NII NORMAALSED VANEMAD
Ja ole ettevaatlik sellega, mida sa soovina välja ütled või – veel enam – kirjalikult kirja paned, sest jätkuna eelmisele postitusele järgnes loomulikult eluliste asjaolude käik järgnevalt: sõidame meie pühapäeva hilisööl viimase praamiga oma koju oma Hiiumaa kodust, kui aktiveerub noorim lapseke linnas, et mõne tunni pärast elik esmaspäeva varahommikul on tal vaja 30x30cm tikkimisriiet käsitöötundi.
Taaskord, loodusseadus, onja.
Kas ma mainin, et olles tegelenud oma saarepesas suht kaks aastat edasilükkunud kapikoristusega suht kaks päeva järjest ja kogunud suured hunnikud kategooriatesse Äraviskamisele-Taaskasutusse-Müüki-LinnakojuKaasaÄkkiLähebVaja ja et muuhulgas ka ilmset veel vanaemast jäänud meeter-korda-meeter ristpisteriiet leidus ja sai kokku lapitud küll algselt selle viimase hunniku otsa /mis parasjagu auto pagaasnikus kaasa loksumas, onja/, aga peale mõningat mõtlemist teemal meie-peres-mittekeegi-mittekunagi-mittemidagi-ristpistes-tikkima-ei hakka ümber paigutatud selle hunniku otsa, mis taaskasutusena plaanis samal saarel ära realiseerida.
No mõtle uuesti, onja.
Niisiis oli ruutmeeter riiet saarepesas ja mina sellest poole mere jagu eemal, ööläbilahtipoes /tundub, et suht me lemmikpood nagu juba/, kust me ka siiski endid surmväsinutena läbi vedasime, ei leidunud ühtegi tikkimiskomplekti, lahtist tikkimisriiet veel vähem ja nojaa linnakodus ju siis samuti mitte.
“A mis siis saab?” halas tulevikutikkimismeister.
“A vot midagi ei saa. Ei ole ega tule kuni sa hakkad oma asju korraldama muudmoodi. Kus sa, palun, eelmised kaks päeva olid?”
Kaks päeva on muidugi hästi üteldud. Meie vestlus toimus 13.novembri öösel, nagu pärast selgus, oli e-koolis vastav märge üleval alates 26.oktoobrist.
Aga see kuni-sa-ise võtab tegelikult suht hästi minu lastekasvatamisefilosoofia kokku üleüldiselt /no tegelt küll meie, aga olgem ausad, paremates peredes enamasti paneb sellised asjad paika ikkagi ema, isa ehk võib-olla nats korrektuurib, aga valdavalt siiski lohiseb etteantuga kaasa, mis omakorda parem oleks ja sellega ka selle parema pere määratluse ka tingib/. Sest no mingi aeg nad ju peavad ja saavad ja mida varem seda parem. Sest et vanemad on ka inimesed ja tahavad mingist ajast alates oma elu elada, selmet iga õhtu jaurata, et kas sul on ikka vene keele sõnad peas või kohustuslik kirjandus loetud. Ja sest et ma usaldan, et saavad. Seetõttu on lastega meil üsna ammu juba kokkulepe, et e-kooli meie tavaliselt lahti ei võta ja näppu peal ei pea /mõnikord siiski ja infarkti ääre peal järgneb üks tõsisem ja valju hääle ja selgelt artikuleeritud jutuajamine/. Eks nad nats teavad ka seda, et iga koolist toodud kahe peale ma ei minesta, aga ka üldarvamust sellest, et kuni meie haridussüsteem on hinnetepõhine ja vähem tähelepanupööravam sellele, kes sa oma olemuselt oled ja kuhupoole oma sünnipärastelt omadustel kaldud /sellekohta käib üks netiavarustest silmajäänud meem, et kui üks õpetaja pole võimaline õpetama kõiki ained, siis kudamoodi peaks üks õpilane olema suuteline need kõik ained hiilgavalt omandama, eksju, millele ma omaltpoolt kõigi kätega ja sajakordselt alla kirjutaksin/, siis sedasama nats ka vahepeal ära kasutatakse, aga lõppkokkuvõttes võetakse end ikkagi kokku ja aetakse asjad ise ja iseseisvalt joonde ja näidatakse hindeid, mis sellelesamale praeguse aja haridussüsteemile vastuvõetavad on. Mis omakorda ka näitab, et vist olen ma oma usalduses lapsevanemluses suht õigel teel.
Ja olen oma laste sõpradelt tihtipeale kuulnud otse või vahendatult enda/meie kohta ütlust, et nii normaalsed vanemad.
