REaD JA CHARLIE
Kui tavaliselt jätab mind see new-year-new-me-värk mind suhteliselt külmaks, siis selle aasta algusega oli täiega tunne peal. Et vohh nüüd see ja teine. Enda kiituseks võin öelda, et pole asi ka muideks niisama ainult tundega piirdunud, nii et sellest teemast on tõenäoliselt veel mitmeidki postitusi tulemas.
Seekord siis aga sellest, et seoses uue algusega oli tung kõigepealt kogu maja ülejäänud ja seismajäänud tränist puhtaks saada. Kaasaarvatud ja algatuseks aastaid puutumatutena seisnud raamaturiiulid.
Tegelikult pole mulle kunagi eriti meeldinud, kui kodus on palju raamatuid. Eriti siis, kui neid tõesti aastate kaupa ei loeta. Nii annetasin ma näiteks kunagi Paldiski maantee hullumaja… eee… psühho-neuroloogiahaigla raamatukogule terve sektsioonikapitäie lapsepõlvekodust jäänud väärtkirjandust. Annetada võib muidugi igale poole, aga neil juhtus just selline üleskutse olema ja mulle imponeeris just see variant eriti. Sest üsna reaalne võib olla väljavaade, et ma kord ka ise sinna satun ja siis on, millega seal tegeleda.
Niisiis võtsid tütrekesed käsile oma raamaturiiulid ja mina enda omad ja kokku sai üsna mitu patakat – tütrekestelt peamiselt ürgroosat printsessi-mannavahtu, millest nad oma sõnul välja olid kasvanud, minult juba loetud ja mulle igavaks osutunud kirjandust (mulle – ma üleüldse ei väida, et tegu ongi igava kirjandusega). Ja hunnik nn. eneseabiraamatuid. Kuidagi need mu riiulisse satuvad, aga ei armasta ma tegelikult neid ka. Sest niipalju, kui ma mõnda lehitsenud olen, on seal alati sama jutt – liigu ja toitu tervislikult, mõtle happy thoughts’e, kujuta kõigile inimestele inglitiivad selga ja halo pea ümber ja ongi elu lill. Okei. Fain. Jätsin meelde. Esimese korraga. Sada korda pole vaja. Õnneks on sedalaadi kirjanduse tarbijaid ilma minutagi maailm täis, niiet las pigem satuvad need raamatud nende kätte, kel neid tõepoolest vaja on.
Mida raamatutega peale hakata, selleks oli mul plaan olemas – Tallinnas on olemas vahva raamaturinglusega tegelev kauplus-stuudio REaD, kuhu saab oma raamatuid viia ja sealt teisi vastu valida. Ja kui tood 30 raamatut või rohkem, siis pakutakse kooki ja kohvi ka (meie puhul siis kolm kooki, ühe kohvi ja kaks teed). Kohvi ja kooki saab seal niisama ka osta (kellele see oluline, siis koogid-söögid on seal üdini vegan ja gluteenivabad ka vist). Ja muidugi saab sealt raamatuid ka niisama osta ja see on veel eriti vahva, sest üks raamat (ükskõik missugune) maksab seal 3 euri ja 4 tükki 10 euri. Ning raamatuid on seal milliseid iganes, mis teemal iganes ja mis keeltes iganes. Superluks!
Lisaks toimuvad seal parasjagu ka vana must-valge filmiklassika õhtud ja mina olin pähe võtnud, et see on ka üks suurepärane võimalus laste silmaringi laiendamiseks. Mida ma ikka igatepidi üritan nii laiaks venitada, kui vähegi võimalik, et nad ka väljaspool pähetuubitud kooliprogrammi teaksid, kes on mis ja oskaksid ehk ka mõnes vastavas vestluses ise sõna sekka ütelda. Ja selles suhtes olen ma vankumatu elamusõppe pooldaja. Ehk siis ise kogetu, nähtu, puudutatu ja vaimustust (või tegelikult ka hirmu või vastikust – ükskõik millist emotsiooni või elamust) tekitanu jääb paremini meelde, tekitab seoseid ja haakub ka kuiva kirjasõnaga paremini. Seda oli hästi näha näiteks siis, kui koolis läks kohustusliku kirjanduse raames Vahtramäe Emil’i lugemiseks – juba enne vastava kohani jõudmist lõid lapsed vaimustusest kiljudes seosed mälupiltidega sellest muinasjuturongist Astrid Lindgreni maalt Junibacken’is. Sest nad olid seal käinud ja seda näinud ja see oli ahhh-kui-imetore ja kui nüüd jõudsid teadmised raamatust ka järgi, siis oligi asi korras – kiiremini, sügavamalt ja püsivamalt, kui ainult lugedes. Või kuidas ma ise pean tunnistama, et enda ülikooliajast (õppisin Tartu Ülikooli Õigusinstituudis juurat) on mul kinnistunud vaid umbes nelja liiki teadmised, kah emotsioonidega seotud – esiteks Orioni vöö ja merre lendava luige tähtkujud mälestusena prof. Enn Kasaku poolt lisaaine Capita Selecta raames peetud loengust Türisalu pangal külmal tähistaevasel talveööl; teiseks samas õppeaines kõik vahva info sumeritest ja seda ainult sellepärast, et sattusin paar päeva peale materjali kuiva tuupimist ja aineeksami sooritamist Pariisi ja Louvre’sse ja leidsin seal terve sumeritele pühendatud saali; kolmandaks kohtupsühhiaatria aine raames paljude vaimuhaiguste iseloomulikud tunnused ja tüüpkäitumine (need, mis annavad aluse süüdimatuks tunnistada), sest need loengud toimusid ka seal Paldiski maanteel ja nii, et kõigepealt professor rääkis mingist vaimsest häirest ja siis tõi saali mõne ohutumat sorti selle häirega elava näite ja tegi temaga kogu audika ees intervjuu. Aga mõnikord tekkis elaval näitel tahtmine hoopiski ise mõne tudengiga intervjuud teha või muud ettearvamatut – igastahes igasugu teravaid elamusi sai sealt ja mida teravamad need elamused olid, seda kindlamalt kinnistusid loomulikult sellega seotud teadmised. Ja neljandaks siis loomulikult see surematu asjaõigusseaduse säte iga juuratudengi peas, et oma lenduläinud mesilassülemit taga ajades on sul seaduslik õigus liduda ka läbi võõraste kinnistute. Sest see tekitas kuivade paragrahvide kõrval lihtsalt elevust. Kõik. Kõigest muust omandatust on suht udused mälestused, kui neid üldse on.
