õhtusöögiks lõheäkisesaiad Hiiumaal Tõrvanina rannas
ja lihtsalt hulk ilusat vett nende kahe vahel.
Aga see on juba üks teine lugu.
Ja mina jäin oma septembri kolmandat nädalat ootama.
To be continued…