Järjekordselt sai see sajakordselt hiljuti kinnitust ka sellega, et usaldasime oma kahesajaruuduse maja kahekümneaastastele kolmepäevaseks sünnafestariks. Mille tõttu me sinna Hiiumaa kodusse üldse taandusime, eksju /kuigi olgem ausad, nähes vilksamisi, mis toiduettevalmistusi mu noormichelinid siin tegid, ei tahtnud ma üldse selle juurest kuskile minema minna/.
Ja oioi kui palju mult selle kohta hiljem ka küsiti. Et kuidas sa ometi julged ja kas sa ometi ei karda ja aga mis siis kui. Aga vot julgen jah ja ei karda üldse, sest on seesama usaldus. Sest meil on taaskord lastega kokkulepe, et kui midagi taolist korraldatakse, siis meie usaldame, jaa, aga vastutab tema mitte ainult enda, vaid iga kohaletulnud inimese ja tema tegude eest, selle eest, et maja on tagasitulles täpselt samasugune, nagu nad selle kätte said ja et meil ei tule mingeid jamasid teiste lapsevanematega, kellel ei ole ehk oma lastega nii usalduslikud suhted. Ehk siis et kõik teavad, kus nende lapsed on, millega tegelevad ja et see on okei. See viimane klausel lisandus asjale natuke pärastpoole, kui olin ise vastavad vitsad kätte saanud – ehk siis meil ja meie juures ongi kõik okei, aga noorel oma vanematega ei ole ja selletõttu olen mina pärast vaibale kutsutud. Mis omakorda mulle üldse okei ei ole. Viimane näide sellest on see, kui veetsin südaöösel 1,5 tundi telefoni otsas /mina, kes vihkab telefonisuhtlust kogu oma väikeses hingekesega, onja/ ühte hullunud emmet maha rahustades, kelle poja tegelt suht süütult veetis aega minu tütrega ja sõpradega hängides meie teises /või siis antud kontekstis vist juba kolmandas kodus, mis oli taaskord sama kokkuleppe alusel ja usaldades nende kasutada antud/, aga oma vanemad oli ta sellesama enda tegemiste ja olemiste info jagamise asemel suht sirgelt /pardon/ perse saatnud. Mis on tegelt lisaks sellele, et ei ole okei, ka kurb – vanemad ei ole mingid monstrid, kelle eesmärk on mitte lasta sul oma imelist elu elada, aga ole palun ise aus, austa ja usalda ja saad sama sajaga vastu selmet tervet kihelkonda asjatusse paanikasse ajada.
Ehk siis jaa, mina luban, lasen ja usaldan ja kui sina suudad kõike ülalmainitut tagada, siis palun ja kui mitte, siis on see kohe kindlasti täiesti viimane kord ja sinu enda elu sellega kraadi võrra vähem imeline.
Noorte pidu sai igastahes rohkem kui imeline. Ise nad teavitasid eelnevalt ausalt ja avameelselt kõiki lähemaid ja kaugemaid naabreid, et tuleb möll ja tuleb vali muusika, jää koju, kui välja kannatad või vali nädalavahetus kuskil kaugemal veeta, kui mitte, aga ära pärast vingu, sest nii saab olema. Oli hea söök ja jook, diskopall ja tantsusaal ja mõnus koosjämmimine /mõningate viisakamate jagatud piltide ja videokatkete põhjal nagu isegi eriti mõnus, mitteviisakamate järgi nagu veel eriti mõnusam/.
Siinne üliviisakas pilt seltskonnast koduaia otsas on pärit sünnipäevalapse instast.
Igastahes sama sünnipäevalaps, kellele kogu asi tuli üllatusena ja kes vaikselt restoistumiselt kinnisilmi kohale veeti, arvas hiljem, et oli parim pidu ever. Ja mina olin rõõmus, et sain seda võimaldada, sest mul omal ajal polnud ei oma ja tolle aja vanemate poolt sellisest asjast arusaamisest juttugi – pidasime oma pidusid salaja vanemate poolt talveks mahajäätud kütmata suvilates, hoolega tõmmates pliiatsiga ringe laual ja mujal paiknevate asjade ümber, et teaks pärast need samamoodi tagasi panna ja peale hängi ülikorralikult koristades /selle järgi me tavaliselt ikkagi vahele jäime ja oma peapesu saime/. Mäletan ühte ilmselt keskaaegset pidu minu juures, kui vanemad olid nädalavahetuseks maale sõitnud ja mida minumeelest eriti hästi varjata õnnestus kuni hetkeni kui alumise korruse isehakanud naabrivalve paar päeva hiljem mu emmega juttu tegi teemal, et kas meil nädalavahetusel põles miskit, et pühapäeva varahommikul maja ette signaaliga tuletõrjeauto sõitis ja redeli otse meie viienda korruse rõdule suunas. Tegelt ei põlenud miskit, lihtsalt meie tolleaegsed boifrendilaadsed olid tuletõrjujad ja lõpetades parasjagu oma öövahetust otsustasid nad peole siseneda eriti efektsel viisil. Oma naiivsuses meie seda skeemi mahapeetud peo väljatulemiseks ette polnud näinud ja olime eriti nördinud, kuigi võiks ju arvata, et kogu viiekordne kortermaja sellise asja peale akendel ja kõrvade peal on. Ja arusaadav, et vanematel oli sellise info peale igasugune niigi nulltolerants suisa miinuses ja järgmine kord tuli peopidamise varjamiseks veelgi tõhusamaid meetmeid kasutada. Sest noorte soov koos hängida ja vähem või rohkem rajusid pidusid pidada ei kadunud ei siis ega pole ka tänapäeval.
