MINU KAITSEINGL.. SEBRAD
On reede õhtu ja tegelikult on ju nii palju põnevat ümberringi toimumas. Et võiks ju minna sinna või tänna või suisa hilja õhtul välja. Ma mõtlen nii välja-välja. Nagu kuskile peole või nii. Igale poole on ju täitsa otsesõnu kutsutud ja oodatakse. A mina olen siin kodus ja natsa siuke… naaah… ei teeeaaaa… kas peaks….. a nagu ei viiiitsi ju…
Tegelikult ärkasin täna hommikul üsna valusalt kriipiva kurguga ja mida õhtupoole, seda rohkem ajab köhima. Ja mida rohkem köhin, seda valusamaks läheb kurk. Nii et jälle korras värk, vabandus olemas.
Tegelikult on vabandusi sotsiaalsest elust mitteosavõtuks veelgi. Mitmete uute sissetulnud arvutitaguste projektidega on tagumine aeg algust teha – freelanceri lõbus elukorraldus ju, see ei tee vahet, kas on parasjagu reede õhtu, kui kõik viisakad inimesed on väljas meelt lahutamas; teisipäeva öö, kui kõik viisakad inimesed magavad või pühapäeva hommik, kui kõik viisakad inimesed koos perega pannkooke mugivad. Teisest küljest võttes jällegi möllan mina teinekord väljas millal iganes ajal pähe tuleb, mugin süüdimatult pannkooke esmaspäeva õhtul või magan magusalt keset kolmapäevast pärastlõunat.
Õues on külm, aga kodus on mõnus.
Ja kui sellest jääb veel väheks, siis… vana hea “mul ei ole midagi selga panna” ka ju. Sellest peaks ometigi piisama.
Teisest küljest oleks jälle põhjust pidutsemiseks küll ja veel. Kuigi ma ise tundun endale viimasel ajal rohkem nagu laiskloom kuubis, siis kui tegelt tagasi mõelda, siis täitsa tegus nädal on olnud, mis igati vääriks tähistamist.
Need juba nimetet uued arvutitagused projektid, mis peale pikaajalist kodukontorist eemalhoidmist tunduvad nüüd eriti magusad.
Mu esimene päris omakirjutatud raamat, mis hakkab lõpuks juba silmnähtavalt oma kuju ja vormi saama ning mille viimased tähtsad kooskõlastused said just sel nädalal heakskiidu ja rohelise tule. Ning veel poolik materjal ise suurt tunnustust ka selliste inimeste poolt, kes minu kirjutatut täitsa esimest korda lugesid. “Lugesin ja lugesin ja ei suutnud käest ära panna enne kui läbi”. “Naersin ja nutsin ja siis jälle naersin.” Nii nad ütlesid ja see teeb kuradima hea tunde.
Üks täitsa uus asi pikemaajalises plaanis, mille otsa kogemata kombel koperdasin ja enne kui õieti arugi sain, olin juba asjas üleni sees. Taaskord paras jahmatus mulle endale, et kuidas see siis nüüd järsku niimoodi läks, aga asja üle sügavamalt järele mõeldes on see jällegi just täpselt see, mida ma oma uduste uitmõtetega enda ellu olin kutsunud, mis vastas täpselt kõigile sama uduste uitmõtetega seatud udustele tingimustele ja hoolimata üleüldisest udust on tegelikult väga selgelt just see, mis minu praegusesse eluperioodi kõige paremini sobitub. Küsi ja sulle antakse, onja. Ikka ja jälle ja taaskord. Isegi siis, kui sa isegi midagi peale üleüldise udu sõnastada ei suuda. Aga et sellest saab üks lahe asi olema annab märki kindlasti ka see, et keset täitsa esimest ja üliasjalikku telefonikõnet võhivõõra inimesega sellest, kuidas ja mismoodi kõik olema hakkab, hõiskas too järsku: “Ossa raks, kaks merikotkast! Aknast näen, lendavad siinsamas mere kohal ringi!” No kuda saabki selliselt alanud värk olla midagi muud kui ülivinge.
Siis tegin mitu õhtut oma 10km tipa-tapa ringi (ja alati saab 8ndal km-l telefon tühjaks, seega Endomondo history mul päris õiget juttu ei räägi). Kahtlustan, et viimaselt ringilt on pärit ka see kriipiv kurk.