Et siis vana must-valge filmiklassika õhtud ja käsil oli Charlie Chaplin ja “Moodsad ajad”. Arvasin, et see võiks tüdrukutele meeldida ja oioi, kui õigus mul oli. Vaatasid nad väga suure huviga, elasid täiega kaasa, naersid kogu aeg (no päriselt ka, vaata ise, et oli naljakas) ja jõudsid need vahepealsed tekstikaardid ka kenasti läbi lugeda. Ja võtsid asja pärast kenasti ka omamoodi kokku: “Nagu vana aja mister Bean ju!”
Ja viimaseks kirsiks tordil – Chaplin laulmas (mis oligi tegelikult tolles filmis esimene kord, kui maailm üleüldse ta häält kuulis), mis lastes teisipidi elevust tekitas: “Emme, see on ju see laul!! See laul, me lasteaias laulsime!!!” Ja lõõritasid kohe ka kahest suust: “Mu lehmake on väike, ta sarvepaaaar kui päike, kui mürisemas äike, siis ta on voodi all, ta oskab lüpsta piima ja piima äääära juua, kuid siiski on tal viiiiga, ei armasta ta siiiiga.” Kusjuures üllatuseks oli see mullegi, et just sealt see viis pärit on.
Muidugi pidin mina pärast kõik maailma asjad ära rääkima, mida ma Chaplinist üleüldse tean. Õnneks leidus kohe samas ka Chaplini elulooraamat, mille rõõmsalt riiulilt koju kaasa haarasin koos väljapressitud lubadusega, et ma kohe järgmine päev seda neile valju häälega ette lugema hakkan (sorry, Aunaste, sina jäid sedakorda maha).
Ja issit õnnistati kohustusega kogu Chaplini filmograafia tõmmata, sest nemad peavad selle kõik nüüd viivitamata otsast lõpuni ära vaatama.
Uutest raamatutest kasutas Tuutu juhust ja kahmas endale muidugi järjekordse kokaraamatu – õnneks seekord üsna praktilise, mille retseptid ei nõua koostisainetena ööbikukeeli ega täiskuuööl kolme tee ristis tapetud kameeleoni liha. Kokaraamatuid oli seal muideks aukartustäratav hulk – kõikvõimalikest toiduainetest ja kõikvõimalikele maailma köökidele pühendatuid. Minagi sirutasin käe, kui leidsin teiste seast maailma atlase mõõtu ja imeilusate piltidega inglisekeelse amishite põhiretseptide kogu. Nagu amishite!!! Nagu how cool is that!! Aga siis meenus, et vajadusel otsin ma vajaliku retsepti ikkagi internetist välja ja küllap ta mul niisama seisma jääkski. Mis aga muidugi ei välista, et mingil järgmisel korral ma seda ikkagi endale koju ei tari.
Piiakest kõnetasid tol hetkel miskipärast hoopiski paranormaalsete võimetega loomad.
Mina skoorisin endale lisaks veel läbilugemata pärle Petrone’de klannist ja meespoolele anti kauba peale veel üks sudokude kogumik.
Veel üks meeleolukas pildike vetsust.
Ja nii me koju tulime – uue ja huvitava lugemisvaraga ja tüdrukud uute elamuste võrra rikkamad. Ning sellisel juba ööpoolsel tunnil, kui väikesed tüdrukud tegelikult juba tudumaal peaks olema. Aga omaette elamus neile ju seegi.
Igatahes – viige lapsed REaD’i ja näidake lastele Charlie Chaplin’i filme. Sest nii üks kui teine meeldivad lastele väga.