Ja ma avaldan sulle saladuse – mida rohkem usaldad, siis vastupidiselt ehk levinud arvamusele ei kiputa seda tegelt kurjasti kasutama, vaid seda rohkem tunnevad nad tegelt endal vastutust ja seda rohkem kasvab soov mitte seda usaldust alt vedada. Vähemalt peab see raudpolt paika minu enda laste ja nende lähiringkonna seas või, olgem ausalt, ehk ka peale korra proovimist, mis tuleb tulemuseks siis, kui seda usaldust alt vedada. Sest tuleb siiski ette ka paremates peredes, saab ühe korra selgeks /ja vastuvaidlematult ainult üks kord selleks antud ongi/ ja kaob igasugune tahtmine seda enam kordagi korrata.
Ehk siis arvestades mitteusaldatud minukese isegi palju varasemas nooruses salaja tehtud asju, oligi tänapäevaste noorte pidu suht lill. Vähem või rohkem elusad kehad vedasid end viimase päeva lõunal kõik kohusetundlikult kokku kodu koristama ja samasugusena me ta tagasi saimegi miinus üks katkiläinud klaas ühel seinal rippunud pildil, mis ilmselt kõva tümaka peale põrandale oli kukkunud. Mis sellise festari puhul on nagu väike loomulik kadu, mille me ise tasahilju korda fiksime ja kisa ei tõsta. Ja meie jällegi oma vaikselt minemavalgumisega ja oma ja võõraste laste usalduses oma auga väljateeninud aukraadis nii-normaalsed-vanemad veel kraadi võrra kõrgemal.
M.O.T.T.
Aga alguse juurde tagasi tulles mõtlen ma nüüd, et ka minul läks koolis vaja tikkimisriiet. Umbes samal ajal, kui meie kodu sai endale esimese lauatelefoni, sellesama ketta ja toruga asja, millega tänapäeva lapsed ei oska midagi peale hakata ega isegi ei aima, milleks toda veidrat kaadervärki üldse vaja võis minna. Nuppudega värviteleviisor tuli meie majja vist hästi veidi varem. Aga kui palju on elu sellest ajast saadik arenenud. Kui palju on vaja tänapäeval hoopis teistsuguseid oskusi, kui tollal, kui ristpistes tikitud padjad olid midagi, ilma milleta tulevik tundus tume. Ja kui palju võiks needsamad tänapäeva vajalikud oskused tulla koolist, selmet nõuda muutumatult sama mida aastakümneid tagasi ja mis ammu oma ajakohasuse kaotanud. Tehnoloogia. IT. Rahatarkus. Kasvõi autoratta vahetamine või IKEA mööbli kokkupanemine. Ja jumala eest – kui nemad ise otsustavad, et tahavad tikkida, siis selle jaoks on ajakohased ja arenemisvõimelised institutsioonid välja mõtelnud ajakohased asjad nimega Youtube ja Google, mida nad tänapäevastele lastele kohaselt ka väga vilunult kasutada oskavad, sealt vajaliku oskuse omandada ja sellega ilma teha vaatamata sellele, et kool teda vajalike vahendite puudumise tõttu kahega karistas. Enamgi – ise eduka tikkimisteemalise äppiga välja tulles.
Ehk siis tikkimisriide puudumise eest saigi mu tütar puuduliku, mis on haridussüsteemi silmadele ja tema edaspidisele tulevikule samasugune mittesoosiv argument kui pühapäeva varahommikul sireeniga tuletõrjeauto maja ees.
Ilma tagamaadesse süübimata. Ilma kohanemiseta ja ilma arusaamata. Ilma usalduseta.
Mina igastahes valin olla nii-normaalne-vanem edasi. Lubades ja lastes, usaldades ja saades sellega sajaga sama tagasi. Ja sama soovitan sajaga teilegi.
PS! Täitsa tõsiselt, seepilt tuli suvalt ette fb-s samal ajal kui seda posti kirjutasin. Sest ajakohaselt õpetatud või iseõppinud Suur Vend vaatab.