Surfikas lõpetasin oma selleaastase mitmel põhjusel täitsa erilise ja täitsa teistsuguse, aga üli-üli-ülimõnusa hooaja.
Lihvisin oma fotograafia-alaseid oskusi – pildistasin palju ja hakkasin end vaikselt fototöötluse teemasse sisse närima.
Organiseerisin ja korraldasin igasuguseid pereväliseid ja peresiseseid asju, kokkasin ja küpsetasin ja tegin käsitööd nagu üks korralik koduperenaine ikka. Tuutule lõikasin uue soengu ka.
Tassisin mööblit (või ehk siis küll rohkem kamandasin, et mida ja kuhu), sisustasin ja dekoreerisin ja täitsa päriselt on see ka üks teema, millest ma täiesti põlema lähen. Mis viib omakorda mõttele, et ehk oleks aeg sedagi rakendada laiemalt kui vaid oma kodudes mööbliesemeid, lillepotikesi ja nipsasjakesi juurde soetades, välja vahetades ja igatepidi üle ja ümber paigutades. Mul on tihtipeale väga selge nägemus sellest, mida ja millist mul kuskile kohta vaja läheb ehk siis sobib oma mõõtudelt, väljanägemiselt ja värviharmoonialt minu maitsemeele kohaselt just täpselt (ja kui juba minu maitsemeele järgi sobib, siis tõepoolest sobib perfektselt). Tavaliselt ei ole sellist üleüldse olemaski, onja. Aga kui mu silmapiiri see siiski mingil hetkel satub, siis hoidke piip ja prillid ja parem kaduge mu teelt. Aga mitte kaugele, sest mingi hetk on mul vaja, et keegi midagi füüsiliselt rasket tassiks, mida ma ise ei jaksa või midagi kokku paneks, mis lihtsalt ei allu minu loogikale. Just täna näiteks üritasin mingeid mitmeosalisi toolijalgu alla saada ja proovisin nii ja naa ja siis jälle nii ja no ei, noh. Lõpuks lihtsalt istusin põrandal ja jõllitasin kogu seda kaadervärki, ise salamisi lootes, et toolijalad end minu lõikava pilgu all end ise kuidagimoodi kokku korjavad ja alla paigutuvad. Siis tuli poja koolist, heitis asjale üheainsa pilgu, keeras kaks juppi jummala loogiliselt sekundiga üksteise otsa ja no korras, noh. “Elementaarne ju, emme. Ma ei saa aru, kuidas sa aru ei saa,” hõikas ta veel, kui oma tuppa läks. Nojah, noh.
Siis veel veetsin veel mitu päeva aega oma väikeste satelliitidega. Üks neist õpib parasjagu rääkima ja juba tuleb sealt selliseid pirne, et hoia mütsi peas kinni.
Ja Halloween oli ju ka. Sellest võiks täitsa eraldi jutu kirjutada. Küllap siis kirjutangi.
No jeerum küll, tehtud ju küll ja veel! Ja nädal pole veel läbigi!
Aga kõige rohkem väärib ilmselt tähistamist see, et ma üldse praegu siin istun ja neid ridu kirjutan selmet olla haiglavoodis või hullemal juhul veel teap mis.
Nimelt eile õhtul. Mul oli paar sõitu vaja teha, paar asja korda ajada. Siinsamas Viimsi vahel. Mingi plaan oli mul paigas, aga mõtlesin vahepeal lambist asju jooksvalt ringi ja midagi jätsin üldse ära, sest ei viitsinud. Või siis ehk… nagu pärastpoole selgus, siis päris lambist ilmselt ikka ka siiski mitte.
Ja siis tulid mängu sebrad.
Sebrad olid tooli peal. Need olid sinna käsitsi maalinud üks Tuneesiast pärit ja Eestis elav kunstnik. Sellega ta põhiliselt tegelebki – maalib pilte ja seinu ja mööblit ja see, mida ta teeb, on absoluutselt imeline! Värviline, eklektiline, täpselt minu maitsemeele järgi. Kuidas mina tema otsa sattusin, seda ma enam ei mäleta, aga tema tööd lummasid mind täielikult. Eriti seesama sebradega tool.
See mu eelnevalt räägitud sisekujundusvärk ju ka, aga päriselt, need sebrad kõnetasid mind isegi läbi arvutiekraani. Ja ma lihtsalt PIDIN selle tooli endale saama. Sain ka. Haruldaselt odavalt muideks. See oli tegelikult juba suvel. Aga tema oli Pärnus ja mina Tallinnas ja alati, ALATI, kui ma kavatsesin oma sebradele Pärnusse järgi minna, tuli midagi vahele just nii, et sealt kasvõi poolt päevagi Pärnusse ja tagasi sõiduks vahelt aega ei jätkunud. Kummaline, eksju. Tegelt oleks ju võinud vabalt välja hõigata, et keegi Pärnust Tallinna poole sõitev sõber mu sebrad enda pardale võtaks ja minuni toimetaks. Aga… midagi mu sees ütles, et see poleks kuidagi see. Keeruline selgitada, I know. Rääkisime vahel omavahel, et jap, kohe-kohe ja ausõna, nüüd, ja tegelikult plaanisingi Pärnusse sõita sel pühapäeval. Aga eile kirjutas ta mulle, et on Tallinnas ja minu sebrad on tal kaasas.
Ehk siis ootamatult tuli juurde üks sõit linna ja selleks, et oma sebrad koju tuua.
See oli maagiline kohtumine, täis oi-oi kui maagilisi lugusid. Aga samas on see ka midagi, mis on alles oma alguses ja loomises ja millest päris lugu on alles kujunemas. Ma ootan selle aja ära ja jutustan siis.
Teine sõit pidi olema korraks Randverre. Teel sinna põikasin sisse Statoili (no sorri, jääb see minu jaoks alatiseks Statoiliks ja mitte miskiks muuks), sest kuigi kõik asjad said mitmekordselt räägitud, tundsin, et pean ikka veel üks kord teda tänama. Selle eest, et ta oli minuga nii kannatlik olnud; et ta oli hoidnud seda tooli mulle, kuigi peale selle mulle lubamist pakuti talle tooli eest pea kümnekordselt suuremat summat; et ta üleüldse midagi nii imeilusat oli valmis teinud – selle tooli maalimine võttis aega pea pool aastat…
Kell oli umbes veerand üheksa.
Unustasin end telefoni oma pooleks tunniks, kuni mõistus segas vahele, et kuule, vaata kella ka, tee veel see üks sõit ära ja mine koju, hilja on juba.
Sõitsin edasi Randvere poole ja imestasin, et miks seisab küll üks auto kummaliselt pooleldi muru peal ja suht vahetult enne ülekäigurada? Isegi kui on vaja peatuda selleks, et kedagi korraks maha panna, on selleks ju mitu sobivamat kohta kohe kõrval…
Randverre jõudsin nõks enne üheksat.
Ja siis tulin koju ja lugesin viimsilaste grupist alljärgnevat:
Viimsis toimus täna ôhtul poole üheksa ajal ohtlik avarii kui purjus seltskond sôitis otsa sôiduautole, kus sees kaks last (ônneks viga ei saanud), rammis tänavaposte ja kihutas vastassuunavööndis kuni tubli meeskodanik oma autoga nad Karulaugu staadioni lähistel peatas ja autost väljuma sundis. Mehepojad vôtsid autost ülejäänud alkoholi ja lahkusid sündmuskohalt.
Mis seal täpsemalt toimus, sellest võid vaadata ka tänaõhtustest Seitsmestest.
Aga toimus just siis, kui ilma sebradeta oleks ma olnud omadega täpselt samas kohas.
————————-
Kuigi mul oli sebradega toolile kodus oma koht valmis mõeldud – selline, kus ta saab vabalt olla ja igast küljest uhkeldada – ja olin vandunud, et selle peal ma kedagi kunagi isegi istuda ei lase, muutsin meelt – tassisin ta joonelt oma kodukontorisse ja viskasin senise igava kontoritooli kus seda ja teist. Sest nüüd istun siin mina, oma kaitseingl… sebrade süles, kogu aeg. Ja siin ma ka nüüd tähistan. Seda tegusat nädalat, ennast selles, oma tööd, oma loomingut ja loomist ning elu üldiselt ja üleüldse. Ja teate mis – ma ei peagi mingeid põhjusi otsima, et miks ma täna väljas ei ole. Sest sebrade sülle pugemine tundub eriti täna kordi-kordi-kordi rohkem enesestmõistetavam, kui lihtsalt mingi üks pidu kuskil linna peal.
